Puhtakujuline piiritus – kättesaamatu unistus

Piirid on meile pähe istutanud lugematud poliitilised kaardid, tagasiulatuvalt koostatud riiklikud ajalood kooliõpikutes, igapäevased narratiivid „meist“ ja „teistest“.

KARIN DEAN

Tuleval nädalal esitletakse Tallinna ülikoolis mõne kuu eest maailma juhtivas humanitaar- ja sotsiaalteaduste kirjastuses Routledge ilmunud „Aasia piirialade käsiraamatut“, mille toimetajateks Tallinna ülikooli Kagu-Aasia uuringute dotsent Alexander Horstmann ning Martin Saxer ja Alessandro Rippa Müncheni Ludwig Maximiliani ülikoolist. Raamat viib lugeja Aasia tänapäeval kõige hoogsamalt arenevasse piirkonda, Aasia piirialadele, mõistmaks peale Aasias toimuva ühiskonnaprotsesse maailmas laiemalt. Piirialade põhjaliku uurimise tulemusena saame teadlikuks nondest ääremaadest keset tühjust, kuid ennekõike omaenda hoiakutest ja ideaalidest.

Raamatu sotsiaalteadlastest autorite kitsam eriala on piiriuuringud: piirid on nende uurimuste keskpunkt ja nad mõtlevad nende kaudu. Nad ei uuri piiri kui muutumatut objekti või nähtust, vaid lahkavad piiritlemist kui ühiskondlik-poliitilist tegevust. Just piiritlemine toob päevavalgele ühiskonna võimupoliitika ja peidetud pinged, sest sellel on alati eesmärk või siis hoopiski tagamõte. Ükski piir ei ole neutraalne. Piir ei teki ise, vaid selle konstrueerivad inimesed omavaheliste kokkulepete ja arusaamadega, aga ka survestamise, seaduste või jõuga.

Kuigi inimesed ei mõtesta maailma tingimata piiride abil, kohtab piiri mõistet meie avalikes aruteludes sageli. Ajakirjanikud ja avalikkus armastavad kasutada selliseid sõnu nagu „keele- ja kultuuriruum“, „keelebarjäär“ – automaatselt tuleb siin mängu piir, sest ruum ja piir on ühe mündi kaks külge. Piiriteema on lahutamatu osa pagulaste ja võõrtöölistega seotud aruteludes. Eesti piir Läti ja Venemaaga kutsub esile vägagi erinevaid probleemistikke: ühelt poolt eestlaste iseäralik huvi Läti poolel poeskäimise vastu ning teiselt poolt julgeolekukaalutlused ja piiri väljaehitamise kulu. Piirilt vaadates avanevad tõesti väga erinevad teemad!

Territooriumide piirid

Piirid võib laias laastus jaotada kaheks. Ühed on territooriumi ehk haldusüksuste, riikide, piirkondade või poliitiliste liitude piirid. Ka see, kust läheb näiteks valla piir, mängib osa inimeste elus väga olulist rolli. Riigipiirid tähendavad meile aga peaaegu kõike! Kogu asustatud ja asustamata maailmaruum – isegi õhk, kuni kümme kilomeetrit – on ära jaotatud riikide vahel, mis korraldavad oma piiritletud territooriumidel meie kõigi majandus-, poliitika- ja kultuurielu. Sünniloterii määrab meie elatustaseme, sõnavabaduse ja eneseteostamise võimalused.

Ent ka kõige vaesemad ja represseeritumad – kuigi neile ei meeldi elada oma riigis – ei kujuta maailma siiski ette ilma riikideta. Just sõjapõgenikud, migrandid ja asüülitaotlejad oskavad ilmselt piire enim hinnata: nad on nõus loobuma kõigest, et ületada demokraatlikuma, stabiilsema või rikkama riigi piir ja alustada inimväärsemat elu. Niivõrd ise­enesestmõistetavaks on muutunud riiki­deks tükeldatud maailm. Silmale nähtamatud jooned riikide vahel on lausa vääramatud, nii pühad ja puutumatud, et nende taga võib maailma silme all teha inimsusevastaseid kuritegusid, rahvusvahelised kriisiabi-organisatsioonid piiri taga, käed rüpes, ootamas.

Piiriteadlased, eriti poliitgeograafid, näitavad, et praegune maailmakorraldus ei ole iseenesestmõistetav – lennukiaknast näeme vaid sidusat ilmaruumi. Nad selgitavad: teadmise, et ka lennukis viibime me mõne riigi õhuruumis, on meile pähe istutanud lugematud poliitilised kaardid, tagasiulatuvalt koostatud riiklikud ajalood kooliõpikutes, igapäe­vased narratiivid „meist“ ja „teistest“ ehk riigiaparaat, ametnikud ja ühiskond. Nad näitavad, et maa peal saavad piirid reaalse(ma)ks tarade, seinte ja piiriületuspunktide väravate, passikontrolli ja immigratsiooniametnike tõttu.

Teatraliseeritud XXI sajandi uudised kinnistavad meedias piire pildiga rahvusvahelisele piirile jõudnud ja seda ületada püüdvatest rahvamassidest. On selge, et kuigi 1990. aastatest lagunema hakanud tegelikud müürid, raudne eesriie ning ka Euroopa Liidu sisepiirid ning kasvav inimeste mobiilsus hakkas külvama mõtteid piiritust maailmast, jätkame piiriusus – mida igasugu piirituse kuulutajad ka ei lubaks. „Puhtakujuline piiritus üksnes ähmastab teadvust ja ei lase tegelikkust kainelt hinnata,“ kirjutas ka meie endine välisminister Urmas Paet kunagi Postimehes (10. V 2005). Jutt ei olnud loomulikult kangest alkoholist, vaid tema südamemurest, Eesti-Vene piirilepingu sõlmimise vajadusest. Kuna „Eesti ei asu Kuu peal,“ kirjutas Paet toona, peavad Eestil olema „selged piirid“.

Kuigi 1990. aastatest lagunema hakanud raudne eesriie ning Euroopa Liidu sisepiirid ning kasvav inimeste mobiilsus hakkas külvama mõtteid piiritust maailmast, jätkame piiriusus. Pildil Hollandi ja Belgia riigipiir kohvikus Baarle-Nassaus.

Wikimedia Commons

Imaginaarsed piirid

Teist tüüpi piirid on kujuteldavad, imaginaarsed. Neid ei ole võimalik nagu riigipiire isegi paberile tõmmata ning neil ei ole juriidilist staatust. Ometigi võivad just sümboolsed piirid meid lahterdada väga tugevatesse kooslustesse. Eri kontekstis tekkinud ning oma tähenduses ja tugevuses varieeruvate kujuteldavate piiride tõttu oleme jaotatud kõikvõimalikesse vertikaalsetesse, sotsiaalsetesse, poliitilistesse või kultuurilistesse kategooriatesse. Me kuulume linnaosa või valla elanike hulka, valimisringkonda, meid piiritletakse nii hariduse kui ka sissetuleku alusel, mis otsustab selle, kes sõidab Tallinna bussides tasuta või kui suur on lapsehoiuteenuse riiklik hüvitis.

Oma keeleruumi kaudu mõtestame maailma. Osa meist kuulub kiriku-, osa geikogukonda. Kuigi tundub, et kujuteldavad piirid, millest paljud ei ole seadusega sätestatud, on mingit moodi nõrgemad, kergemini ületatavad või vähem tähtsad, võib tegelikkus osutuda vastupidiseks. Näiteks ei nõuta paljudes riikides viisat, kuid keelebarjääri ületamine nõuab tõsist keeleõpet või uude religiooniruumi sisenemine keeruliste, aastasadade jooksul kujunenud riituste järgimist. Niisuguste piiridega tõmmatakse kriips meie ja nende vahele – ning polegi tähtis, kas meid lahutab kuristik või õhkõrn väljamõeldud erinevus.

Teatud eesmärkidel, rõhutades vastavaid aspekte, suudab igaüks erinevusi välja mõelda, neid avalikkuses väljendada ja kaasamõtlejaid leida. Lähiminevikust meenub inimeste määratlemine rassitunnuste ehk nahavärvi alusel. Viimane pole poliitiliselt enam korrektne, küll aga on näiteks rahvuslik kuuluvus võtmetähtsusega, eristades meid teistest, kes liigituvad erinevateks ka ilma otsese inimestevahelise kontakti ja kogemuseta.

Piiridega piiritus

Vaatamata eespool esitatud nii-öelda klassikalisele piiride jaotamisele kahte kategooriasse, käib poliitika, majanduse ja tehnoloogia arenguga kaasas hoopiski piiride hägustumine. Riigipiirid on nihkunud oma ametlikust kohast nii riigi sisse kui ka riigist välja: inimeste (ka kaupade) eelsõelumine toimub juba lähteriikides, ilma vastavate dokumentideta isikud võib riigist aga välja arvata kas või linnatänaval. Meie kehast on saanud piir: meie sõrmejäljed, iirised ning näokuju jäädvustatuna biomeetrilisse passi määravad meie kuuluvuse.

Tehnoloogia tagab julgeoleku, riigivõimu intensiivse ja tuntava kohalolu ka kaugel ja ootamatutes paikades ning on suunatud konkreetsetele inimgruppidele. Piiritlemine on muutunud mobiilseks, valikuliseks ja isikustatuks. Arusaamad julgeolekuriskidest (nagu näiteks terrorism) on pakkunud uue aluse ja loogika piiritlemiseks riskimaandamise strateegia nime all.

Seega, Urmas Paeti artikli pealkiri „Piiridega piiritus“ on üks napisõnalisemaid, ent märkitabavamaid sõnastusi – ja mitte ainult Eesti piiripoliitika, vaid Euroopa ja Aasia elu korraldava poliitika ning võimu ja infoühiskonna varjatud päevakava osas. Ning piire luuakse üha juurde, kusjuures varem kasutasid füüsilisi tõkestusi oma piiridel peamiselt isekeskis konfliktis riigid, praegu ehitatakse tõkkeid enamasti soovimatute inimeste peatamiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming