Praktilisest sallivusest

Meie rahvuse retoorikas nõnda oluline väiksuse tunne, väljasuremise oht on kadumas üksteise hirmutamise ja üksteise peale vihastamise taha.

JAN KAUS

Sõnast „sallivus“ on saanud viimaste aegade avalike debattide üks võtmesõnu – ning mitte alati ei saada selle sõna esitamist kõige parem kõla. Ma ei taha hakata pidama järjekordset sallivuse kaitsekõnet, mida paljud tajuksid varjatud sallimatusena. Eks püüa minagi lõpuks jõuda millegi üldkohaldatavani, sellise taotluse osas aga on kõnekad P. F. Strawsoni sõnad: „soov leida üksainuke peavõti kõigi lukkude avamiseks tundub meie liigile loomuomane: meil on raske sellest lapselikust intellektuaalsest harjumusest vabaneda“. Hoides seda lauset meeles, püüan vahelduseks poolt mitte valida, vaid astuda paar sammu tagasi ja mõelda mõnele sallivusega seotud enesestmõistetavusele, mis on debattide käigus kui mitte kaduma läinud, siis vähemalt varjule jäänud.

Ringlema on hakanud sõna „sallivuslane“. See on huvitav määratlus, sageli viidatakse sellega hoopis sallimatusele: keegi kuulutab sallivust nõnda pealetükkivalt, et see mõjub vastupidiselt sõnumi sisule. Ent see sõna võib tekitada ka ekslikke kujutlusi. Näiteks kujutluse, et sallivus lähtub maailmavaatest: näiteks vasakliberaalile on sallivus olulisem kui rahvuskonservatiivile. See ei pruugigi ju vale olla, ent nagu praegu avalikes aruteludes sageli juhtub, hakkavad siin võimenduma otspunktid, kus tolerantsest inimesest saab rahvuse reetur ja konservatiivsest inimesest rassist. Seetõttu on oluline meeles pidada, et kindlasti on olemas sallimatuid vasakliberaale – sallivusse uskumine ei muuda inimest veel sallivaks – ja salliva meelelaadiga rahvuskonservatiive. Teisisõnu: sallivus pole maailmavaateline, vaid praktiline. See pole kuidagi determineeritud, see on valiku küsimus, pidevalt avatud. Ma ei tea, kas seda saab pidada suisa elustiilivalikuks, ent see on igaühe sisemise otsuse küsimus. Sallimatus seega samuti. Seda tuleb kindlasti silmas pidada. Mul on sõpru, kes kalduvad rahvuskonservatiivsuse poole, teades, et mina kaldun sotsiaaldemokraatlike väärtuste suunas – ent nad pole kunagi minu suhtes sallimatust üles näidanud. Seega ei ole „salliv rahvuskonservatiiv“ minu elukogemuse valguses oksüümoron.

Olgu. Ent mis see sallivus siis on? Jan Assmann on määratlenud sallimatuse järgmiselt: „Sallimatus lähtub suutmatusest või tahtmatusest taluda erinevaid vaateid ja neist tulenevaid teguviise.“ Seda määratlust aluseks võttes võiks siis väita, et sallivus on suutlikkus või valmisolek taluda erinevaid vaateid ja neist tulenevaid teguviise. Siin jõuame ühe sallivuse paradoksini, mida sallivuse jutlustajate kriitikud tihti kasutavad: kuidas sallida sallimatuid? Kui sallivus ei ulatu nendeni, kes ei salli, siis kas on ülepea tegemist sallivusega? Põhimõtteliselt ei ole see väide mu silmis aluseta. Kui me respekteerime vaba otsust ja sallivus seda on, siis ei saa me hukka mõista vaba otsust sallivusest keelduda.

Ent nagu sageli, on medalil ka teine külg, mõõgal teine tera.

Sallimatus on emotsionaalselt palju kurnavam valik kui sallivus. Pildil rootsi aktivist Tess Asplund, kes sai tuntuks üksi sadade neonatside vastu protesteerides.

YouTube

Asi on nimelt selles, et keegi ei taha olla sallimatuse objekt. Mitte sallida on palju kergem kui mitte sallitud saada – ja siin ei mängi sallimatuse intensiivsus eriti suurt rolli. Põhjus on lihtne: esimene on rohkem seotud vaba tahtega. Inimene võib langetada muidugi teadlikult ka pisut keerukama otsuse: olen vaba olema sallimatu ja seetõttu valmis taluma teiste sallimatust. Ent enamasti ei järgne esimesele otsusele teist. Sallimatuse objektina tajutakse oma olukorda sageli ebaõiglusena, enda sallimatust mitte – märkan seda ühismeedia aruteludes tihti. Mu arust oleks oluline, et sallivusest keelduva otsuse teinud inimene arvestaks võimalusega, et see ei vähenda sallimatust, vastupidi. Mida külvad, seda ka sageli lõikad. Alandaja alandub, solvaja solvub. Sallimatu tunneb eriti teravalt teiste sallimatust ja tunneb ka sageli, et sallimatus sai alguse mujalt, mitte temast. Surnud ring.

Kui viia see mõttekäik pisut kitsamale tasandile, siis toob see mulle meelde kirjandusringkonnas aeg-ajalt lahvatavad „kurja kriitiku“ ihalused. Enamasti ilmneb üks paradoks: kurja kriitiku ihaleja või kehastaja on oma valikuga rahul seni, kuni keegi talle samaga vastab, s.t tema ideaali temast väljaspool või tema peal rakendab, tehes temast omaenda ideaali objekti. Saada kurja kriitika osaliseks ei tundu enam „ausa“ ja „otsekohese“ ja „igasugusest liigsest viisakusest vaba“ võimalusena. Mu arust avaldubki siin sallimatuse üks kõige suuremaid hädasid: sallimatust on kerge luua, ent palju keerulisem välja kannatada. Sallimatus on emotsionaalselt palju kurnavam valik kui sallivus.

Mõnigi sallivuse jutlustaja teeb sageli selle vea, et ei kuula tähelepanelikult, kuidas talle reageeritakse. Veelgi täpsemalt: ta ei püüa järele mõelda, mis ajendab niivõrd valuliselt reageerima. Ma pakun, et põhjus võib sageli olla hirm. Hirm on nõnda oluline ja tugev ajend, et sellesse ei maksa üleolevalt suhtuda. Üleolek pole küll otseselt sallimatus, ent on siiski teistsugususe tõrjumine, teisiti kõlava hääle pisendamine. Sõnaraamatus nimetatakse hirmuks erutusseisundit, mida põhjustab „selgesti tajutav oht“. Antud juhul pole tegelikult primaarne, milles õieti praeguses Eestis või praegusele Eestile ohtu tajutakse – kas pagulaskvootides ja homoabieludes või nendes inimestes, kes tajuvad pagulaskvootides või homoabieludes ohtu –, vaid tõsiasi, et hirm on olemas, kusjuures kõikides oma üsna ebameeldivates varjundites umbusust otsese vaenuni.

Pole midagi imelikku selles, et ohutunnet on kergem taluda, kui see suunatakse endast välja, ümbritsevale tegelikkusele. Kõige lihtsam ja tajutavam viis selleks on viha. Viha on tugev ja selge, selles pole midagi ülearu keerulist. Mõnikord püütakse viha jahutada, muuta see näiteks üleolekuks, ent sellinegi käik aitab viha taastoota. Probleem ilmneb selles, et tajudes siin Eestis elades ohtu omaenda eksistentsile, oleme me hakanud oma hirmu suunama üha rohkem nende vastu, keda otsekui soovime hoida, st üksteise vastu – ja sageli just vihana. Nii et kartes oma eksistentsi pärast, õõnestame me ise sellesama eksistentsi aluseid. On imelik, et meie rahvuse retoorikas nõnda oluline väiksuse tunne, väljasuremise oht on kadumas üksteise hirmutamise ja üksteise peale vihastamise taha.

See ongi mind ajendanud kaaluma, kas vihale on ka tõsiselt võetavat alternatiivi – vihavastane vihakõne seda kardetavasti pole. Olengi mõelnud, et äkki aitaks see, kui astuda viha juurest samm tagasi hirmu juurde ja korraks mõelda, mida või keda me õieti kardame. Mul on nimelt tunne, et sageli ei kardeta mitte niivõrd inimesi, kuivõrd ideoloogiad: kes kardab multikultuurilisust, kes vastupidi protektsionismi. Kardetakse totaalselt erinevaid vaateviise, ühisosa ilmneb tõsiasjas, et kardetakse. Ning konkreetseid inimesi kardetakse ainult juhul, kui neis kehastub selgelt mõni ideoloogia, kui inimene ideoloogia taha „ära kaob“. Kui inimese nägu ideoloogia tagant nähtavale tuua, ei ole teda sageli ka põhjust karta, põlata, mitte sallida (välja arvatud juhul, kui ta pole näiteks lihtsalt vägivaldne isik). Ma pole nõus uskuma, et iga EKRE valija tahab anda mõnele mustanahalisele tappa. Kindlasti leiab selliseidki, ent eeldagem, et rohkem on neid, kelles tekitab hirmu ideoloogia ja seda teostav poliitika, kui ei nähta teistest kultuurioludest pärit inimeste Eestisse paiskamises probleemi või takistust.

Mind ajendab kirjutama samuti hirm, ent pigem hirm, et on hilja. On hilja otsida ühisosa, on hilja muuta enda kasuks tõsiasja, et ühisosa, mis meile on jäänud, on üksnes kollektiivne hirm. Arvatavasti olen naiivne, ent mu meelest poleks võimatu leppida kokku positiivsemas ühisosas. Või selles, kust ühisosa määratlemine võiks alata. Nimelt sellest, et me ei sea kahtluse alla üksteise isikut, üksteise eksistentsi, vaid ideoloogia, mida igaüks meist parasjagu usub või kuulutab. Olgu, ideoloogia on osa isiku eksistentsist, ent ometi mitte ainus osa.

Lähen oma jutu illustreerimiseks korraks jälle kirjanduse juurde tagasi. Mul on üks kirjanikust sõber, keda hindan muu hulgas seetõttu, et ta oskab öelda mu loomingu kohta igasuguseid asju. Ta on mu tekste kiitnud, aga ka päris karmilt kritiseerinud, ilma et meie sõprus selle pärast kuidagi kannatanud oleks. Selliseid suhteid võiks kirjanike vahel olla rohkemgi. Olen selle sõnastanud nii, et suudame hoida omavahel inimese ja tema loomingu lahus. Loomulikult pole need kaks alati selgelt eristatavad, „Autori surm“ pole veel enesestmõistetavus, ent pole ka raske uskuda, et hea kirjanik võib osutuda keskpäraseks inimeseks ja vastupidi. (Mu sõber on andekas nii kirjaniku kui ka inimesena. Kui ta oleks inimesena keskpärane, ei huvitaks mind temaga suhtlemine, olgu ta nii andekas kirjanik kui tahes.)

Ühiselulises läbikäimises võiks võtta aluseks samalaadse sõnastamatu kokkuleppe: hoida inimene ja tema kantud ideoloogia lahus. Loomulikult pole see alati lihtne ja mingil tasandil võimalikki. Meenutagem veel korraks Assmanni määratlust: küsimus pole ainult vaadetes, vaid ka nendekohastes tegudes. Kui ikka ultraliberaalsete vaadetega inimene laseks ehitada Tallinna kesklinna suure mošee või padukonservatiivselt meelestatud poliitik keelustaks abordi, oleks selliseid tegusid kindlasti paljudel raske nende algatajast eraldada. (Olgu lisatud, et kasutan siinkohal nii jõulisi näiteid oma jutu mõtte selgemaks illustreerimiseks, mitte kellelegi viitamiseks.)

Ent n-ö igapäevasel rohujuuretasandil võiks siiski kaaluda, et sallimatus ideoloogia vastu ei pea vältimatult tähendama sallimatust selle esindaja vastu. Inimene pole ju staatiline olend, tema suhe ideoloogiatega on pidevas liikumises, ideoloogiad ise muutuvad ajas samuti. Milleks vaielda, kui mitte teineteise veendumuste mõjutamiseks? Kui harjume väitlema eeldusel, et isik ja ideoloogia, mida isik usub, on üks ja sama asi, siis kaotame võime näha, et on asju, mis võivad asuda ideoloogiatest sügavamal – näiteks tunded. Igaüks meist, hoolimata maailmavaatest, on võimeline läbi elama täpselt samasuguseid tundeid, nagu meie poliitilised vastased. Näiteks soovi olla mõistetud ja aktsepteeritud.

Tundubki, et praktilist sallivust on tegelikult rohkem kui tajume: me ju ei kleebi inimesi igapäevases suhtluses pidevalt nende uskumustega kokku, me näeme ju nägusid, mitte maske. Enamasti sallime täiesti teadvustamatult. Me ei tunne inimestega kokku puutudes, et sotsiaaldemokraatia pooldajast õhkub stalinismi ja antikristlust või et konservatiiv suhtub enda kõrval seisvasse liberaali nagu natsionaalsotsialist koonduslaagrivangi. Aga ehk aitaks praktilise mõistlikkuse teadvustamine pisut piirata poliitilise läbikäimise üha selgemini hirmudest ammutava ja sedakaudu sallimatust kasvatava retoorika mõju? Poliitteatris etendatakse sageli just n-ö täit vastandust – vastane on oma veendumustega otsekui igaveseks seotud –, kohati apokalüptilisest retoorikast ei hakka rääkimagi. Oleks mõistlik uskuda, et mu ideoloogiliste vastaste edu korral ei saa vältimata otsa ei demokraatia ega ühiskond ega Eesti. Ühiskond kindlasti muutub ja võib muutuda paljudele ebameeldivas suunas, ent otsa see ei saa. Siis võib selguda, et ehk polegi võimatu sallida väga praktilisel tasandil: tunnistada üksteise isikliku eksistentsi tõsiasja. Inimesel, kellel on mulle ebasümpaatsed põhimõtted, on sama suur õigus eksisteerida kui mul. Ainus, mida ma võiksin temalt eeldada, on samasugune nõusolek minu eksistentsiga. See ei takistaks meil eksistentsi eesmärkides elu lõpuni eriarvamusele jääda ja oma eriarvamust jõudumööda praktiseerida. Siin siis võikski näha lähtepunkti kooseksistentsiks, mida Erwin Schrödinger on nimetanud „üksikisikute huvitavaks ja arukaks võistluseks“ –, et anda ja saada võimalusi praktiseerida ühes kultuuriruumis erinevaid uskumusi. Äkki enamakski: võib juhtuda, et korraga võib erinevate uskumuste tagant hakata kasvama ühisosa. Kui me laseme sellise võimaluse käest, võib võitlus olla küll huvitav, ent kaotada paljuski oma arukuses. Aga see on juba eraldi jutt.

PS Mu mõtisklus on kirjutatud enne, kui avalikkuse ette tulid mitmed mulle olulised seisukohavõtud, nagu Tõnu Lehtsaare artikkel „Saatana sigidikud, valguse inglid, eeslid ja mökud ehk sildistamine konfliktis“ 30. septembri Postimehe AKs ja muidugi Annika Laatsi emotsionaalne esinemine saates „Suud puhtaks“. Jäin mõtlema, miks Laatsi sõnavõtt mulle sedasi korda läks. Üks võimalus ongi see, et ta pakkus välja kõnetamise viisi, kus esiplaanil pole mitte ideoloogia, vaid just nimelt üldinimlik tunne – antud juhul kaastunne. Tõsi, kaastunne mängib kristlikus ideoloogias olulist rolli, ent ometi kehastab kaastunne hoiakut, mis on ideoloogiaülene. Kaastunne, kus ideoloogiatevahelised vertikaalsed erisused pole esmased, võib olla osaline ükskõik millise inimese, näiteks range ateisti hoiakutes-tegudes. Laats pakkus vihakõne alternatiivina välja kaastundekõne ja see ehk inimestes vastu kõlaski. Kaastundekõnega on aga nii, et selles võib õiglusejanu kasvada tõejanust tugevamaks, s.t kaastundest pole pikk samm kaasamõtlemiseni. Olgu siinne tekst avaldatud väikese toetusena Laatsi taotlusele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming