Postuumne Bourdieu

Marek Tamm

 

Pierre Bourdieu? lahkumine 2002. aasta 23. jaanuaril kujunes ootamatult kärarikkaks. Kogu Euroopa meedia kõneles tema teaduslikest ja poliitilistest saavutustest, avaldades meenutusi ja tunnustusi lahkunu lähematelt või kaugematelt kolleegidelt ja kaasvõitlejatelt. Kõik see oleks autorile endale pakkunud tõenäoliselt palju tänuväärset uurimismaterjali meediavälja toimimise kohta ja kõnekalt ongi tänaseks ilmunud Bourdieu? surma meediaretseptsiooni kohta juba mitu sotsioloogilist analüüsi.

Kui meedialaine oli vaibunud, järgnes erialase tunnustuse laviin: ilmavalgust nägid kümned ja kümned teadusajakirjade erinumbrid ja rahvusvahelised konverentsid, mis vaagisid Bourdie? loomingut kõikvõimalikest vaatenurkadest; tänaseks on paljud konverentsimaterjalid juba raamatuteks vormistatud, neile on lisandunud mitmed uued monograafiad Bourdieu? sotsioloogiast, seda nii prantsuse, inglise, hispaania kui teisteski keeltes.

Bourdieu? ootamatult menuka postuumse karjääri kõige huvitavam tahk on siiski autori enda surmajärgsed publikatsioonid. Neid on tänaseks ilmavalgust näinud kolm: 2002. aasta septembris ilmunud mahukas antoloogia Bourdieu? poliitiliste sõnavõttudega, 2003. aasta jaanuaris ilmunud Bourdieu? Al?eeria-fotode album ning last, but not least 2004. aasta veebruaris ilmunud Bourdieu? intellektuaalne autobiograafia. Sellele nimekirjale võib veel tinglikult lisada 2002. aasta märtsis üllitatud Bourdieu? tööde bibliograafia, mis sisaldab mahuka (ca 60 lk) intervjuu sotsioloogi endaga.1

Franck Poupeau ja Thierry Discepolo koostatud antoloogia ?Sekkumised? (Interventions, 1961-2001. Science sociale et action politique. Marseille, Agone, 2002. 487 lk) näitab ennekõike veenvalt, et Bourdieu? poliitiline ?pöördumine? ei leidnud aset mitte 1995. aastal, nagu kinnitab käibearusaam, vaid juba 1960. aastate alguses, mil valmisid Bourdieu? esimesed poliitilised sõnavõtud, esialgu Al?eeria sõja ja selle tagajärgede kohta, hiljem prantsuse haridussüsteemi, intellektuaalide rolli, sotsiaalse vaesuse, liberaalse majanduspoliitika jpt teistel teemadel. Antoloogia kätkeb ligemale 80 teksti: kolumne, pamflette, petitsioone, intervjuusid, mida kõiki ühendab soov rakendada teaduslik töö ühiskondlike huvide teenistusse, siduda sotsioloogia militantisme?iga. Kuigi ajaliselt hõlmab kogumik 40 aastat, on lõviosa tekstidest pärit siiski viimasest kahest kümnendist, mil Bourdieu? signatuur oli omandanud piisava kaalu, et rakendada see poliitika teenistusse.

Esinduslik fotoalbum ?Al?eeria pildid? (Images d?Algérie: Une affinité élective. Arles, Actes Sud, 2003. 224 lk) tutvustab Bourdieu?d kaunis ootamatu külje pealt, tundliku silmaga fotograafina, kes oma Al?eeria perioodil 1958 ? 1961 jäädvustas ümbritsevat kokku ligemale 2000 fotol. Nende fotode põhjal korraldati 2003. aasta alguses Araabia Maailma Instituudis Pariisis ulatuslik näitus, mida hiljem on eksponeeritud mujalgi. Vaadeldavasse albumisse on Bourdieu? mustvalgetest fotodest valitud ligemale 150, mis on liigendatud temaatiliselt. Lisaks fotodele sisaldab raamat seni avaldamata intervjuu, kus autor seletab fotode kasutamist oma välitöödel Al?eerias.

Nimetatutest kõige olulisem on kahtlemata viimasena ilmunud väike raamat pealkirjaga ?Eneseanalüüsi eskiis? (Esquisse pour une auto-analyse. Pariis, Raisons d?agir, 2004. 142 lk). See on Bourdie? viimastel elukuudel (oktoober ? detsember 2001) kirjutatud tekst, mis oli algselt mõeldud viimaseks peatükiks raamatule ?Teadus teadusest ja refleksiivsus? (?Science de la science et réflexivité?), mis ilmus 2001. aasta sügisel. See raamat põhineb Bourdieu? viimase õppeaasta loengutel Collège de France?is ja seal on sõnastatud teadussotsioloogia alused ja eesmärgid. Bourdieu? hinnangul pidi sotsioloogia sotsioloogiline analüüs sisaldama ühtlasi sotsioloogi sotsioloogilist analüüsi, mida ta püüdiski ?Eneseanalüüsi eskiisis? visandada. Nagu seletas teose ilmumise puhul ajalehele Libération (28. I 2004) Bourdieu? poeg Jérôme Bourdieu, asus ta isa koondama autobiograafilisi materjale juba 1995. aastal, ent jõudis oma plaanidest teostada vaid selle esialgse eskiisi. Raamat ilmus autori soovil esmalt saksa keeles (Surhkamp, 2002), prantsuskeelne väljaanne sisaldab lisaks mõningaid viiteid. ?Eneseanalüüsi eskiis? on Bourdieu? katse eritleda oma ?trajektoori? prantsuse intellektuaalse välja kontekstis: ta seletab oma haridusteed ja esimesi erialaseid valikuid, avab oma filosoofiliste eelistuste tagamaid, kirjeldab Al?eeria kogemuse olulisust oma vaadetele, selgitab oma poliitilisi seisukohavõtte.

Arvestades Bourdieu? elukäigu erilisust ? maakolkast pärit noormees, kes vallutab mitmed mainekad akadeemilised mäetipud ?, pakub raamatuke vaieldamatult huvitavat lugemist, kuigi ei jõua kaugemale Bourdieu? teadustee algusest ja jääb ?anrilt siiski pelgalt eskiisiks, mida autor oleks hiljem kahtlemata edasi arendanud. Nagu Bourdieu rõhutab, ei ole raamatu näol tegemist autobiograafiaga, mille illusoorsust on ta varem korduvalt rõhutanud. Ta ise on defineerinud oma ettevõtmise kui sotsioloogilise eneseanalüüsi (auto-socioanalyse), kuigi siinkirjutaja meelest ei erine lõpptulemus kokkuvõttes siiski oluliselt klassikalisest intellektuaalsest autobiograafiast. Teadaolevalt on raamatu tõlkeõigused eesti keelde ostnud kirjastus Tänapäev, nii et lähitulevikus peaks raamat olema eesti keeleski kättesaadav.

Bourdieu? pärand elab niisiis jätkuvalt ja tema tööde uurimine on muutunud omaette ?akadeemiliseks tööstusharuks?. Edukalt on pärast Bourdieu? lahkumist jätkatud ka mitmeid tema algatatud projekte, eesotsas 1975. aastal asutatud ajakirjaga Actes de la recherche en sciences sociales ja 1996. aastal asutatud kirjastusega Raisons d?agir. Kui mul möödunud suvel oli võimalus vestelda Bourdieu? vanima poja, andeka majandusteadlase Jérôme Bourdieu?ga, kellest praegu on kujunenud üks isa tegemiste jätkajaid, oli temagi optimistlik ja mainis mitmeid ettevõtmisi, mida temal ja ta võitluskaaslastel on plaanis Pierre Bourdieu? ideede edendamiseks ja levitamiseks korraldada. Nii et: Bourdieu est mort. Vive Bourdieu!

1 Yvette Delsaut, Marie Christine Rivière, Bibliographie des travaux de Pierre Bourdieu, suivi d?un entretien sur l?esprit de la recherche. Pantin, Le Temps de Cerises, 2002. 241 lk.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming