Post-sõnastik: abjekt, abjektsioon

Janek Kraavi

„Jälkus ootab ja puhkab sügavustes ning inimeste vankuvad linnad kõdunevad.”1 Nii sõnastas ameerika õuduskirjanik H. P. Lovecraft inimese olukorra XX sajandi esimesel poolel. Inimese eksistents on sümboolse „millegi” pidev ähvardus. See lause võiks siinkohal olla ka piltlik vaste prantsuse poststrukturalistliku mõtlemise rüpes sündinud abjektsuse mõistele. Psühhoanalüüsist lähtuvast vaatest postajastu subjektile kirjutab Julia Kristeva oma raamatus „Jälestuse jõud. Essee abjektist” (1981). Abjektne on see, „mis rikub mingit identiteeti, süsteemi või korda. Mis ei pea kinni piiridest, kohtadest, reeglitest. Vahepealsus, kahemõttelisus, segu. Reetur, valetaja, kurjategija, keda ei vaeva südametunnistus, vägistaja, kes ei tunne häbi, tapja, eks esineb päästjana ...”.2 See moodustub kõigest, mis ähvardab sümboolset korda, mis on väljaspool sotsiaalset, üheselt mõistetavat ja reguleeritud süsteemi. Mõtestades oma positsiooni selle korrapära sees, peab subjekt alla suruma kõik, mis tema materiaalset loomust meelde tuletab, liigitades selle kui ebapuhta ja vastiku. Ebameeldiva välistamise katse võib õnnestuda üksnes osaliselt – seega muudab abjekt küsitavaks subjekti kaasamise sümboolsesse korda. Hetkedel, kui subjekt on sunnitud seda teadvustama, võib reaktsiooniks sellele olla vastumeelsus, vastikustunne või jälestus, mis Kristeva järgi on „abjektsiooni akt”. Näiteks „vastikus mingi toidu, mustuse, jäätmete, solgi suhtes. Öökimine ja oksendamine, mis mind selle eest kaitsevad. Vastumeelsus ja iiveldus, mis hoiavad mind eemal ja pööravad ära roojasest, kõntsasest, räpasest. Põlastus kokkulepluse, kahepalgelisuse, reeturluse suhtes. Lummus, mis tõukab mind selle poole ja sellest eemale”.3 Kristeva abjektsuse kontseptsioonist tõukub arusaam igasuguste kehast lähtuvate loomulike, aga samas vastikute protsesside integreerimiseks tunnetuslikku tervikusse. Seda suundumust illustreerivad kujukalt ennekõike keha uuriva või kehalisega tegeleva visuaalkunsti objektid ning teemad: keha sisemus, surnud keha (kas inimese või looma), jääkproduktid, menstruaalveri, keha juurde kuuluv, kuid sellest eemaldatu, roiskunud toit, kõdu, rämps.4

Näitena kunsti olemust ja piire ümber mõtestava nn abjektsioonikunsti väljendusvahendite ja tööpõhimõtete kohta peaks sobima inglise kunstirühmituse COUM Transmission ühest 1970. aastate performance’i kirjeldus. Kunstnike duo Cosey Fanni Tutti ja Genesis P-Orrige esinesid Los Angelese kaasaegse kunsti instituudis. Alasti Genesis jõi naelte peal seistes ära pudeli viskit. Seejärel tegi kunstnik endale klistiiri vere, piima ja uriiniga, kuid siis lendas see segu põrandale ja publikusse laiali. Pärast seda lakkus Genesis seda jälki jooki mustalt betoonpõrandalt, proovides samal ajal alla neelata kümnetollist naela, mis ajas ta lõpuks oksele. Koos Coseyga hakkasid nad okset põrandalt ära lakkuma. Alasti Cosey proovis žiletiga lõigata endale vagiinast nabani ulatuvat haava ja seejärel oma suguelundisse verd süstida. Haavast tulnud vere imesid nad süstlasse, mis süstiti mustaks värvitud munadesse, mida nad üritasid seejärel süüa. Järgnes taas oksendamine ja seda okset kasutasid Genesis ja Cosey järjekordselt klistiiriks. Seejärel kuses Genesis suurde klaaspudelisse ja jõi selle kõik soojana ära.”5

Kas Julia Kristeva oleks selles teatraliseeritud kusemises ja sittumises abjektsiooni näinud või koos paljude teistega lihtsalt saalist lahkunud, on muidugi keeruline öelda. Kuid ometi toodi kirjeldatud performance’is kunstisündmuse raames esile inimkeha tervikusse kuuluvad protsessid, mida võimendas veel omakorda tahe neid organismi toodetud vedelikke tagurpidi voolama panna, s.t neid süües, juues ja lõigates kehatervikusse tagasi integreerida. Sellised katsed osutuvad aga üldjuhul edutuks, mis põhimõtteliselt kinnitabki abjektsiooni olemasolu. Niisiis, ennekõike radikaalsemat või eksperimentaalsemat kunsti ning kino analüüsides võiks abjekt ja selle tekitatav emotsioon olla üheks võimalikuks mõisteliseks alternatiiviks. Ilmselt on abjektsiooni esile toova kunsti poeetikast lähtuvalt võimalik seletada ka kaasaegse eesti kunsti (ehk isegi kogu eesti kunsti) skandaalsemat teost, Jaan Toomiku installatsiooni pealkirjaga «…16. mai – 31. mai 1992…». Mäletatavasti eksponeeriti galeriis kunstniku väljaheiteid, kusjuures sitta sisaldavate purkide juurde oli asetatud vastava päeva söögisedel.

J. Kristeva arvates on just kirjandus üks abjektsiooni esiletuleku valdkondi nii vormilises (stiil, keele või tähistamise kriis) kui sisulises plaanis (teemad nagu sõda, surm). Eesti kaasaegsest kirjandusest võib tuua näiteid abjektsiooni kohta Peeter Sauteri loomingust (sünnitusteemaline novell „Kõhuvalu”, „Pori”) või Kaur Kenderi raamatutest (nt piinamise kirjeldus romaanis „Comeback”; abjektne on üldisemalt mitmeid tema tegelasi iseloomustav kurjuse, vägivaldsuse ja üliseksuaalsuse segunemine), Ervin Õunapuu „eesti gootika” religioonipilast jne.

Ilmselt töötaks abjektsuse kontseptsioon üsna hästi ka kaasaegse õudusfilmi ja eriti ühe selle eriliigi slasher-kino mõtestamisel. Õuduse subkultuuri ekstreemsem valdkond esitleb rõhutatult inimkeha haavatavust, lõigatavust, saetavust – ühesõnaga deformeeritavust. Pehmematest ja jõhkramatest muundumistest hirmu, šoki või ehmatuse tekitamise eesmärgil võib tuua lõputult, raamatu mahus näiteid. Praegu meenub nt episood suure deformatsioonikunstniku Brian Yuzna filmist „Faust” (2000). Satanistlike sugemetega rituaali üheks osaks on ristile asetatud naine, kelle kehast kistakse maagilise jõuga välja „ilus” kollase-valgekirju suur uss, madu ja seejärel söödetakse see kurjuse sümbolina mehele suu kaudu sisse. Kristlik sümboolika ja arusaam inimkeha kindlapiirilisusest saavad siin abjektsiooni või kehalise ja ka moraalse ebapuhtuse väljendamise vahenditeks.

Lääne kultuuri normeeritud viisakuse, kultuursuse ja kogu kokkulepitud koodistiku varjus ohustab inimest pidevalt iha neid lepinguid murda. Abjektsioon on üks mõiste, millega neid kunstis või argipäevas toimuvaid protsesse tähistada. 

1 H. P. Lovecraft, Pimeduses sosistaja. Elmatar, 1996, lk 94.
2 Julia Kristeva, Jälestuse jõud. Essee abjektsioonist. Tänapäev, 2006, lk 17.
3 Samas, lk 15.
4 Katrin Kivimaa. Keelatud kehad: abjektsioon ja naiselik kunstis. – Vikerkaar, 2000, nr 5-6, lk 81.
5 Industrial Culture Handbook. – Research, 2006, nr 6-7, lk 17.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming