Probleemid paradiisis

Slavoi Žižek

Oma varajastes kirjutistes kirjeldas Marx Saksamaa olukorda kui sellist, mille puhul tõeliseks vastuseks partikulaarsetele probleemidele oli universaalne lahendus: ülemaailmne revolutsioon. See on kõige sisutihedam erinevus reformistliku ja revolutsioonilise perioodi vahel: reformistlikul perioodil jääb globaalne revolutsioon unistuseks, mis, kui see üldse mõju omab, annab kaalukust katsetele asju kohalikul tasandil muuta; revolutsioonilisel perioodil saab selgeks, et midagi ei muutu ilma radikaalse ülemaailmse muutuseta. Sellisel puhtformaalsel tasandil oli aasta 1990 revolutsiooniline aasta. Oli selge, et osalistest reformidest pole kommunistlikes maades kasu ja et on tarvis totaalset murrangut lahendamaks isegi selliseid igapäevaelu probleeme nagu inimestele küllaldase söögipoolise tagamine. Kus paikneme me tänapäeval suhtes selle eristusega? Kas viimaste aastate probleemid ja protestid on läheneva globaalse kriisi märk või on need vaid tühised takistused, millega saab hakkama kohalikul tasandil sekkudes?

Nende esilepursete puhul on kõige tähelepanuväärsem, et need ei leia aset mitte ainult ja isegi mitte eelkõige süsteemi nõrkades kohtades, vaid kohtades, mida kuni praegusajani tajuti kui süsteemi edulugu. Me teame, miks inimesed protesteerivad Kreekas või Hispaanias, kuid mis on probleemiks sellistes rikastes või kiiresti arenevates riikides nagu Türgi, Rootsi või Brasiilia? Takkajärgitarkusena võime vaadata Homeini revolutsiooni 1979. aastal kui algset „probleemi paradiisis”, kui võtta arvesse, et see toimus maal, mis oli asunud läänemeelse moderniseerimise kiirendusrajale ja oli lääne ustavaim liitlane regioonis. Võib-olla on midagi viltu meie paradiisimõistega.

Enne praegust protestilainet oli Türgi kuum koht: musternäidis riigist, mis oli võimeline kombineerima jõudsalt kasvavat liberaalset majandust mõõduka islamismiga, mis oli Euroopa-kõlbulik, tervitatav kontrast võrreldes „euroopalikuma” Kreekaga, mis oli kinni ideoloogilises mädasoos ja kaldus majanduslikule enesehävitamisele. Tõsi, siin-seal leidus ka kõiksugu ohumärke (Armeenia holokausti eitamine Türgi poolt, ajakirjanike vahistamised, kurdide lahendamata staatus, üleskutsed Suur-Türgi loomise ja Osmanite impeeriumi traditsioonide elustamiseks, kohatine religiooniseaduste kehtestamine), kuid neist vaadati mööda kui väikestest plekkidest, mis ei tohiks üldist pilti määrida.

Ja siis plahvatasid protestid Taksimi väljakul. Kõigile on selge, et İstambuli keskel Taksimi väljakul paikneva pargi planeeritud muutmine kaubanduskeskuseks polnud see, mis need protestid „tegelikult” ajendas, ja et jõudu kogus palju sügavam rahulolematus. Sama käib ka protestide kohta Brasiilias juuni keskel: need käivitas väike avaliku transporditeenuse hinna tõus, kuid protestid jätkusid isegi pärast seda, kui sellest meetmest loobuti. Viimasel juhul toetas president Dilma Rousseff ilmselgelt protestijaid, teatades, et tal on protestide üle hea meel.

On võtmelise tähtsusega, et me ei tajuks Türgi proteste üksnes ilmaliku tsiviilühiskonna ülestõusuna autoritaarse islamirežiimi vastu, mida toetab vaikiv muslimienamus. Pildi teeb keerulisemaks just protestide tugev kapitalismivastane surve: protestijad tajuvad intuitiivselt, et vabaturufundamentalism ja fundamentalistlik islam ei välista vastastikku üksteist. Islamistliku valitsuse toime pandud avaliku ruumi erastamine näitab, et need fundamentalismi kaks vormi võivad töötada käsikäes: see on selge märk, et demokraatia ja kapitalismi „igavene” abielu läheneb lahutusele.

