Post-sõnastik 13: Eneseleosutavus (self-reflexivity)

Janek Kraavi

1990. aastate keskpaigast võis ka eesti keskklassi ehitus- ja renoveerimisstiilis märgata üht kummalist suunda. Paljudel pindadel jäeti kruvipead lõpuni puitu keeramata või üle pahteldamata, vana krohvikihi alt välja puhastatud robustne telliskivisein jäeti katmata ja laetalasid, tihti vanu palke, ei varjatud enam kipsplaadi või papimassiiviga. Töövõtted pidid rääkima maja ehitamise protsessist ja aluskonstruktsiooni osad hoone ajaloost. Objekti kahetasandilisuse väljatoomine kas või remonditehnikas tähendas XX sajandi teise poole esteetikas ohtralt kasutatud eneseosutuse idee jõudmist igapäevaellu. Konstruktsioonidele osutava ja väljapoole pööratud struktuuri sümbolnäiteks võiks pidada 1970. aastate alguses Pariisis valminud George Pompidou nimelist kultuurikeskust Beaubourg’i. Hoone läbipaistvad välisseinad toimivad suure aknana, millest paistab läbi ehitise tehniline loogika. Sissevaatamiseks mõeldud pahupidi aken demonstreerib projektis punase, kollase ja sinise värviga tähistatud torusid, juhtmeid jms kommunikatsioone ka reaalsuses kunsti endana, ruumiesteetikana. Dekonstrueeriv disain pöörab ümber sisemise ja välise, pinna ja sügavuse kategooria, lõhkudes nõnda industriaalse ja esteetilise põlise eraldatuse. Muidugi on enesekohasele poeetikale seepärast ette heidetud traditsioonilise saladuse ja sügavuse tasandi hävitamist ning selle tulemusel humanistliku kunstimüsteeriumi loovutamist kapitalistliku tootmisprintsiibi ja massikultuuri võimusesse (vt Baudrillard).

Kuid enesele osutavad üksteist irooniliselt peegeldavad kujundid on üldisemaski kultuurikontekstis oluline postmodernistliku esteetika toormaterjal. Näiteid võib leida nii kunstist (Roy Lichtensteini „Meistriteos”) kui ka filmist (Fellini „8 ja pool”). Lähimineviku filmiajaloos on refleksiivsuse üks mitmeplaanilisemaid kasutajaid olnud ameerika režissöör Woody Allen. Tema mahukas filmograafias väljendub peaaegu et obsessiivne huvi oma meediumi olemuslike joonte esiletoomisel. Ühest küljest tunneb ta huvi filmitegemise telgitaguste vastu ja analüüsib vaatamisprotsessi käigus tekkivat meediumile eriomast reaalsuse-fantaasia ümbermängimist („Kairo purpurroos”, „Zelig” jt). Seejuures läbib tema filme punase joonena autobiograafiline dimensioon, kust leiab viiteid nii autori eraelule, kunstniku kõhklustele kui ka tulevasele kriitikale. Asjata ei rõhutata tema filmide puhul välise autorihääle ja sisemise jutustajahääle sagedast kokkulangemist või sassiminekut.

Kuigi pöördumist enesekohasuse poole võib märgata eri valdkondades, siis vahest kõige jõulisemalt kasutati seda võtet 1960.-1970. aastate uusi väljendusviise otsivas proosakirjanduses ja nn metaluules. Enesele osutava kirjanduse üldisema nimetusena on kasutatud ka terminit metafiktsioon. See on „ilukirjandus, kus eneseteadlikult ja süstemaatiliselt pööratakse tähelepanu sellele kui kunstiteosele, tõstatades küsimusi väljamõeldise ja tegelikkuse vahekorrast.”1 Kuid selline „uus proosa” märgib ka muutunud suhet keelde kui objektiivse tõe väljendamise vahendisse ja püstitab küsimusi tegelikkuse enda fiktsionaalse olemuse kohta. See on elu ja kunsti piiri ületamise eksperiment, keele ja maailma suhte uurimine. Kuid metafiktsioon hõlmab siiski märgatavalt laiema tunnuste kompleksi ja tekstis sisalduv refleksiivus on vaid üks osa sellest kontseptsioonist. Enesele osutav poeetika ei ole kaugeltki mitte üksnes kirjanduses pruugitud võte, vaid, nagu eespool osutatud, märgib muutusi ka teiste kunstide tähistamispraktikas.

Peidetumal kujul või juhuslikumalt on seda võtet ikka jutustamiskunsti osana pruugitud (nt „Tristram Shandy” jt), kuid mitmetel põhjustel kujunes vigurdav ja nartsissistlik jutustamisviis oluliseks alles XX sajandi teisel poolel. Ameerika kirjanik ja kriitik Raymond Federman näeb refleksiivse kirjanduse esiletõusu keskse tegurina kuuekümnendate lõpus muutunud ühiskondlik-sotsiaalset situatsiooni. Laiem kultuuriavalikkus tajus teatud katkestust ametlikus poliitilises, hariduslikus, sotsiaalses diskursuses ja subjektikäsitluses. Ühiskondlikku reaaliat kujundava meedia ja tegeliku elu vahel suurenevale lõhele, fakti ja väljamõeldise ähmastumisele reageeriti nende segiajamise ja naeruvääristamisega. Seda iseloomustab näiliselt juhuslik ja absurdi kanduv jutustamisviis, soov eemalduda konventsionaalsest peegelduse printsiibil loodud illusiooniesteetikast (Burroughs, Vonnegut jt). Ühe näitena võib tuua muutused ajalooteemalises kirjanduses, kus poliitilise alltekstiga kangelaslikkuse üldistus asendus subjektiivse nägemuse ja poliitilise satiiriga (nt „Tapamaja, korpus viis”).

Kuid järgmisel kümnendil muutub eneseosutus järjest ekstreemsemaks. Tekst ei ole reaalsus ega tegelikkuse peegeldus, vaid iseenda kompositsioonilistest mehhanismidest kõnelev reaalsus. Nüüdseks klassikaks saanud võtet iseloomustab radikaalne suhe jutustamisse ja mimeetilise efekti kriitika. Praktikas näeb see välja nii, et paralleelselt loo endaga tehakse märkusi kirjutamise või lugemise protsessi kohta. Niimoodi tekitatakse pinge fakti ja väljamõeldise, kirjanduse ja kriitika, fantaasia ja peegelduse vahekorras. Sellise kriitilisfiktsioonilise (critifictional) diskursuse tekkimise keskseks teguriks on autori rõhutatud osalus tekstis (tihti oma nime all). Korraga fiktsiooniline ja müütiline autori kujund võib hõlmata jutustaja-kriitiku-teoreetiku-peategelase positsioonid ja ülesanded. Siit ka nende tekstide tugev esseistlik tasand.2 Näiteks paigutab Jaak Jõerüüt oma romaanis „Raisakullid” (I kd 1982, II kd 1985) lugude vahele fragmente autori ja tegelase vahekorda käsitlevast uurimusest. Sama suundumust võib märgata ka Mati Undi viimastes romaanides ning Toomas Vindi hilisemas loomingus (nt „Üüriline”, 2009). Kuid äärmusliku eneseosutuse krestomaatilise juhtumina võiks käsitleda Italo Calvino romaanieksperimenti „Kui rändaja talvisel ööl” (1979, e. k 2012), mis selgelt väljub tavalise ilukirjanduse raamidest ja mõjub lõpuks uurimusena lugemis- ja kirjutamisprotsessi olemustest. „Stiil, maitse, isiklik filosoofia, subjektiivsus, kultuuriline taust, elukogemus, psühholoogia, anne, professionaalsed oskused – kõik need elemendid võimaldavad ära tunda, et tegemist on minu kirjutatud tekstiga. Need takistavad minu võimalusi nagu puur. Kui ma oleksin käsi, eraldi käsi, mis haarab sulepea ja kirjutab … Kes seda kätt liigutaks? Anonüümne inimmass? Ajastu vaim? Kollektiivne alateadvus? Ma ei tea.”3


1 Patricia Waugh, Metafiction: The Theory and Practice of Self-Conscious Fiction.. Methuen & Co. Ltd, London 1984, lk 2.

2 Raymond Federman, Self-Reflexive Fiction or How to Get Rid of It. Rmt: Critifiction. Postmodern Esseys. State University of New York, 1993, lk 1734.

3 Italo Calvino, Kui rändaja talvisel ööl. Koolibri, 2012, lk 158.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming