Prohvet Joona raamat

Indrek Hirv, Vello Salo

Joona ja Joonas Indrek Hirv ja Vello Salo on saanud valmis vana testamendi Joona raamatu uue tõlke. Joona raamat on ajast aega olnud poliitiliselt aktuaalne, on seda praegugi, nii et maakeelses tõlkes peaks lausa Niineve Moskvaks tõlkima. Rudolf Tobiase kirjutatud esimese eesti oratooriumi, „Joonase lähetamisega” on vanal piibliraamatul pistmist pisut, tausta, inspiratsiooniallika poolest. Ja nõnda, nagu Joona suure kala kõhus pidi kolm pikka päeva ja ööd veetma, nõnda pidi ka Tobiase oratoorium otsekui valaskala kõhus kannatlikult oma aega ootama üle 80 pika aasta kõik päevad ja ööd, kuni lõpuks Vardo Rumesseni näol „Joonase lähetamise” maailma lähetaja leidus. Nüüdseks on „Joonase lähetamist” lähetatud pea kakskümmend aastat ja nõnda põhjalikult, et selle kirjeldamiseks omakorda terve raamat kulub. Täna, 21. novembril esitletakse Vardo Rumesseni ja kirjastus Varraku raamatut „Joonase sõnum” (Varrak, 2008, 320 lk), mis võtab kokku „Joonase lähetamise” senise teekonna.

 

 

* * *

Jehoova sõna sai Joona, Amittai poja kätte nõnda
„Tõuse püsti, mine Niinevesse, sinna suurde linna,
ja kuuluta tema vastu,
sest nende kurjus on minu palge ette tõusnud!”

Ent Joona võttis nõuks Issanda palge eest pakku minna,
läks Jaffasse, leidis laeva, mis oli Tarsisesse minemas,
maksis sõiduraha ja astus laevale,
et üle mere saada,
Issanda silma alt ära.

Ent Issand tõstis suure tormi
ja meri läks nõnda möllama,
et hakkas laeva murdma.
Laevnikud hakkasid kartma
ja jumalaid appi hüüdma
– igaüks oma –
ning kaupa merre heitma,
et laeva kergemaks teha.
Joona aga oli alla trümmi läinud
ja magama heitnud
ning magas raskelt.

Aga laeva kapten tuli tema juurde ja ütles:
„Kuidas sa saad nõnda raskelt magada?
Tõuse üles, hüüa oma jumala poole –
ehk jumal mõtleb meie peale ja me ei lähe hukka.”

Laevamehed aga arutasid isekeskis:
„Heidame õige liisku – ehk saame teada,
kelle pärast on see õnnetus meile tulnud,”
heitsidki liisku ning liisk näitas Joona poole.
Siis nad ütlesid talle:
„Seleta meile ometi,
mispärast see õnnetus on meile tulnud?
Mis on su amet ja kust sa tuled?
Kus on su kodumaa ja mis rahvast oled sa pärit?”
Joona vastas:
„Mina olen heebrealane
ja teenin Issandat, taeva Jumalat,
kes on teinud nii mere kui maa.”
Siis lõid mehed väga kartma ja ütlesid:
„Miks sa seda tegid?”
– mehed teadsid, et ta oli Issanda palge eest pagemas,
Joona oli neile seda öelnud –
ning küsisid:
„Mida me peame sinuga tegema,
et meri ei oleks meie vastu?”
sest meri hakkas üha enam mässama.
Joona vastas:
„Võtke ja visake mind merre,
siis ta raugeb teie jaoks.
Jah, ma tean, et see suur torm
on teile tulnud minu pärast.”
Laevamehed sõudsid küll,
et kuivale maale tagasi saada, aga ei jaksanud,
sest meri mässas vastu üha rohkem.
Siis nad hakkasid Jehoova poole hüüdma:
„Issand, ära lase meid hukka minna
selle mehe pärast –
ära ka pane meie süüks tapatööd,
milles me ei ole süüdi!
Sina, Jehoova, oled ju nõnda teinud
nagu oli Sinu meelt mööda!”
Siis võtsid nad Joona ning heitsid merre –
ja meri jättis mässamise.
Nüüd hakkasid mehed Jehoovat kartma,
ohverdasid Jehoovale tapaohvri
ning andsid tõotusi.

Jehoova ent saatis ühe suure kala Joonat neelama.
Ja Joona oli kala kõhus kolm päeva ja kolm ööd.

Kala kõhust palus Joona
Issandat, oma Jumalat:

Ahastuses hüüan ma Issanda poole,
Tema vastab,
kisendan Surmavalla südamest –
Sina kuuled mu häält.
Sina oled mu merehauda heitnud
vete südamesse –
laine möllab ümberringi,
kõik su vood ja lained
murravad must üle
ja ma näen:
olen minema aetud Su silma eest,
ometi – ehk saan veel näha
Su püha templit!
Mõtlen: Vees olin ma kõrini,
ulgumeri ümberringi,
merihein mähkis pead;
mägede põhja olin vajunud,
lukku pandud oli maa
minu kohal igaveseks –
ent Sina tõid mu elu hauast üles,
Issand, mu Jumal!
Kui hing rauges mu sees,
mõtlesin aina Issanda peale
ja mu palve jõudis Sinu juurde,
Su pühasse templisse!
Kes puuslikku kummardavad,
hülgavad ja petavad Sind,
mina ent ohverdan Sulle,
laulan tänulaulu.
Mida tõotasin, seda täidan –
üksnes Issand võib päästa!

Issand käskis –
ning kala oksendas Joona maale.
Siis tuli talle Issanda sõna teist korda:
„Tõuse, mine Niinevesse, sinna suurde linna,
ja kuuluta seal, mida mina käsin!”
Nüüd Joona võttis kätte
ja läks Issanda sõna peale Niinevesse;
Niineve oli Jumala silmis suur linn –
kolme päeva tee läbi käia.
Nõnda hakkaski Joona linna läbi käima –
käis esimese päeva ja kuulutas:
„Veel nelikümmend päeva
ja Niinevel on ots!”

Niineve mehed uskusid Jumalat,
kuulutasid paastu ja panid kotiriided selga,
nii suured mehed kui väikesed. – – –
Kui Niineve kuningas sellest kuulda sai,
tõusis toogi oma aujärjelt,
võttis kuningakuue seljast,
pani kotiriide ülle ja istus maha tuha peale.
Siis laskis ta Niineves kuulutada:
„Kuninga ja tema vürstide käsk:
Inimesed ja loomad
– veised, lambad ja kitsed –
ärgu söögu midagi,
ärgu käigu karjamaal ja ärgu joogu vett,
vaid pangu end kotiriidesse
– inimesed ja loomad –
hüüdku kõigest väest Jumala poole
ja igaüks pöördugu oma kurjalt teelt
ning ülekohtust, mis nende käsi määrib,
kes teab – vahest Jumal pöördub ja kahetseb,
pöördub oma tulisest vihast,
nii et me ei saa otsa.”

Kui Jumal nägi nende tegusid
– et nad pöördusid oma kurjalt teelt –
siis Jumal kahetses kurja,
mida ta oli ähvardanud neile teha,
ega teinud nõnda.

Ent Joona pani seda väga pahaks,
ta süda läks täis ning ta sõnas:
„Issand! Kas ma ei öelnud sama,
kui ma alles kodus olin?
Sellepärast ma tahtsingi ära Tarsisesse põgeneda –
ma teadsin, et Sa oled hea ja halastaja Jumal,
pika meele ja suure heldusega
ja ei taha teha kurja.
Seepärast, Issand, võta nüüd mu hing –
pigem suren kui elan!”
Ent Issand küsis:
„Kas sul on õigus vihastada?”

Joona läks linnast välja
ja asus ida poole linna;
tegi enesele sinna lehtmajakese
ja istus selle varjus, et näha,
mis linnaga juhtub.

Issand Jumal käskis kiikajonipuul kasvada
Joona kohale ja olla ta peale varjuks
ning päästa ta tema vaevast.
Joona rõõmustas väga kiikajonipuu pärast.
Aga järgmise päeva koites
saatis Jumal ussi,
kes näris kiikajonipuud,
nõnda et see ära kuivas.
Kui päike tõusis,
saatis Jumal kuuma idatuule
ning päike pistis Joonat pähe,
nii et tal silme ees mustaks läks.
Siis palus ta enesele surma:
„Pigem surm kui elu!”
Ent Jumal küsis Joonalt:
„Kas sul on õigus
kiikajonipuu pärast vihane olla?”
Too vastas: „On küll:
ma olen surmani vihane!”

Siis Issand ütles:
„Sinul on kahju kiikajonipuust,
mille kallal sa ei ole vaeva näinud,
mida sina pole kasvatanud,
– ühe ööga kasvas ja kuivas –
ja minul ei peaks kahju olema Niinevest,
suurest linnast,
kus on enam kui kaksteist korda kümme tuhat inimest,
kes ei oska veel vahet teha parema ja vasema käe vahel,
ja lugemata hulk lojuseid?”