Samuti on oluline tunnistada, et protestijail ei ole mingit äratuntavat „tegelikku” eesmärki. Protestid pole „tegelikult” globaalse kapitalismi, pole „tegelikult” religioosse fundamentalismi, pole „tegelikult” kodanikuvabaduse ja demokraatia või pole „tegelikult” ühegi eraldiseisva kindla asja vastu. Mida enamus neist, kes on osalenud nendes protestides, endale teadvustavad, on küllaltki ebamäärane ebakindlustunne ja rahulolematus, milles kehastuvad erinevad spetsiifilised nõudmised ja see, mis neid ühendab. Püüdlus proteste mõista pole lihtsalt epistemoloogiline; selline, mille tegelikku sisu katsuvad seletada ajakirjanikud ja teoreetikud; see on ka ontoloogiline võitlus asja enese pärast, selle pärast, mis toimub protestide raames. On see lihtsalt võitlus korrumpeerunud linnaametnike vastu? Kas see on võitlus autoritaarse islamistliku valitsemise vastu? On see võitlus avaliku ruumi erastamise vastu? Küsimus jääb avatuks ja kuidas sellele vastama hakatakse, sõltub parasjagu käimas poliitilisest protsessist.

2011. aastal, kui protestilaine levis üle Euroopa ja Kesk-Aasia, rõhutasid paljud, et seda ei tohi käsitleda kui üht üleilmastunud liikumist. Selle asemel väitsid nad, et iga protest on vastus spetsiifilisele situatsioonile. Egiptuses tahtsid protesteerijad seda, mille vastu liikumine Okupeeri… protesteeris: rohkem „vabadust” ja „demokraatiat”. Isegi muslimimaade vahel olid olulised erinevused: araabia kevad Egiptuses toimus protestiks korrumpeerunud autoritaarse läänemeelse režiimi vastu, 2009. aastal alanud roheline revolutsioon Iraanis oli suunatud autoritaarse islamismi vastu. On kerge märgata seda, mistõttu selline protesti eristamine meeldib status quo kaitsjaile: pole mingit ohtu üleüldisele maailmakorraldusele kui sellisele, vaid on üksnes mitmed kohalikud probleemid.

Globaalkapitalism on keerukas protsess, mis mõjutab eri maid eri viisil. Protestijaid ühendab kogu nende mitmekülgsuse juures aga see, et kõik need protestid on reaktsioon kapitalistliku globaliseerumise tahkude vastu. Tänapäevase globaalkapitalismi üldtendentsiks on suundumus turgude edasise laiendamise suunas, hirmuäratav avaliku ruumi tarastamine, avalike teenuste vähendamine (tervishoid, haridus, kultuur) ja üha autoritaarsemaks muutuv poliitiline võim. See on kontekst, milles kreeklased protesteerivad rahvusvahelise finantskapitali valitsemise vastu ja omaenese korrumpeerunud ja ebatõhusa riigi vastu, mis on üha vähem võimeline pakkuma ühiskondlike teenuste baaspaketti. See on samuti kontekst, milles türklased protesteerivad avaliku ruumi kommertsialiseerumise vastu ja religioosse autoritaarsuse vastu; see, milles iraanlased protesteerivad korruptsiooni ja usulise fundamentalismi vastu, jne. Mitte ühtegi neist protestidest ei saa taandada üheleainukesele teemale. Nende kõigi puhul on tegu vähemalt kahe probleemipüstituse eripärase kombinatsiooniga, millest üks on majanduslik (korruptsioonist kuni kapitalismi enese ebatõhususeni välja) ja teine on poliitilis-ideoloogiline (demokraatianõudest kuni nõudeni, et kukutataks konventsionaalne mitmepartei-demokraatia). Sama käib ka Okupeeri … liikumise kohta. Pealiskihis lokkavate (sageli segadust tekitavate) loosungite all on sellel liikumisel kaks põhilist tunnusjoont: esmalt rahulolematus kapitalismi kui süsteemiga, mitte üksnes selle eraldiseisvate kohalike korruptsiooninähtudega; teiseks teadmine, et representatiivsel mitmeparteisüsteemil põhineva demokraatia institutsionaliseerunud vorm pole võimeline võitlema üle piiri mineva kapitalismi vastu ja seega tuleb demokraatia taasleiutada.

See, et protestide aluspõhjus on ülemaailmne kapitalism, ei tähenda veel, et ainus võimalus on selle otsene kukutamine. Mõistlik pole ka järgida pragmaatilisi alternatiive, milleks on tegelda individuaalsete probleemidega ja jääda ootama radikaalset transformatsiooni. See ignoreerib tõsiasja, et globaalne kapitalism on juba iseenesest ebajärjepidev: turgude vabadus käib käsikäes USA farmerite toetusüsteemidega; demokraatia jutlustamine käib käsikäes Saudi Araabia toetamisega. Selline ebajärjepidevus avab ruumi poliitiliseks sekkumiseks: seal kus ülemaailmne kapitalistlik süsteem on omaenese reegleid sunnitud ignoreerima, tekib võimalus avaldada survet, et neid järgitaks. Nõuda järjepidevust punktides, milles süsteem ei saa endale järjepidevust lubada, tähendab avaldada survet kogu süsteemile. Poliitikakunst seisneb eriliste ja eraldiseisvate nõudmiste esitamises, mis, olgugi läbinisti realistlikud, survestavad kogu süsteemi. Selliseid nõudmisi, kuigi need on kättesaadavad ja seaduspärased, on de facto võimatu teostada. Obama ettepanek luua universaalne tervishoiusüsteem oli selline juhtum ja seetõttu olid reaktsioonid sellele nii vägivaldsed.

Poliitiline liikumine saab alguse ideest, millestki, mille poole püüelda. Kuid aja jooksul elab idee läbi sügava muutuse – idee ise saab protsessi osaks, muutub liigagi määratletuks, üledetermineerituks. Ütleme näiteks, et mäss algab üleskutsega tühistada mõni seadus. Kui inimesed hakkavad süvitsi sellega tegelema, saavad nad aga teadlikuks, et tõelise õigluse jaluleseadmiseks on vaja palju rohkem kui vaid seda, et tullakse vastu nende algsele nõudmisele. Probleem seisneb selles, kuidas määratleda seda, millest õieti koosneb „palju rohkem”. Liberaal-pragmaatiline vaatenurk seisneb selles, et probleeme võib lahendada järk-järgult: „Inimesed surevad praegu Rwandas, seega unustage antiimperialistlik võitlus ja lihtsalt lõpetage see verevalamine” või „Me peame võitlema vaesuse ja rassismiga siin ja praegu, mitte ootama ülemaailmse kapitalistliku korra kokkukukkumist”. John Caputo väitis midagi sellesarnast raamatus „Pärast Jumala surma” (2007): „Ma oleksin vägagi rahul, kui äärmusvasakpoolsed poliitikud USAs oleksid võimelised reformima süsteemi, pakkudes universaalset arstiabi, jaotades tõhusalt ümber tulumaksu, piirates tõhusalt valimiskampaaniate finantseerimist, andes õigused kõikidele hääletajatele, koheldes sisserännanud tööjõudu inimväärselt ja teostades mitmepoolset välispoliitikat, mis aitaks kaasa Ameerika võimu lõimumisele rahvusvahelise üldsusega jne ning sekkuks kapitalismi arengusse tõsiste ja kaugeleulatuvate reformidega … Ja kui Badiou ja Žižek nuriseksid, et meid ähvardab ikka veel mingi koletis nimega Kapitalism, tervitaksin ma seda koletist haigutusega”.

Probleem pole mitte Caputo järeldus: kui kõike seda võiks saavutada kapitalismi raamides, milleks siis mitte selle süsteemiga piirduda? Probleemiks on see aluseks olev oletus, et kõike seda on võimalik saavutada globaalse kapitalismi praeguse vormi raames. Aga mis siis, kui Caputo loetletud probleemid pole mitte juhuslikud häired, vaid strukturaalselt vältimatud? Mis siis, kui Caputo unistus on unistus universaalsest kapitalistlikust süsteemist ilma selle sümptomiteta, ilma kriitiliste punktideta, milles kapitalismi „represseeritud tõde” end avaldab?

Tänastes protestides ja ülestõusudes leiab toetust kattuvate nõudmiste kombinatsioon ja see seletab nende tugevust: nad võitlevad („normaalse”, parlamentaarse) demokraatia poolt ja autoritaarsete režiimide vastu; korruptsiooni vastu poliitikas ja äris (industriaalse keskkonnasaaste vastu jne); heaoluriigi poolt ja neoliberalismi vastu ja uue demokraatia vormide poolt, mis ulatuvad kaugemale mitmeparteisüsteemi rituaalidest. Nad asetavad kahtluse alla ka globaalse kapitalistliku süsteemi kui sellise ja püüavad elus hoida ideed ühiskonnast, mis oleks kapitalismist üle saanud. Siin tuleb vältida kahte sorti lõkse: võltsradikalismi („tegelikult loeb liberaal-parlamentaar­sest kapitalismist vabanemine ja kõik teised asjad, mille eest võidelda, on sekundaarsed” ja isegi liba-gradualismi („praegu peame me võitlema sõjalise diktatuuri vastu ja demokraatia baasväärtuste poolt, kõikidest sotsialismiunistustest tuleb praeguseks loobuda”). Siin ei tasuks häbeneda tuletada meelde maoistlikku esmaste ja teisaste vastuolude eritlust: on asju, mis loevad lõpuks kõige rohkem, ja neid, mis hetkel domineerivad. On olukordi, kus esmaste vastuolude rõhutamine tähendab võimaluse kaotamist anda võitluses oluline löök.

Üksnes poliitika, mis võtab täielikult arvesse liigse determinatsiooni keerukust, väärib strateegia nime. Kui me liitume spetsiifilise võitlusega, on võtmeküsimus, kuidas meie sellele pühendumine või pühendumata jätmine mõjutab teisi võitlusi? Üldreegel on, et kui algab võitlus rõhuva pool-demokraatliku režiimi vastu, nagu 2011. aastal Kesk-Aasias, siis on kerge mobiliseerida suuri inimhulki loosungitega – demokraatia poolt, korruptsiooni vastu jne. Kuid peagi seisame me silmitsi raskemate valikutega. Kui ülestõusul õnnestub ellu viia oma algsed eesmärgid, jõuame järeldusele, et see, mis meid tegelikult häirib (meie vabaduse puudumine, alandatus, korruptsioon, viletsad väljavaated), säilib uues kuues, nii et oleme sunnitud tunnistama, et eesmärgis eneses oli viga. See võiks tähendada, et hakatakse nägema, et demokraatia ise on üks vabaduse puudumise vorm või et tuleb nõuda enamat kui poliitiline demokraatia: ühiskonna- ja majanduselu tuleb samuti demokratiseerida. Lühidalt öeldes on see, mida me algselt pidasime ülla printsiibi (demokraatliku vabaduse) rakendamise nurjumiseks, tegelikult sellele samale printsiibile endale sisemiselt omane nurjumine. Arusaam, et ebaõnnestumine võib olla sisimas omane printsiibile, mille eest me võitleme, on suur samm edasi poliithariduses. Valitseva ideoloogia esindajad kasutavad kogu oma relvaarsenali, et takistada meid selle radikaalse järelduseni jõudmast. Nad ütlevad, et demokraatlikud vabadused toovad enesega kaasa teatava vastutuse, mis tuleb kätte teatava hinnaga ja et on ebaküpsuse tunnus oodata demokraatialt liiga palju. Nad ütlevad, et vabas ühiskonnas peame käituma nagu kapitalistid, kes investeerivad omaenese ellu; kui meil ei õnnestu tuua hädavajalikke ohvreid või kui meil ei tule see ohvritele vaatamata välja, pole meil süüdistada kedagi peale iseenda. Vahetumalt poliitilises mõttes on USA oma välispoliitikas korduvalt võtnud kasutada kahjude kontrolli strateegiat, suunates rahvalikud ülestõusud endale vastuvõetavasse parlamentaar-kapitalistlikku vormi: Lõuna-Aafrikas pärast apartheiti, Filipiinidel pärast Marcost, Indoneesias pärast Suhartot jne. See on see, kust saab alguse tegelik poliitika – küsimus on selles, kuidas liikuda edasi, kui esimene, põnev muutuste laine on möödas, kuidas liikuda Mandelast edasi Mugabeks muutumata.

Mida peaks see konkreetsel juhtumil tähendama? Võrrelgem kahte naaberriiki Kreekat ja Türgit. Esmapilgul võivad nad tunduda täiesti erinevad: Kreeka on hävitava kokkuhoiupoliitika lõksus, Türgi naudib majanduslikku tõusu ja temast on saamas uus regionaalne suurvõim. Kuid mis siis, kui iga Türgi sisaldab omaenese Kreekat, sisaldab omaenda viletsusesaarekesi? Nagu seda on sõnastanud Brecht oma Holly­woodi eleegiates:

„Hollywoodi küla planeeriti järgnevalt

Inimestele ühtedes osades on antud tükike taevast. Aga inimesed teistes

Nemad on jõudnud järeldusele, et Jumalal

Nõudes, et saagu taevas ja maa, polnud

Plaani rajada kahte rajatist

Vaid lihtsalt ühe: taeva. See

Mõjub vaestele ja edututele

Nagu põrgu“

See kirjeldab tänapäevast „ilmaküla” küllaltki hästi: piisab, kui kohandada seda Katarile ja Dubaile, rikaste mängumaale, kus sõltutakse orjusele lähedastest võõrtööliste elutingimustest. Lähem vaatlus avab ka Kreeka ja Türgi aluspõhja sarnasuse: erastamine, avaliku ruumi tarastamine, sotsiaalteenuste lammutamine, autoritaarse poliitika kasvutendents. Elementaarsel tasandil on Kreeka ja Türgi protesteerijad kaasatud samasse võitlusse. Tõeliselt õige tee oleks kordineerida neid kahte võitlust, loobuda „patriootlikest” kiusatustest, loobuda kahe maa ajaloolisest vihavaenust ja otsida alust solidaarsuseks. Protestide tõeline tulevik võib sõltuda just sellest.

Essee ilmus esmakordselt London Book Review online’is 28. juunil.

Tõlkinud Hanno Soans

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming