Punaarmee eesti rahvusväeosad 1940–1956

Peeter Kaasik

II maailmasõja ametlikust lõpust on möödas üle 60 aasta, kuid kired sõja ümber ei kao ilmselt veel niipea. Suure osa maailmast paneb „pronksidraama” ilmselt õlgu kehitama, kuid siinmail on sellest saanud põhimõtteline küsimus. See toob taas esile Eesti kurvavõitu lähiajaloo, kus kaotati nii iseseisvus kui ka suur osa elanikkonnast, nende hulgas tuhandeid võõras mundris sõdinud eesti sõdureid.

Kui kõrvale jätta mõni tuhat vabatahtlikku (eeskätt Saksa armees), oli poole valik tingitud enamasti asjaolude kokkulangemisest. Need, kes olid Eesti Vabariigi lõpus aega teenimas, ning enamik kaadriohvitsere ja ‑allohvitsere viidi üle Punaarmee 22. territoriaalkorpusesse, mille koosseisus osalesid nad ka 1941. aasta suvel lahingutes Loode-Venemaal. Mehed, kes mobiliseeriti 1941. aasta suvel Punaarmeesse ja evakueeriti N Liidu tagalasse (s.t saadeti tööpataljonidesse) sattusid 8. eesti laskurkorpusesse. Suurem osa mobilisatsiooniealisi mehi, keda ei mobiliseeritud Punaarmeesse, sattusid kas vabatahtlikult, pool sunniviisiliselt või mobilisatsiooni korras Saksa armeesse. Saatuse irooniana sattus nii mõnigi mees mõne aasta jooksul teenima nii Eesti, Nõukogude, Soome kui ka Saksa armees.

Kuigi tagantjärele saab sündmuste käigu üldjoontes taastada, kerkib sellele vaatamata ka Punaarmee eesti üksustega seoses kogu N Liidu ajaloo puhul sagedane küsimus, miks teatud protsessid toimusid ja milleks rahvusväeosad niisugusel kujul üldse formeeriti.

1940. aastal Punaarmees rahvusväeosi ei olnud: okupeeritud Eesti, Läti ja Leedu armeede baasil moodustati kolm territoriaalkorpust. Seda on seletatud sellega, et kolme uue liiduvabariigi armeede ühendamine üldisel kujul Punaarmeega oleks olnud logistiliselt ja administratiivselt keeruline ja majanduslikult väga kulukas (territoriaalkorpuste rea- ja allohvitserkoosseisule jäi endine munder, samuti jäi kasutusse relvastus ja muu varustus). Rolli mängis veel tõsiasi, et enamik koosseisust ei osanud vene keelt. Otstarbekas polnud sõjavägesid ka laiali saata (kuigi algselt oli ka niisugune plaan), sest lisaks ajateenistustes sõjaväelastele oleks tulnud demobiliseerida ka enamik kaadriallohvitsere ja -ohvitsere. Nõukogude Liidu sõjakaid plaane arvestades olnuks niisuguse „viienda kolonni” tekitamine tõsine risk. Territoriaalkorpused olidki ette nähtud ajutise lahendusena ja aasta jooksul tuli need ümber kujundada tavalisteks Punaarmee väeosadeks. Seda kiirendas omakorda 1941. aasta 22. juunil alanud Saksamaa ja N Liidu vaheline sõda. Kui sõja puhkemisel oli korpuses Eesti päritolu sõjaväelasi 75% (ajaloolase Toe Nõmme hinnangul u 7800, kellest Venemaale jõudis u 6800), siis nädala pärast, kui korpus oli Venemaalt toodud mobiliseeritutega täiskoosseisuliseks formeeritud, oli eestlaste osakaal langenud vaevalt veerandini. Edaspidi ei saa 22. korpusest rääkida kui rahvusväeosast.

Ei ole ka selge, miks moodustati rahvusväeosad 1941/1942. aasta vahetusel. Nõukogude-aegne ajalookirjutus rõhutas ENSV juhtkonna rolli. Näiteks 28. novembril 1941 võtsid ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee vastu ühise otsuse luua eesti rahvusväeosad. Isikkooseisuna nähti ette evakueeritud hävituspataljonide ja töölispolkude võitlejaid, miilitsaid, NKVD kaastöölisi ja 22. territoriaalkorpuse endisi võitlejaid, kes olid jõudnud tagalasse. Luba 7. eesti laskurdiviisi moodustamiseks anti 18. detsembril 1941 (1942. aastal formeeriti veel 249. diviis, mis liideti hiljem 8. eesti laskurkorpuseks). Altpoolt tulevat initsiatiivi totalitaarses N Liidus ei maksa üle tähtsustada. Eesti diviisi(de) moodustamise otsustas N Liidu kõrgem poliitiline juhtkond. Samal ajal moodustati ka läti diviisid, mis hiljem samuti korpuseks formeeriti, ja leedu diviis. Punaarmee koosseisus olid ka kolm kasahhi diviisi, armeenia, aserbaidžaani, baškiiride, grusiinide jt diviisid.

Paralleelina tuleb märkida, et eestlaste, lätlaste, leedulaste, ukrainlaste, valgevenelaste, Kesk-Aasia ja Volga turgi rahvaste, Põhja-Kaukaasia rahvaste, aserbaidžaanlaste, armeenlaste, georglaste jt rahvuslikud üksused moodustati 1941. aasta lõpust ka Wehrmacht’i ja Saksa politsei alluvuses.

Rahvusväeosade formeerimise põhjuseks võisid olla ka suured kaotused. Punaarmee kaotas 1941. aasta suvel ja sügisel miljoneid mehi langenute ja sõjavangidena. Pragmaatilise lahendusena suunati Punaarmeesse oma „patte kodumaa ees” lunastama isegi NKVD Gulagi vange. Arvestades, et 1941. aastal Punaarmeesse mobiliseeritud ja kutsealustena sinna võetud eestlased ning need, kes territoriaalkorpuses ellu jäid või üle ei jooksnud, saadeti N Liidu tööüksustesse, mis septembris 1941 määrati Gulagi süsteemi. Võiks arvata, et rahvusväeosade formeerimise idee oli osa vangide sõjaväkke saatmise aktsioonist.

Punaarmee formeerimise või ümberformeerimise aeg oli sõja ajal väga lühike: mõnenädalase väljaõppe järel saadeti vastne väeosa mõne rindeaugu täiteks. Kuid eesti rahvusväeosade formeerimist alustati 1941. aasta lõpus ja see kestis terve aasta; laskurkorpuse formeerimine lõpetati 1942. aasta oktoobri alguseks. See ei tähendanud veel rindelesaatmist, sest 1942. aasta 12. oktoobril määrati korpus Kõrgema Ülemjuhatuse Peakorteri reservi ja alles aasta lõpus saadeti Velikije Luki all rindele. Sellest järeldub, et korpusele nähti ette veel muid funktsioone ja siinkohal tuleb mängu ka korpuse propagandistlik roll. Kuna N Liidu liitlased II maailmasõjas ei tunnistanud Eesti, Läti ja Leedu okupeerimist ja annekteerimist 1940. aastal, oli oluline näidata, et eesti rahvusväeosad osalesid Eesti NSV vabastamisel.

Pragmaatilistel kaalutlustel (s.t esiplaanile seati Saksamaa ja tema liitlaste purustamine) olid lääneliitlased mööndustega valmis tunnistama laienenud N Liidu sõjaeelseid piire. Siinkohal tuleks tagasi minna 1941. aasta augustisse, kui USA president F. Roosevelt ja Suurbritannia peaminister W. Churchill esitasid koos deklaratsiooni, mida tuntakse Atlandi harta nime all. Selle olulisemateks punktideks olid rahvaste enesemääramisõigus ja territoriaalsete muudatuste keelamine. Mõlemad suurriigid lubasid respekteerida inimeste suveräänset õigust valida endale ise valitsemiskord.

Vaatamata sellele, et N Liit ja hiljem Venemaa on alahinnanud oma liitlaste rolli sõja võidukas lõpus, oli ka N Liidule eluliselt tähtis Saksa vägede sidumine teistel sõjatandritel ning USA sõjaline ja majanduslik abi lend-lease abiprogrammina. Et säilitada vähemalt formaalseltki Atlandi harta väärikust, tuli N Liidul oma liitlaste rahustamiseks teha ka teatud järeleandmisi ja selleks sobisid rahvusväeosad suurepäraselt.

Tähelepanuta ei saa jätta ka korpust kui sõjajärgse ENSV kaadri kasvulava. Kas juba 1941. aasta lõpus, üsnagi kriitilises seisus, sellele otseselt mõeldi, pole teada, kuid tõsiasi on see, et sõjajärgse EKP liikmeskonnast moodustasid suure enamuse just korpuse veteranid. Ka sõjajärgse Eesti NSV partei- ja nõukogude asutustes oli eesti laskurkorpuses võidelnud meestel kandev roll (siinkohal tuleb muidugi teha selge vahe sisse poliit- ja rivikoosseisu puhul).

ÜK(b)P KK pleenum otsustas 1944. aasta 27. jaanuaril muuta N Liidu põhiseadust ning moodustada liiduvabariiklikud kaitse rahvakomissariaadid (hiljem relvastatud jõudude ministeeriumid). Neid asutusi siiski tegelikult ei moodustatud: ei olnud ei koosseise ega põhimäärust, kinnitatud polnud ka ministeeriumi õigusi, kohustusi ja üldisi funktsioone ning nende roll oli veel väiksem kui välisministeeriumidel. Eestis tegutses see rudiment formaalselt siiski 1951. aasta jaanuarini, kui minister Lembit Pärn sellelt ametikohalt tagandati (tegelikult oli ta juba 1948. aasta kevadest Moskvas Kliment Vorošilovi nimelise sõjaväeakadeemia õppejõud).

Rahvusväeosi pärast sõja lõppu laiali ei saadetud. Eestis elasid need üle aktiivse metsavendluse perioodi, „kodanliku natsionalismi” paljastamise ja ka Jossif Stalini enda. 1946. aasta mais likvideeriti eesti laskurkorpus (sel ajal kandis see nime 41. Kaardiväe Eesti Tallinna Laskurkorpus). Laskurkorpuse asemel jätkas 118. eesti kaardiväe laskurdiviis, mis 1947. aasta märtsis formeeriti ümber 22. üksikuks kaardiväe laskurbrigaadiks ja 1951. aastal uuesti 118. laskurdiviisiks. Nii teenis suurem osa eestlasi kuni 1950. aastate keskpaigani sundaega Eestis.

Balti liiduvabariikides ja Taga-Kaukaasias eksisteerisid rahvusväeosad kuni 1956. aastani. Lõplikult likvideeriti rahvusväeosad seoses 5. märtsil 1956. aastal Thbilisis puhkenud rahutustega, kus protesteeriti Jossif Stalini kuritegude avalikustamise vastu. Grusiinide rahvusdiviis keeldus kaasmaalaste vastu välja astumast ja rahvast „rahustama” tuli saata Nõukogude armee üksused. Seejärel vaadati rahvusväeosade otstarbekus üle ning 1956. aasta 18. märtsi NLKP KK Poliitbüroo otsusega saadeti rahvusdiviisid laiali.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et eesti ajaloolastel seisab sõjajärgse rahvusväeosade temaatika uurimine alles ees. Töö teeb keeruliseks tõsiasi, et ENSV Vabariikliku Sõjakomissariaadi ja rahvusväeosade dokumentatsioon paikneb ametkondlikus Vene Föderatsiooni Kaitseministeeriumi Keskarhiivis. Kuna need dokumendid sisaldavat ka veel pool sajandit hiljem riigikaitselisi saladusi, on välisriikide uurijate ligipääs nendele komplitseeritud.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming