„Populism” Ladina-Ameerikas?

Krista Lillemets

Miks võetakse meil vaidlustamata üle Ameerika Ühendriikides Ladina-Ameerika kohta toodetud diskursus? Venezuela – diktatuur või rahvast arvestav valitsus? netifoto

Ajakirjanduses ja akadeemilistes debattides kasutatakse tihtipeale Ladina-Ameerika riikide ühiskonna ja poliitilise elu analüüsimisel selliseid võtmesõnu nagu „populism”, „autoritaarsus”, „klientelism” jne. Nendele mõistetele on hiljuti lisatud lihtsalt eesliide „neo”, millega ei suudeta aga selgitada reaalseid protsesse nende tegelikus rikkuses ning keerulisuses. Tavaliselt poogivad neid liiteid ebameeldivatele riikidele külge liberaalsed analüütikud ja konservatiivsed ajakirjanikud.

Sellised omadussõnad domineerisid ka Ladina-Ameerikale pühendatud  Diplomaatia 51. erinumbris (november 2007). Diktatuuri anatoomiat ja Venezuela juhtumit lahkava artikli autorid Rein Tammsaar ja Mart Nutt väidavad, et Ladina-Ameerika riike ühendab ideoloogiliselt populistlik autoritaarsus ja lugupidamatus demokraatlike printsiipide vastu. Venezuela president Chávez olevat üks aasta pärast võimule tulekut „asendanud ennemalt enam-vähem toiminud mitmeparteisüsteemi mudeliga, mille aluseks on presidendi vahetu suhe rahvaga”, käivitades nii uut diktatuurimudelit. Samal ajal marginaliseeruvat traditsiooniliste parempoolsete parteide osavõtt poliitikas ning esile kerkivat uued liidrid ja parteid. Järgnevalt väidavad artikli autorid, et marksismi sugemetega populismiga on kaasnenud turumajandusest loobumine, stagnatsioon, ressursside eksproprieerimine jne. Populistideks nimetatakse ühtemoodi kõiki: Vargast, Cárdenast, Castrot, Guevarat, Peróni, Chávezt, Kirchnerit ja isegi Moralest.

Järgmisena võrdleb Diplomaatia erinumbris Andrei Rjabov Ladina-Ameerikat Venemaaga(!). Artiklis eristatakse 1940.-50. aastate populismi praegusest nn uuest populismist, mis ei tähendavat enam jäika korporatiivsust, vaid vasakpoolset, Kuuba sotsialismi poole kaldumist, mida iseloomustavat „majanduse võtmeharude riigistamine, caudillo’ism, üheparteisüsteem, rikkuse jaotamise reguleerimine ja süvenev kaubadefitsiit”. Lisaks iseloomustavat neid riike ühiskonna ja eliidi suutmatus töötada välja universaalseid mängureegleid ja õigusnorme. Seetõttu olevat nende riikide moderniseerimisprojektid suunatud läbikukkumisele  korduvate tagasilöökide tulemusel.

Nende kahe artikli autorid on andnud populismile negatiivse värvingu, millega viidatakse demokraatia puudulikkusele, vähesele institutsionaliseeritusele, esindusvõimude puu­du­misele ning suurele poliitilisele ja majanduslikule ebakindlusele. Nii seostatakse populistlike süsteemidega ühiskond mahajäämuse ja traditsioonilisusega, millega taastoodetakse kaudselt moderniseerimisteooriate konservatiivseid seisukohti, et Ladina-Ameerika riikidel on teatud ajalooline puue. Nad on võimetud üle saama Ibeeria pärandiga kaasa saadud patoloogiast.

Bobbio, Matteucci ja Pasquino1 organiseeritud politoloogia sõnaraamatu kohaselt on populism äärmiselt ambivalente ja amorfne termin ega aita mõista tegelikke poliitilisi ja sotsiaalseid protsesse. Seega väidan, et populismi mõiste ei aita analüüsida Ladina-Ameerika riikide ühiskonda. Antud artikli eesmärgiks on esmalt lühidalt mõtestada populismi tähendus, seostada see objektiivsete arenguprotsessidega ja siis relativiseerida populism kui nähtus, heites valgust Ladina-Ameerika aktuaalsetele sündmustele ajaloolisest perspektiivist. 

Bobbio, Matteucci ja Pasquino järgi viidatakse populismile tavaliselt kui „poliitilisele sõnastusele, mille peamine inspiratsiooniallikas ja põhiline mõiste on „rahvas””. Seega põhineb populism kahel printsiibil: rahva tahte ülimuslikkusel ning rahva ja juhi vahetul suhtel, millega vihjatakse, et karismaatiline juht suhtleb rahvaga ilma esindusinstitutsioonide vahenduseta, eirates parteisid, parlamenti, ametiühinguid jms.

Mis on aga populismi ilmnemise objektiivsed alused? Populism domineerib tavaliselt üleminekuühiskonnas, eriti industrialiseerimisprotsesside ja sellest tuleneva kiire linnastumise korral. Seega võib populism olla peamine ressurss kiirest arengust tulenevate kriiside korral, kui ühiskond on jagunenud traditsiooniliseks ja modernseks sektoriks. Populistlikud valitsusvormid võivad ilmuda siis, kui käib kiire ühiskondlike sektorite mobiliseerimine ja politiseerimine institutsionaalsete kanalite kaudu. Nendega seostub tugev moderniseerimispüüd, mistõttu see ei ole  ühiskonna mahajäämusele viitav ideoloogia ega sisalda reaktsionistlikku liikumist. Vastupidi, toetudes traditsioonilistele väärtustele ja seistes vastu oligarhidele ja väliskapitalistidele, toetab see massiliikumist struktuurimuutuste nimel.

Väga ilmekas näide ongi siinkohal just Ladina-Ameerika riigid, kus XX sajandi esimestel kümnenditel toimus kiire üleminek agraarühiskonnast industrialiseerunud ja linnastunud ühiskonda, mis tähendas miljonite maalt linna tulnud inimeste äralõikamist traditsioonilistest igapäevasuhetest ning harjumist uute elustandardite, perekonnaväärtuste ja linnaeluga. Oma seaduslikkuse kaotas oligarhide riik. Koos maalt linna  ja Euroopast Ladina-Ameerikasse emigreerunud elanikega moodustus töölisklass, kelle võitlus sotsiaalsete ja kodanikuõiguste eest sisaldas nõudmisi, mida vana oligarhide riik ei suutnud enam rahuldada. Nii tulid esile sellised nn. populistlikud liidrid nagu Brasiilias Vargas, Argentinas Perón ja Mehhikos Cárdenas, kes tegid igale riigile kohaste variatsioonidega rahvusliku arenguprojekti ja industrialiseerimise ning sotsiaalse rahu säilitamise nimel kompromissi töölisklassi ja kodanliku keskklassi vahel. Nii toimus kõigi nende riikide ühiskonnas suurem või väiksem rahvuslik revolutsioon, mis võimaldas XX sajandi jooksul integreerida poliitilisse kogukonda rahvuslikud sektorid.

1980. aastad tõid Ladina-Ameerika riikide jaoks taas põhjalikke ümberkorraldusi nii majanduses ja poliitilises elus kui ka ühiskonnas laiemalt. Rahvuslike arenguprojektide ammendumisele 1980. aastatel järgnes neoliberaalsete reformide laine, mis lõdvendas sotsiaalseid suhteid ning kahandas organiseerunud töölisklassi ja spetsialistidest koosneva klassi poolt valikuliselt kätte võidetud sotsiaalseid õigusi. Teisest küljest toimus 1980. aastatel pärast 20 aastat konservatiivsete parteide valitsemist (Venezuela, Paraguai, Uruguai, Colombia) ja sõjalise hunta valitsusi (Boliivia, Brasiilia, Argentina, Tšiili) demokratiseerumise laine, mis tähendas poliitiliste ja kodanikuõiguste laienemist seni poliitilisest elust kõrvale jäänud rahvamassidele. Selles kontekstis tõusid poliitilises sfääris esile uued poliitilised liidrid, parteid ja ühiskondlikud liikumised. Rahvamasside ja organiseerunud ühiskondlike gruppide toel tulid poliitilise alternatiivina esile keskvasakpoolsed parteid eesotsas nende liidritega Lula (Brasiilias), Chávez (Venezuelas), Evo Morales (Boliivias), Correa (Ecuador), Kirchner (Argentinas), Vasques (Uruguais), Fernando Lugo (Paraguais). Need liidrid tulid võimule teatud ajaloolises kontekstis ning teatud ühiskondlike sektorite organiseerimise tulemusena.

 

Demokraatiat ei olnud ka enne Chávezt

Venezuela puhul aitaks pilguheitmine Cháveze valitsusajale eelnenud perioodile dekonstrueerida lihtsat ja pealiskaudset väidet, et Chávez on populist või et ta loob uut diktatuurimudelit. Erinevalt levinud arvamusest on Venezuela puhul kohatu rääkida sisulisest demokraatiast enne Chávezt või nagu oleks Cháveze võimuletulek ohustanud konsolideerunud demokraatiat. Nimelt valitses 1958. aastast Venezuelas Punto Fijo2 paktil põhinev kaheparteisüsteem, millega oli suurem osa elanikkonnast poliitilisest elust kõrvale tõrjutud, kusjuures leppest olid välja jäetud ka vasakpoolsed parteid. 1983. aastal hakkas süsteem ilmutama esimesi kriisitunnuseid. Neoliberaalsete majandusreformide tagajärjel tõusid naftahinnad, riiklikud sotsiaalkulutused ja töökohtade arv aga kahanes. Sellises olukorras kaotasid esindusinstitutsioonid – kohus, parlament, ametiühingud – igasuguse usaldusväärsuse. Majanduskriis toimus käsikäes poliitilise kriisiga. Võimu ja hegemoonia säilitamiseks kasutas valitsus vägivalda ja võltsis valimistulemusi. Vastuhakud valitsusele suruti vägivaldselt maha, 1989. aastal sai surma 400 inimest (tuntud Caracazo nime all). Kui Chávez pärast kõiki neid vahejuhtumeid suure populaarsusega 1998. aastal valimised võitis, seisis ta silmitsi lõhestunud ühiskonnaga ja usaldus kaotanud institutsioonidega.

Olukorras, kus ei saanud loota tugevatele ja usaldusväärsetele institutsioonidele, oli Cháveze peamiseks toetuspunktiks rahvamass. Hoolimata sellest, et teda võib „süüdistada” populismis, on ta ainuke, kes on garanteerinud mingigi kursi ühiskonnas ja on suutnud ümber pöörata negatiivsed sotsiaalsed näitajad. Erinevalt Diplomaatia analüütiku väitest, et Venzuela naftadollaritel seisev „kliendisotsialism” pole kaasa toonud midagi muud peale vaevalise hingitsemise, räägivad numbrid teist juttu. Nimelt kasvas Ladina-Ameerika ja Kariibi mere majanduskomisjoni andmetel (CEPAL) kõige vaesemate ühiskonnagruppide ostujõud 1998. ja 2005. aasta vahel 150%, vaesus vähenes 48,1%-lt 33,1%-ni, mis tähendab, et neli miljonit inimest ületas vaesuspiiri ja kooliskäijate arv kahekordistus.

Juhtides põhiseaduslikku protsessi ning stimuleerides ühiskonna organiseerimist olukorras, kus Cháveze enda Viienda Vabariigi Liikumine (Movimiento V [Quinta] República, MVR) oli institutsionaalselt nõrk, püüdis ta ümber kujundada riigi rolli, mis põhineks avalikkuse printsiibil. Nii on Cháveze valitsus suutnud taastada demokraatlike institutsioonide usaldusväärsuse3. Seda tõestab ka 2007. aasta 2. detsembril läbi viidud põhiseaduse reformi raames toimunud kurikuulsa referendumi4 mahahääletamine rahva poolt – kaotus, mida Chávez austas. 

Samas on tema poliitika põhinenud samasugusel ühiskonda polariseerival ja hegemooniat taotleval praktikal, nagu seda oli enne teda toiminud puntofijismo mudel, mis on toonud kaasa institutsioonide võimetuse ja riigi legitiimsuse kadumise. Ühtlasi eristab Cháveze valitsust eelmisest ‘juurdepääsu’ teema. Cháveze valijaskonda kuuluvad just peamiselt kaheparteimudelist välja jäänud rahvamassid. Nii on varem privilegeeritud grupid kaotanud juurdepääsu hüvedele ja mõju, mistõttu nad on ka institutsionaalsetele ümberkorraldustele vastu. Nii on opositsioon Cháveze võimuletulekust peale deklareerinud valitsuse õigusvastasust tema nn autoritaarsuse5 tõttu ja ilma igasuguse alternatiivse poliitilise plaanita seadnud eesmärgiks presidendi võimult kõrvaldamise ükskõik mis hinnaga. Seda aga ei suudetud isegi mitte 2002. aastal USA ja Hispaania valitsuse heakskiidul ja kohaliku meediakanali toetusel (mille tegevuse hiljem seda fakti arvesse võttes Chávez katkestas) läbi viidud riigipöördekatsega. See üritus mõjutas suuresti Cháveze poliitilis-ideoloogilist radikaliseerumist ja „XXI sajandi sotsialismi” projekti väljakuulutamist. Ent ka Chávezele on suur väljakutse üle saada ühiskonna polariseerumisest, mis ohustab reformide ja poliitika institutsionaliseerumist.

Erinevalt Chávezest, kes sai kui autsaider ilma konkreetse poliitilise ja sotsiaalse tugipunktita presidendiks, oli Boliivia presidendil Evo Moralesel kindel sotsiaalne baas. Ka Morales sai presidendiks mitmete struktuurimuutuste tulemusena. Nimelt pärast 1952. aasta revolutsiooniga loodud institutsionaalse süsteemi ammendumist ning sõjaväehunta valitsuste õigusvastaseks tunnistamist, muutis demokraatlikult valitud valitsus 80.-90. aastatel majanduspoliitika suunda, mis tähendas neoliberaalset ja vabakaubandusele orienteeritud arengumustrit. Selles kontekstis sai maagaasist peamine rahvamajanduse mootor. Kuigi Boliivia majandus kasvas sel perioodil 4% aastas, jäi sissetulek inimese kohta kõvasti alla Lõuna-Ameerika keskmise.

Hoolimata 1980.-1990. aastatel toimunud demokratiseerumise lainest, jäid traditsioonilised parteid rahvale kaugeks6. Juba sõjaväeliste huntade valitsemise ajal jõudu koguma hakanud põlisrahvaste7 liikumised tugevnesid veelgi sotsiaalsete õiguste vähenemise ja tööpuuduse kasvu tagajärjel. Nende nõudmised hõlmasid kollektiivsete õiguste ja autonoomia tunnustamist, loodusvarade riigistamist8, kultuuriderohke rahvusriigi loomist ja põhiseadusliku kogu kokkukutsumist.

Põlisrahvaste liikumistest tuli kõige rohkem esile cocaleiro’de9 oma, mis veelgi väge juurde sai, kui kaevandusettevõtete erastamise tagajärjel töölt vallandatud kaevurid hakkasid kokalehti kultiveerima. Liikumise üks tähtsamaid poliitilisi juhte oli Evo Morales, kellest sai üks Movimento al Socialismo (MAS – Liikumine Sotsialismi Poole) asutajaid 1987. aastal. Ideoloogilis-poliitiliselt ühendab MAS omavahel katarismo, rahvusluse ja klassikalise vasakpoolsuse. 2002. aastal tuli Morales presidendivalimistel teisele kohale, kaotades ainult 2%-ga presidendiks saanud Lozadale.

 

Maagaasibuum ja elanikkonna vaesumine

Aastatel 2000–2006 oli Boliivial seitse presidenti ning keskmiselt 3450 konflikti ühiskondlike liikumiste ja riigi vahel, mille tagajärjel sai surma 300 inimest. Sel perioodil oli kaks suuremat konflikti: veesõda ja gaasisõda10, vastavalt 2000. ja 2003. aastal, mille huvikeskmes oli kontroll loodusvarade üle. Mitte ükski poliitiline grupp ei suutnud võimu hoida ilma vägivalda kasutamata.11 Selles kontekstis valiti Evo Morales 2005. aastal esimese indiaanlasena Boliivia presidendiks, mis tõi poliitilisse ellu kaks teemat: põlisrahvusluse ja rahvusluse. Sümboolselt riigistas Moralese valitsus 1. mail 2006. aastal maagaasi. Mis sellise sammuni viis? Esiteks maagaasi majandusliku osatähtsuse kasv, teiseks võimu koondumine välisettevõtete kätte ja kolmandaks kontrast maagaasibuumi ja elanikkonna vaesumise vahel.

Väide, et Boliivia ja Venezuela on populistlikud, tähendaks, et uute liidrite ja rahva vahel on mingisugune „maagiline” vahetu suhe, mis ei toimi demokraatlike institutsioonide vahendusel. Võimule tulles on keskvasakpoolsed valitsused reforme teostanud institutsionaalsete kanalite kaudu. Boliivias on kokku kutsutud põhiseaduslik kogu, et viia läbi põhiseaduslik reform ja „taasasutada Boliivia”, millega defineeritake riigi olemus, riigi võimu territorialiseerimine, kollektiivsed ja individuaalsed õigused, omandi statuut12. Seega ei pea vähese institutsionaliseerituse argument paika, sest Boliivias mobiliseeritakse uusi parteisid tervest poliitilisest spektrist, tegu on kireva ühiskondlike liikumiste hulgaga ja laia põhiseadusliku kogu esinduslikkusega.

Samuti ei saa väita, et Boliivias ja Venezuelas tühistataks populistliku režiimi raames turumajanduslikke printsiipe. Pigem viivad Ladina-Ameerika riigid läbi pragmaatilist majanduspoliitikat. Ei Venezuelas ega ka Boliivias ole erakapitali sundvõõrandatud, erastamislepinguid katkestatud ega ka välislaenu tagasimaksmisest loobutud. Mis toimus Boliivias, oli eraettevõtete lepingute ülevaatamine, maagaasi tootmisprotsessi riigistamine ja riikliku ettevõtte Yacimientos Petroliferos Fiscales Bolivianos (YPFB) taasasutamine. Erinevalt Teisele maailmasõjale järgnenud riigistamisest ei võõrandatud viimase lainega ettevõtete füüsilisi varasid, vaid vähendati viimaste kasumimäära ja vabadusi, allutades eraettevõtted riigiettevõtte kontrollile. Seega ei tähenda uus riigistamine majanduse välisinvesteeringutest isoleerumist, sest Boliivia riiklik arenguprojekt sõltub neist olulisel määral. Tegelikult suurendab riik oma rolli riikliku arengupoliitika teostamiseks13.

Vastupidiselt Diplomaatias domineerinud seisukohale, et demokraatialaine Ladina-Ameerikas on raugemas, mis on ideoloogiliselt äärmiselt kallutatud arvamus, väidan, et demokraatia on selles regioonis hoopis edenenud ja seetõttu ei saa me ka rääkida luhtaläinud moderniseerimiskatsetest. Toimumas on hoopis rahvuslik revolutsioon põhiseadusliku kogu asutamise suunas, mis paneks aluse, kõikidele kehtivatele mängureeglitele ja õigusnormidele. Arvestades Boliivia ja Venezuela ajaloolis-poliitilisi protsesse, näitab uute parteide ja liidrite võimuletulek pigem demokraatia dünaamilisust ja et (elitaarse kaldega) traditsioonilised parteid ei vasta poliitilisse ellu kaasatud gruppide nõudmistele.

Jäävad veel ainult mõned küsimused. Miks ja kust on Eesti analüütikud Ladina-Ameerika riikide ühiskonda kirjeldades võtnud lööksõna „populism” ja miks sellele negatiivse värvingu andnud? Miks võetakse vaidlustama üle Ameerika Ühendriikides Ladina-Ameerika kohta toodetud diskursus?

 

10. ja 11. oktoobril toimub Tallinna ülikoolis Ladina-Ameerika ja Ida-Euroopa arengut kõrvutav konverents.

 

 1 Bobbio, Norberto, Nicola Matteucci ja Gianfranco Pasquino, Political Dictionary. Utet, 2004.

2 Kaks parteid Acción Democratica (AD) ja COPEI sõlmisid 1958. aastal Punto Fijo pakti, mille alusel suunati üleminekut „demokraatlikku” ühiskonda. Vasakparteid jäeti paktist kõrvale, et kasutada naftaressursse äärmiselt kitsa ringkonna huvides. Kaheparteisüsteemi hakati nimetama puntofijismo’ks. Julia Buxton, Venezuela’s Contemporary Political Crisis in Historical Context. Bulletin of Latin American Research 2005, köide 24, nr 3, lk 328–347.

3 Scott Mainwaring, The crisis of representation in the Andes.– Journal of Democracy, 2006 juuli, köide 17, nr 3.

4 See täidesaatva võimu algatatud seaduseelnõu nägi ette põhiseaduse 69 artikli muutmist. Muudatused hõlmasid poliitilis-administratiivset struktuuri, rahvamajanduse juhtimist ning omandistruktuuri. Positiivsed ettepanekud sisaldasid tööpäeva vähendmist kuuele tunnile, pensioni tagamist kõikidele töötajatele (k.a varimajanduses hõivatutele), lõppu maamonopolidele ja latifundiumitele ning erinevate omandirežiimide (riiklik, sotsiaalne, kollektiivne, ühis-, kogukondlik ja era-) seaduslikku tunnustamist. Kuid kõige poleemilisem punkt, millele on keskendunud meedia ja mis on varjutanud teised positiivsed punktid, on presidendi tagasivalimine määramatuks ajaks.

5 Opositsiooni valitsusvastase propaganda aluseks on autoritaarsuse tees, mida toetavad ja aitavad edendada kohalik konservatiivne meedia, Ameerika Ühendriikide valitsus ning valitsusvälised organisatsioonid nagu National Endowment for Democracy ja mille on ilma kahtluse alla panemata omaks võtnud ka mõned Eesti analüütikud.

6 C. Guimaraes, J. M. Domingues, M. Maneiro, Bolivia – A História sem Fim. – Analise de Conjuntura OPSA  2005, nr 5.

7 60% Boliivia elanikkonnast on põlisrahvad. Siinkohal on oluline märkida, et põlisrahvaste küsimus Ladina-Ameerikas ei piirdu ainult nende kultuurilise mitmekesisuse säilitamisega, sest nende nõudmised lähtuvad modernsetest väärtustest.

8 Boliivia ajalugu iseloomustab lõputu võitlus loodusressursside pärast. Riigi, parteide, sõjaväehuntade, ühiskondlike liikumiste ja riigiüleste korporatsioonide huvipunktis on XX sajandil olnud nafta ja maagaas.

9 1980. aastate alguses sai kokalehtede kasvatamisest üks kõige tasuvamaid majanduslikke ettevõtmisi Boliivias. Kattes samal ajal kohalikku nõudlust, läks suur osa kokalehtedest USA kokaiinituru nõudluse leevendamiseks. Umbes 300 000 ehk siis 7% elanikkonnast on hõivatud kokalehtede kultiveerimisega.

10 Koos põlisrahvaste liikumise osakaalu kasvamisega viidi poliitika selleks ette nähtud institutsioonidest  tänavale, väljakutele ning piirkonna assotsiatsioonidesse.

11 Mauricio Santoro, A Outra Volta do Bumerangue: Estado, movimentos sociais e recursos naturais na Bolívia (1952–2006). FUNAG. (Org.). Prêmio América do Sul 2006. 1 tr Brasília: FUNAG, 2007, v. , lk 12–56.

12 C. Guimaraes, J. M. Domingues, As Reformas Bolivianas e o Contexto Sul Americano Atual. – Analise de Conjuntura OPSA 2008, nr 5.

13 Kui Venezuelas toetub see peamiselt naftakasumile, siis Boliiviale on oluline maagaasi müügist saadud tulu.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming