Praegu sõltub kõik Peterburist ja Moskvast

Marko Martinson

Intervjuu Apollinaria Repkinaga Apollinaria on kahekordse kõrgharidusega (muide J. Lotmani õpilane) vene ja saksa keele õpetaja, nüüdseks küll juba pensionil; vene vanausuliste traditsioonide üks tugevamaid esindajaid. Noorena oli ta usust märksa kaugemal kui praegu. Mustvee linnas, kus ta on nii vene kui ka eesti gümnaasiumis õpetajana töötanud, elab ta nüüd vaikset elu ning on pühendanud oma elu usule.

Vene vanausulised on pika ja vana traditsiooniga. Te olete elanud üle erinevaid ideoloogiaid ning tagakiusamisi. Kuidas elavad vanausulised praegu?

Võrreldes minevikuga, ei saa öelda, et halvasti. Majanduslikust küljest võttes võiks öelda, et normaalselt, ent kombestik hakkab hääbuma. Noored ei tule enam kirikusse ja selles mõttes on raske.

Kui nüüd rääkida kombestikust, siis milline see on praegu ja kui laialdaselt te seda järgite?

Nii kaua kui see on meie võimuses, siis püüame vanu kombeid täita. Praegu ei saa me täies mahus kiriku juures teenistusi läbi viia. Öiseid talitusi ainult siis, kui on suured pühad. Õhtused, öised, varahommikused teenistused on ära jäämas. Inimesed on vanad.

Praegu tulid kaks noort tüdrukut ja nad peavad nii kaua olema meie keskel, kui nad nii-öelda küpseks saavad. Kõige raskemad ongi meil laulud ja ka see muudab kõikide talituste pidamise keeruliseks.

Täna (intervjuu on antud kohe pärast teenistust ? M. M.) hakkasid just noored rääkima, et laulma peaks ka väljaspool teenistusi, selleks, et olla tasemel, ja loomulikult ka sellepärast, et inimestel oleks hea kuulata.

Olmekombeid ikka järgitakse.

Teie religioon on siiski üsna omapärane. Kuidas suhtuvad teised inimesed teisse?

Kes on teised? Siia on tulnud üsna palju inimesi Kohtla-Järvelt, kes on siia maju ostnud. Mustveesse on nad tulnud just sellepärast, et siin on vaikne ja rahulik. Varguseid ei ole.

Häirib see, et suviti tuleb siia neid liiga palju, ja kui arvestada seda, et Kohtla-Järve on üsna kriminaalne koht, siis on oma oht olemas. Kohalikest saame kõige paremini läbi babtistidega ja luterlastega. Õigeusulistega on läbikäimine väiksem. Põhjus tuleb sellest, et kui Romanovite dünastia ajal kirik lagunes, siis uus kombestik ning maailmanägemus ei olnud vanausulistele vastuvõetav ja sellepärast neid piinati ning sõimati. XVIII sajandi lõpul, kui oli arutlusel küsimus, kuidas suhtuda teistesse uskudesse, siis üks autoriteetne isik leidis, et kui sakslased tahavad siia (Venemaale) ehitada oma kirikuid, siis las ehitavad; tahavad muhameedlased, las ehitavad, aga vanausulistele on keelatud, sest nad on rahva seas liialt populaarsed ja seda ei tohi lubada, et nad endale kirikuid ehitavad.

Meie praegune kirik Mustvees on ehitatud esimese Eesti vabariigi ajal ja siis oli ka tema õitsemisaeg. Seega, kui sul pole õiguseid, siis sa pead absoluutselt kõike  kartma. Me elasime kuni aastani 1905 ilma õigusteta.

Kas teid teatakse ka väljaspool Mustveed? Ma mõtlen, et kas teil käib siin palju huvilisi?

Siin käis just ühest Viljandi koolist 40 õpilast koos õpetajatega. Ka kohalik Eesti kool käib siin üsna tihti ja kui neile tuleb mõni sõpruskool Soomest, siis nad toovad neid siia, samas kui Vene kool pole eriti huvitatud. Inimesed, kes on siin aastaid elanud, ei oska kirikusse sisenedagi! Isegi eesti naised, kes on läinud vanausulistele meestele, teavad kombestikku. Kui on näiteks matused, siis riietutakse ja käitutakse nii, nagu on ette nähtud: neil ei ole püksid jalas, vaid tumedad seelikud. Meie omad jällegi leiavad, et võivad ka pükstes siseneda või kübaraid kanda ja meie jaoks on see väga inetu, meie kombestikule käib see vastu.

Religioon nõuab tavaliselt ka kirikuväliseid kombeid, mida tuleb täita. Millised on teie argielu kombed, mida tuleb järgida?

Igas toas on meil ikoonid. Enne magamaminekut tuleb alati palvet lugeda. Ikooni ees on küünlad ja need peavad kogu öö põlema. Palves kiidetakse jumalat, et päev läks hästi ja et öö tuleks rahulik. Hommikul, kui oled tõusnud ja ennast pesnud, siis tuleb samuti palvetada. Kui keegi on surnud, siis tuleb ka neid oma palvetes meeles pidada, et nad saaksid ikka taevariiki. Loomulikult ka laste eest palvetatakse. Enne sööki loetakse ka palvet või kui ei loeta, siis rist lüüakse vähemalt ette.

Millest see võib tulla, et noori nõnda vähe kirikus käib?

Eelkõige vast selle tõttu, et peale kooli lõpetamist on siit raske tööd leida. Nad lahkuvad suurematesse linnadesse, kus nende võimalused suurenevad. Muidugi oleneb palju ka kodust. Kui seal on usul mingi koht olnud, siis küllap lapsed sellest ka huvituvad.

Vanasti oli siin iga kiriku juures ka kool. Siis oli sakraalne ja ilmalik märksa rohkem ühendatud. Seal õpetati laulmist ja lugemist. Kuid viimane laulukursus oli enne sõda. Praegu on üks 83aastane proua, kes veel oskaks õpetada, kui tema lahkub, siis pole enam kedagi.

Kui veel rääkida kiriku lagunemisest, siis ajaloos on ikka olnud niimoodi, et tavaliselt püütakse vanale usule kindlaks jääjaid teise usku meelitada. Kas vanausuliste ajaloos on olnud ka selliseid juhtumeid?

Tsaarivalitsuse ajal oli sinodil selline plaan, et tuleb meelitada vanausulisi õigesse usku, sest ametlik usk riigis on ikkagi õigeusk. Vanausulised olid teistsugused, nad olid kanged ja ei tahtnud. Seega käituti järgmiselt: kui mehed läksid järvele kala püüdma, siis naised olid kodus lastega ja lapsi oli tol ajal perekondades palju. Agitaatorid kasutasid olukorda ära ja käisid meelitamas. Naised alul keeldusid, aga siis pakuti raha ja see pani mõtlema, sest lapsi oli vaja toita ja mõned läksidki teise usku. Neile öeldi, et ei maksa muretseda. Nad võivad lugeda omi raamatuid, palveid ja laulda omi laule, ent meie poolt on papp. Aga nagu öeldakse, milline papp, selline ka kogudus.

Veel oli nõue, et vanausulisest ainuusuliseks võis astuda, ent tagasiteed polnud. Vastupidi ei kehtinud.

Vanasti oli oht, et keegi lihtsalt reetis usu raha nimel. Millised võiksid olla praegu kõige suuremad ohud?

Vanasti nõukogude ajal ei tohtinud noored käia kirikutes ja nüüd on tulemus käes.

Milline on teie enda tulevikuvisioon? Kas vanausulised jäävad püsima?

See oleneb muutustest, mis toimuvad Venemaal. Sealt me saame kirjandust. Vanasti, kui Baltikum ei kuulunud liidule, siis oli meie keskuseks Riia. Nüüd on meil suhted Moskvaga ja Peterburiga ja nendest kõik sõltubki.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming