Post-sõnastik 6. Brikolaaž

Janek Kraavi

Need, kes viimase kahekümne aasta jooksul telekanaleid mööda surfanud, on kindlasti näinud ka mõnd fragmenti 1980. aastatel Ameerikas toodetud telesarjadest „A-Rühm” või „MacGyver”. Mainitud põnevusseepe läbib üks silmatorkav sarnasus. Loo ülesehituses on tähtis funktsioon episoodidel, kus hätta sattunud või probleeme lahendavad tegelased ehitavad nt mingist ruumist leitud vahenditest poolfantastilise seadme, millega vanglast pääseda, haiglasse sõita, rünnakut tõrjuda jne. Nad teevad brikolaaži. Prantsuse algupäraga sõna bricolage tähendab käepärastest või parajasti saadaval vahenditest (kunsti)teose valmistamist, aga ka selle loomeprotsessi tulemust. Kindla otstarbega asjad saavad brikolaaži käigus teise funktsiooni ja tähenduse. Antropoloogiaklassik Claude Lévi-Strauss on kasutanud seda mõistet oma müüdiuuringuis, kõneldes brikolaažist kui mütopoeetika võttest.1 Jacques Derrida refereerib seda käsitlust ühes oma krestomaatilisemas artiklis järgmiselt: „Brikolöör on see, ütleb Lévi-Strauss, kes kasutab käepäraseid vahendeid, s.t. instrumente, mida ta käeulatuses ümberringi leiab, mis on seal juba olemas, mis pole mõeldud spetsiaalselt selle töö jaoks, milleks tuleb neid instrumente nüüd katse ja eksituse teel sobitada; kõhklemata, kui osutub vajalikuks neid teiste vastu ümber vahetada või proovida mitmekaupa korraga, isegi kui neil on heterogeenne vorm või päritolu jne.” Edasises arutluses keelest ja diskursusest jõuab Derrida teatud mõttes äärmusliku seisukohani, mille järgi asjast kõnelemise viisi ei ole võimalik luua „eimillestki”, vaid see luuakse juba mingites tekstides kasutatud mõistetest, järelikult siis „peaks igasugune diskursus olema brikolöör.” (Akadeemia 7, 1991)

Brikolaaži näiteid võib tuua paljudest valdkondadest. Moodsas kunstis tähendab see materjalide või esemete kombineerimist skulptuurideks, maalideks, installatsioonideks. Olgu tegemist siis igapäevaste tarbeesemete või juba tarbimisprotsessist kõrvale jäänud prügiga, industriaaljäätmetega jne. Antikunsti strateegia võeti kasutusele juba möödunud sajandi alguse avangardautorite nihilistlikus tegevuses, kuid reaalse sisu saab see kujutavas kunstis siiski pärast Teist maailmasõda. Tohutult suurenenud konsumeerne maailm ja industriaalkontekst andis 20. sajandi vältel uue võimaluse ka brikolaažile, mis haakub servapidi ka kunsti piiride laienemisega ja traditsioonilise kunstnikuimago ümbermängimisega (à la igaüks võib olla kunstnik, loo oma stiil jms). Paralleelse nähtusena võiks arvestada ka mitmeid subkultuure ja DIY (e.k. tee seda ise) liikumist, kus kasutusel samuti kättesattuvad ja lihtsad vahendid oma kultuurilise identiteedi kujustamiseks. Nii esindab brikolaaž rõhutatult individuaalsust, ametlikult heaks kiidetud norme eiravat alternatiivset käitumist. Brikolaažiga võib kaasas käia ka teatud annus amatöörlikkust või naiivsust, kuid seda ei käsitleta moodsas kultuuris läbinisti negatiivse või halvana. Üsna selgelt on tuvastatav strateegia, mis baseerub kasutatud, varastatud, äravisatud ja taaskasutusse toodud asjade kunsti hõlmamisel (nt second-hand’i mood) Nõnda lisandub brikolaaži ka nõrgem või tugevam poliitiline nüanss. Selle kõrval sisaldab selline tegevus ka nalja või vaimukuse elementi. Näiteks Andy Warhol kirjutab oma autobiograafias sellest, kuidas talle meeldis töötada ülejääkidega: „Kõrvale heidetud asjades, mida kõik halvaks pidasid, nägin ma suurepärast potentsiaali pakkuda lusti. See oli nagu taastootmine. Leidsin ülejääkides alati huumorit”.2

Inglise tantsu- ja muusikakollektiiv Stomp, kes kasutab rütmi tekitamiseks prügitünne on saavutanud sisuliselt tavaliste muusikutega võrreldava populaarsuse. Ameerika avangardkunstnik Z’ev on läinud oma helietendustes veel kaugemale, võtnud kasutusele laialdase valiku metallist ja plastikust heli tekitavaid asju. Eksperimentaalse või elektroonilise muusika ajalugu on mitmesuguste heli võimendavate ja moonutavate tehniliste võimaluste ning arvutiprogrammide katsetamise lugu, kus nt kodus või bändiruumis leiduvaid vahendeid kombineerides saavutatakse uus helikontseptsioon (nt juba punkliikumisega algav lo-fi kultuur, võõraste ja mittemuusikaliste helide lisamine jne). Kuid brikolaaž kuulub enesestmõistetavana ka stiile kombineeriva ja ristava muusika juurde. Jaapani elektroonilise muusika klassik Ryuichi Sakamoto on pannud oma varasema loomingu ja ka teiste artistide ümbertöötlustest ehk remiksidest koosneva plaadi pealkirjaks just „Bricolages” (2006).

Olemasolevaid võimalusi kasutatakse üsna ohtralt ka teatriprojektides, mis rõhutavad keskkonna kuulumist lavastuse tervikusse. Eriti silmatorkav on see muidugi nn suveteatri puhul, kus kruusakarjäärist saab piiblimaastik ja metsatalust hullumaja. Kuid see puudutab ka moodsa teatri sisulist külge. Teose loomise ühe tähtsa võttena kasutas brikolaaži väga paljudes lavastustes näiteks Mati Unt, kes kombineeris tervikuks kõikvõimalikke kõrg- ja madalkultuuri tekste, stiile ja elemente. Postmodernistliku esteetika kontekstis ongi brikolaažil ühisjooni mitmete teiste apropriatsiooni võtetega, samasse süsteemi kuuluvad ka paroodia, pastišš, parafraas, allusioon, intertekstuaalsus jms. Postkultuuri loojatüpaažide hulka tuleks kindlasti – kas või neistki näidetest lähtuvalt – arvata ka argipäevast tuttavate või kultuuris ringlevate asjade-märkide kombineerija, brikolöör.

1 C. Lévi-Strauss, Metsik mõtlemine. Vagabund, 2001, lk 38–57.
2 Andy Warhol, Andy Warholi filosoofia (A-lt B-le ja tagasi A-le). Kunst, 2009, lk 112.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming