President, kes käis nelikümmend üks korda N Liidus

Enn Soosaar

 

Pekka Hyvärinen, Soome mees: Urho Kekkose elu. Konsultant Hannu Rautkallio. Soome keelest tõlkinud Tauno Vahter.

Tänapäev, 2006. 352 lk.

 

Juhani Suomi, presidendi “ametlik” biograaf, on avaldanud Urho Kaleva Kekkose elukulust kaheksa mahukat köidet, kus keskendutud aastatele 1936 – 1981. Ma ei ole neid lugenud, aga väidetavalt on seal raiutud tuhandetel lehekülgedel raamatusse “kõik”. Päev päeva järel on kirja pandud Kekkose tegemised, ütlemised, kirjutamised. Erinevalt paljudest tipp-poliitikutest ei olnud Kekkonen ainult kõneleja, vaid ka pädev kirjamees, eriti viljakas enne presidendiks saamist, ja innukas päevikupidaja. Tõsi, Suomile on ette heidetud, et ta esitab oma protagonisti liiga mahedates toonides ja püüab teda mõista sealgi, kus mõistmine on raske.

Pekka Hyvärinen alustab sünnist ja lõpetab surmaga, kuid ei plaanigi oma teose kaante vahele suruda kogu lugu. Teda huvitab rohkem Kekkost ja viimase tegevust iseloomustav machiavellilik pool. Võimuiha ja selle realiseerimine, poliitilised mängud, kus pahatihti vilistati eetilistele kaalutlustele, suhted ehk käpulikäimine Moskva ees, seisukohtade ja põhimõtete konjunktuurne muutumine. Pikk peatükk on pühendatud Kekkose abieluvälistele naissuhetele. Ja loomulikult ei minda mööda saunapoliitikast, soomlastele (aga ka eestlastele) omasest poliitikaajamisest ning otsuste langetamisest vihasopsatuste saatel saunalaval või õllelonksude vahel eesruumis.

 

Selekteeritud faktid

 

Esitlus ise peibutab lugema. Kasutatakse mitmeid ajakirjanduslikke nippe, mis hoiavad põnevust üleval. Samas selgub õige pea, et Hyvärinen kuulub nende biograafide ja/või ajaloolaste arvukasse perre – meil Eestiski on nad taas moodi läinud –, kes teavad enne kirjutamise alustamist, missuguse näo omandab nende portreteeritav isik või missugune hinnang tuleb anda vaadeldavate minevikusündmuste jadale. Materjalist ei üritatagi anda ülevaadet, kus plussid ja miinused oleksid enam-vähem tasakaalus, vaid seda selekteeritakse, nopitakse välja fakte (vahel ka pooltõdesid) ning ikka just neid kaasaegsete kommentaare, mis sobivad kirjutaja kontseptsiooniga.

Mind häiris mitu seika. Kõige rohkem vahest see kergemeelsus või huvipuudus, mida Kekkose elulookirjutaja ilmutab Euroopa viimase sajandi ajaloo vastu. Lugemisel tekkis korduvalt mulje, et ta ei taha või ei suuda mõista tollele ajastule iseloomulikke vastuolulisusi. Soome sõjajärgne peaminister ja pikaajaline president pannakse oma tempe tegema otsekui väljaspool konkreetset aega ja ruumi. Hyvärisele ei näi korda minevat, kui ülekohtune, vägivaldne ning keeruline on lähiajalugu olnud nendel Euroopa rahvastel – kaasa arvatud soomlastel –, kellele XX sajand tõi (või taastas) riikliku iseseisvuse, kuid jättis nad otsesesse (okupatsioonid) või kaudsesse (mõjusfäär) sõltuvusse kahest totalitaristlikust suurriigist – Venemaast pikaks ajaks, Saksamaast lühemaks.

 

Soome valikud?

 

Soomet käsitletakse raamatus riigina, kellel olnud pidevalt hulk valikuvõimalusi. Kekkose ja ta mõttekaaslaste juhtimisel või nõudmisel valitud paraku ikka need, mis osutusid sise- ja välispoliitiliselt halvaks või suisa vääraks. Lugejale antakse koguni mõista, nagu olnuks valitsuse juhi auahned võimuintriigid selles otsapidi süüdi, et Soomes toimusid neljakümnendate teisel poolel sõjasüüdlaste protsessid. Jah, järelevalvekomisjon eesotsas Stalini parema käe Andrei Ždanoviga (eestlased olid ta odioosset organiseerimisvõimet tunda saanud 1940. aastal) määras ja käskis. Jah, erinevalt teistest analoogilistest protsessidest mõisteti Soomes kohut üksnes väikese arvu tipp-poliitikute üle ja nende karistused olid silmatorkavalt leebed. Jah, nõukogudevastaste klaperjaht madalamal tasemel jäi niisama hästi kui ära. Aga ikkagi, ikkagi….

Teine maailmasõda ei lõppenud soomlastele kaotuse, vaid – kasutades Max Jakobsoni terminit – tõrjevõiduga. Vingerpusse armastav Kleio osutus meie vapra põhjanaabri suhtes lõppkokkuvõttes soosivaks. Hitleri sõjamasina pidurdamatu lagunemine ja ahvatlevad võidud, mida Stalinile tõotas edasitung Kesk-Euroopasse, jätsid Soome sovettide poolt okupeerimata. Sellegipoolest olid soomlased sõdinud valel poolel ja Moskva võttis Lääne liitlaste (sund)mahitusel endale õiguse pidada Soomet oma mõjusfääri kuuluvaks. Ja siit küsimuste küsimus. Kuidas õnnestus Vene karu käpa alla jäänud/jäetud Soomel halva mängu juures oma edukalt välja mängida? Võrdlus puudutab ühelt poolt täielikult sovetiseeritud Poolat, Tšehhoslovakkiat, Ungarit, teiselt poolt Jugoslaaviat ja Albaaniat, kes slikerdasid enda Moskva kontrolli alt vabaks, kuid muutsid oma iseseisvuse diktatuuriks. Kekkose Soome soometus, kuid – meeldetuletuseks Hyvärisele ja teistele, kellele see tõik paistab olevat ebaoluline – säilitas demokraatliku ühiskonnakorralduse ja suutis tõusta maailma jõukamate ning majanduslikult jätkusuutlikumate riikide rivi etteotsa.

Eesti kaotas pooleks sajandiks kõik. Mõlemad hõimurahvad põevad oma lähiajalugu ja tahaksid, et asjad ei oleks läinud nõnda, nagu tegelikult läksid. Stalinit ja Hitlerit, nende salasobinguid, alatust, sõda, tapmisi võime tagantjärele kui tahes palju hukka mõista, aga ilmselgelt sellest ei piisa. Hädasti on vaja käegakatsutavamaid ehk koduseid patuoinaid. Ja arusaadavalt on pinnas spekulatsioonideks viljakas.

Oletame, et Päts-Eenpalu-Laidoner ja meie teised otsustajad ei oleks oktoobris 1939 nõustunud laskma Nõukogude sõjaväge vastupanuta üle Eesti riigipiiri. Missuguseks oleks kujunenud eestlaste saatus? Oletame, et 1956. aastal oleks Soomes presidendivalimisel võitnud sots Fagerholm, et Kekkonen oleks õigel ajal tagasi astunud või et ta poleks nii palju Moskva vahet sõelunud, vaid täispurjedes Läände seilanud… Ainult et mida oleksid seda laadi “kui’d” kaasa toonud? Kas “positiivsema” Soome? Võib-olla oleks hoopis käivitunud mõni variant nendest stsenaariumidest, mis läksid käiku Tšehhoslovakkias (sealgi ei olnud okupatsioonivägesid riigis sees) 1946, 1948, 1968?

Loomulikult võiksime “Soome mehe” liigitada sensatsioonimaia ajakirjaniku äpardunud ürituste hulka, aga ebaõnnestunud too raamat kindlasti ei ole. Pekka Hyvärisele saab ette heita, et ta – paljude teiste soomlaste kombel – jätab kahe silma vahele hulga mineviku vastuoksusi ja kipub unustama oma presidendi toda teist poolt, kus viimase käitumist ja tegutsemist ei ajendanud sõgestav võimuiha, vaid Soome huve arvestavad ratsionaalsed kalkulatsioonid. Hyvärinen ei vassi. Kulisside-esine ja kulissidetagune oli täis vastakaid tõsiasju. (Niipalju siiski, et NSVLi diplomaatide ja KGB ohvitseride väljaütlemistesse, mälestustesse ja Moskva arhiividest leitud ettekannetesse pidanuks autor suhtuma kriitilisemalt.)

Urho Kekkonen oli kontroversne isiksus paljude iseloomujoontega, mida me ei tahaks riigipea juures näha. Raamatus esitatud pilt mitmepalgelisest suurmehest vastab tegelikkusele. Pekka Lilja tabab oma heas järelsõnas, mida soovitan igaühel lugeda, naelapead: “Pekka Hyvärinen on visandanud Urho Kekkosest ilustamata portree. Kõik ei leia, et see on väga täpne pilt, kuid kas nii mitme näoga meest nagu Kekkonen üldse on võimalik üheselt kujutada? Hyvärise raamat ei ole teaduslik uurimus ja seda ei peaks sellisena lugema. Kuid põhijoontes peab see kõik paika” (lk 328).

Moskva poliitilise ja majandusliku abi (kaasa arvatud miljoneid marku, mis läksid valimiskampaaniate toetuseks) kasutas Kekkonen ära, et võimule tõusta ja seal püsida. Poliitilised “kriisid”, mida soomlased nimetavad öökülmadeks ja noodikriisiks, olid lavastatud kokkumäng Kremliga. Tal olid pidevad ja vahetud kontaktid KGB kõrgete ohvitseridega. Moskva usaldas teda tõenäoliselt rohkem kui ühtegi teist Soome tipp-poliitikut. Samal ajal ei maksa unustada üht huvitavat paradoksi. Soomlased, nagu arvatavasti ka Kekkonen ise, uskusid, et suhted Nikita Hruštšoviga ei ole mitte ainult usalduslikud, vaid et kahe riigijuhi vahel valitseb peaaegu sõprus. Läände smugeldatud ja seal avaldatud mälestustes ei maini NLKP esimene sekretär, kes oli samal ajal ka NSVLi peaminister, kordagi Kekkost.

 

“Kodurüssad”

 

Kekkosel olid “kodurüssad”. Arusaadavalt teeb tänapäeva lugeja pähe kohkunud näo ja mõistab säärase kombetuse tingimusteta hukka. Aga üks või mitu “kodurüssat” ei olnud ainult presidendil, vaid Soome kõikidel juhtivatel poliitikutel, mitte ainult Maaliidul/Keskparteil (Kekkose erakond) ja vasakpoolsetel, aga ka soomerootslastel ja Koonderakonnal. Too “kodurüssa” oli N Liidu diplomaat või julgeolekutöötaja, kellega kohtuti korrapäraselt, et informatsiooni edastada/vahetada, pahatihti aga ka rivaalide peale keelt kanda või Moskvalt raha, sanatooriumituusikuid jms lunida.

Totalitarismi nõukogude variandi sees tiksus viitsütikuga pomm. Kekkonen ei näinud ega kuulnud seda. N Liidu ministrite nõukogu esimees Aleksei Kossõgin ennustanud süsteemi kokkuvarisemist paarkümmend aastat enne lõpuvisinat, tsiteerib Hyvärinen Vladimir Stepanovit, omaaegset suursaadikut Soomes (lk 249). Soome president aga ajas oma joru ja püüdis Soviet Unioni igikestvuses veenda lääne kolleegegi. Kekkose idapoliitika nurgakiviks sai ja jäi Jätkusõja lõpul kogetud arusaamine, et Nõukogude Liit võidab Teise maailmasõja ja püsib pikka aega suurvõimuna, kes hoiab Soomet kiivalt oma käpa all ja mõjutab selle välispoliitikat. Järgnesid pikad Realpolitik’i ehk finlandiseerumise aastakümned. Tänapäevast tagasi vaadatult vastikud ning taunitavad. Nelikümmend üks korda käis meie põhjanaabri riigipea rongi või lennukiga võimuka idanaabri juures kostiliseks. See oli ränk hind. Mille nimel koogutati? – küsivad täna need, kes nautisid toona ja naudivad tegelikult siiamaani tolle lõivumaksmise vilju.

 

P. S. Meeldiv oli lugeda raamatut, kus -nen-lõpulisi Soome perekonnanimesid käänatakse nii, nagu see on ka eesti keeles suupärane ja minu meelest ainuõige.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht