Post-sõnastik 9. Lõikamistehnika (cut-up)

Janek Kraavi

Kuigi lõikamisesteetika varasemad näited kuuluvad modernistlikku kunstipraktikasse (T. Tzara, M. Duchamp, ka T. S. Elioti „Ahermaa” jt), siis märksa avaramat mõtestamist leiavad need ideed õigupoolest alles vahetult Teise maailmasõja järgses (avangard)kultuuris. Lõikamistehnika „taasleiutas” 1950. aastatel kunstnik Brion Gysin, kelle töödest inspireerituna katsetas kirjanik William S. Burroughs neid võtteid ka kirjanduses, helieksperimentides ja filmis.  Just tema romaanipoeetika mõjul kujunes lõikamisest eksperimentaal­sema suundumusega kunstis palju kasutatud strateegia ja üldisem  maailmatunnetuse filosoofia. Selget sidet modernistliku eelväega näitab  kas või asjaolu, et tänapäevalgi pruugitakse nende tekstide  kirjeldamisel sageli  epiteeti „sürrealistlik”.  Kõige lihtsamal kujul on cut-up oma või teiste autorite tekstide piki- ja põikisuunas neljakslõikamine ning seejärel nende tekstiplokkide ümberpaigutamine uute reeglite järgi. Uus tervik loob uued semantilised ja süntaktilised suhted sõnade ning kujundite vahel, mille tulemusel teiseneb  visioon ajast ja ruumist, rikastades nii ideaalis esteetilise kogemuse spektrit. Näiteks cut-up ühest Mehis Heinsaare novellifragmendist, see peaks esile tooma – W. Burroughsit parafraseerides – tõeliselt heinsaarelikud kujundid värskemal moel: „Ernst Enno luuletused ilmus uks. Akadeemik Lippmaa vaimu peagi ongi avaus, mille kaudu tundega. Akadeemik vajunud ajupoolde unelusraketis, mis ühes suur ja raske taba-otse sisekosmose seni asjaolude kokkulangevusel suunas. Targa mehe lugemise ajal ilmunud roidumus ja mingil sobitus kenasti nurgast, et paremasse südamesse … täitsid Endel polnud midagi olnud kummalise hõljumus-taipas kohe, et see tundis, nagu istuks ta pääseks unustuse hõlma temaga kihutab ukse ees seisis küll avastamata planeetide lukk, ent imeliste meeli valdas õnnis oli „Rändaja õhtulaulu” hetkel nägi ta silma-endli pihku võti, mis toaseina, kus kunagi raudse tabaluku”1

Ümberpaigutatud tektiosadest saadud uus tervik võib olla kunstiliselt õnnestunud või mitte, kuid niimoodi tekib teistmoodi narratiivne loogika, kus ei kehti klassikalised aja, koha või tegelase kujutamise normid või ka kirjaniku enda kinnistunud kujundikasutus. Tegelikult on siin tegemist kindlale režiimile häälestatud masina-idee rakendusega, mis toodab korduste kaudu pidevaid ühendusi ja katkestusi domineeriva tegelikkusekäsitlusega. Burroughs oli veendunud, et  kogu inimteadvus on oma olemuselt cut-up, mis pidevalt muudab kuju juhuslikest asjaoludest suunatuna, sõltuvalt sellest, mida indiviid momendil mõtleb, kuuleb, näeb või teeb. Ta võrdles seda ka unenäoga, mis moodustub kujutiste ja sündmuste eripärase järjestusloogika tulemusel.2 Üldisemas mõttes esindab cut-up’i filosoofia seega fragmentaarset, montaaži põhimõttel toimivat maailmatunnetust, kuid siin tuleb arvestada ka meetodi sünnikonteksti – 1960. aastatel nii olulist poliitilist diskurssi, vastuhakku „pidevuse” ehk korra ja võimu eri vormidele.

Cut-up’i  kaksikvennaks on voltimistehnika (fold-in), mille puhul lehekülg murtakse pikkupidi pooleks ja asetatakse mõne teise lehekülje peale (nt mõne raamatu 2. lehekülje esimene pool ristatakse sama või mõne teise raamatu või teksti 45. leheküljega jne). W. Burroughs kirjutas muuhulgas reisipäevikut, mille lehekülg oli jaotatud kolmeks: esimeses veerus kirjutas ta reisidel juhtunud sündmustest, teise veergu märkis sündmustega haakuvad mälestused ja mõtted ning kolmas osa, lugemisveerg sisaldas tsitaate parasjagu loetavatest raamatutest. Lugemise ja kirjutamise mitme dimensiooniga kogemus sulatab eri subjektiivsused  „kolmandaks teadvuseks” –
uut tüüpi autoriks, „nähtamatuks ja haaramatuks vaikuse dekodeerijaks”.3 Nõnda saab siin uue tähenduse „võõra sõna” probleem, mis mõjutab kogu postmodernistlikku kunsti ja millele aastaid hiljem hakatakse pöörama tähelepanu tsiteerimise ja intertekstuaalsuse kontekstis. Cut-up’i rakenduste katsetajaks Eestis on olnud nt Sven Kivisildnik, kes eelkõige just oma varasemas loomingus otsis intensiivselt alternatiivseid luule- ja proosakirjutamise võimalusi.    

Esimesed cut-up’i näited filmikunstis tehti teoks W. Burroughsi ja Anthony Balchi koostöös, mille tulemusena valmisid eksperimentaalsed „Towers Open Fire” (1966) ja „Cut-ups” (1966). Viimase aluseks oli dokumentaalfilmiks kavandatud materjal Gysini ja Burroughsi tegemistest Pariisis, Tangier’is ja New Yorgis. Tavapäraselt üles võetud ja toimetatud materjal lõigati kõigepealt neljaks võrdse pikkusega osaks.

Lõppversioon moodustus nende osade  sekundipikkustest fragmentidest nõnda, et kleebiti kokku esimene fragment algusest, siis lõige teise sektsiooni algusest, sellele järgnes kolmanda suurema osa avafragment ja siis neljanda avaosake jne. Järgides valemit 1-2-3-4-1-2-3-4 jne kujunes mitme tegevuspaiga, tegelaste ja teemade vahel kõikuv psühhootiline narratiiv, mille heliribaks oli kokku monteeritud paar „iivelduseni” korduvat lihtsat fraasi (Jah! Halloo! Vaata seda pilti! jt). Muuseas – Burroughsi heli- ja salvestuseksperimentidest4 sai oluline peatükk ka heliuuringute ajaloos. Need telereklaamidest, uudistest, keskkonnahelidest ja luuletekstidest kokku lõigatud lindid on inspireerinud nii otsinguliste huvidega kodulindistajaid kui ennetanud moodsat miksimise ja samplingute kultuuri.

Muusik ja kunstnik Genesis P-Orridge, üks 1970.-1980. aastate tuntumaid Burroughsi põhimõtete edasiarendajaid, jätkas „suure õpetaja” visioone bänditegevuse kaudu (nt Throbbing Gristle jt), kuid laiendas cut-up’i tehnikat ka sugudevahelise erinevuse ületamise ideele. Nn pandrogüünia põhimõte on sugude kooseksisteerimine ühes kehas: see oleks liit, mitte konflikt või binaarsus. Ilukirurgia või soomuutmisoperatsioonid lubavad looduslikku keha semantikat ja grammatikat meditsiini kaasabil ümber mängida ja inimkeha uutmoodi kontseptualiseerida. DNA koodi murdmine võimaldab inimesel nii liigina edasi areneda ja bioloogilisest ettemääratusest eemalduda.

Üht elektroonilise muusika ajalugu tutvustavat filmi5 sisse juhatades ütleb  Genesis: „Maailma ei saa käsitleda hea-kurja, musta-valge, ühe ja nulli kaudu. See ei ole binaarsus, see on kaos. Neljakümnendate teisel poolel lõhati aatom ja me avastasime, et kõik oli jäädavalt muutunud; me avastasime, et sõnu on võimalik lõikuda, et helisid on võimalik lõikuda ja neid ümber paigutada. See on kõige radikaalsem asi, mis on juhtunud sel sajandil.”

1   Vt  „vana tekst”: M. Heinsaar, Ebatavaline ja ähvardav loodus. Menu, 2010, lk 70. 
2   Vt W. S. Burroughs, B. Gysin, The Third Mind. A Seaver Book. The Viking Press, 1978.
3   Samas, lk 22.
4   „Nothing Here Now But The Recordings” (Industrial Records, 1981).
5   „Modulations. Cinema for the Ear” (rež I. Lee, 1998).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming