Post-sõnastik XLI – metafooripimedus

JANEK KRAAVI

Kanada kirjanik Douglas Coupland on vaimukas ja sünge nüüdiskultuuri kirjeldaja. Selle kümnendi alguses ilmunud romaani „Mängija nr 1“ („Player One“, 2010) lisana avaldas ta teksti, mis on vormistatud tulevikuinimese vaimset tervist puudutavate diagnooside ja sündroomide sõnastikuna. Kümnete vaeguste kõrval väljendab posthumanistliku indiviidi teisenenud suhteid maailmaga ka nn metafooripimedus, „laialt levinud võimetus mõista metafoori, sageli viib see metafooririkaste kunstivormide, näiteks romaanide vältimiseni“. Coupland annab sellele sündroomile romaani ühe tegelaskuju kaudu kohe ka tiivad: „Rachel ei ole tulnukas ega robot. Muidugi on tal olnud emotsionaalseid üleelamisi, kuigi emotsioonide taga on üldjuhul arusaamatused. Ta teab, et paljusid asju ei suuda tema aju lihtsat ära ühendada. Sellesse nimekirja kuuluvad huumor, ilu, hääle kõrgus, musikaalsus, iroonia, sarkasm ja metafoor. Metafoor! Kuidas põlev raamat peaks tähendama Hitlerit? Või fašismi! Raamat on raamat. Hitler on Hitler. Miks võrreldakse karikakraväljasid armastusega? Need on taimed, mitte armastus!“ (lk 118-119). Couplandi nägemuses on ajutegevuse anomaaliast saanud kultuuritarbimise sümptom, osake uuest normaalsusest.

Douglas Couplandi skulptuur „Lõpmatud rehvid“ („Infinite Tires“) Vancouveris.

Wikimedia Commons