Punase „admirali“ saatus

OLEV LIIVIK

Nõukogude merendustegelase ja diplomaadi Paul Orase biograafia on ajakirjaniku ja ajaloolase Tiina Tammani kolmas elulooraamat. Enne seda valmisid diplomaat August Torma ning Eestiga tööalaselt ja perekondlikult seotud olnud Briti luuraja Brian Giffey elulugu. Paul Orase avastas autor tänu Giffey eluloo uurimisele: too oli olnud abielus kirjandusteadlase ja tuntud anglofiili Ants Orase õe ning Paul Orase onutütre Anniga. Paul Oras on põneva elukäiguga eestlane, kelle nimi on ilmselt paljudele tundmatu. 1897. aastal Kehtnas sündinud Pauli isa Jüri Oras oli edasipüüdlik ja ettevõtlik mees, kes oli ennast kubermangulinnas üles töötanud ning hakkas XX sajandi teisel kümnendil Tallinnas pankuriks.

Oraste perekonnale ei käinud lahtise peaga Pauli koolitamine majanduslikult üle jõu. Huvi mereasjanduse vastu viis ta õppima Kroonlinna mereväeinseneride kooli. Pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni liitus värske kadett enamlastega. Tamman on tõstnud esile tema suurepärase keeleande, mis võis ühes korralike erialaste teadmistega sillutada talle teed diplomaatilises karjääris. Parema keeleoskusega ja kõrgema haridustasemega vähemusrahvuste esindajad määrati tol ajal üsna sageli NSV Liidu sõjalisteks esindajateks välismaale. Eesti rahvusest ohvitseridest on kindlasti tuntuim August Kork, kes oli aastatel 1928–1929 Nõukogude sõjaväeatašee Saksamaal.

Paul Oras määrati 1926. aastal Nõukogude mereväeatašeeks Rootsi. Selles riigis oli ta üldse esimene NSV Liidu sõjaline esindaja. 1928. aasta alguses tuli ta aga luureandmete hankimise paljastamise tõttu tagasi kutsuda. Spionaažiga oli sel ajal tõenäoliselt seotud enamik Nõukogude sõjaväelisi esindajaid, kellest nii mõnelgi tuli riigist lahkuda samal põhjusel. Mõne aasta pärast naasis Oras diplomaatilisele tööle, olles 1933. kuni 1934. aastani mereväeatašee Itaalias (samaaegselt ka Kreekas), kus sellel ajal oli Nõukogude sõjaväeatašeeks teine eestlane Harald Tummeltau, ja 1934. kuni 1935. aastani Ameerika Ühendriikides. Viimasele diplomaatilisele lähetusele on Tiina Tamman pööranud tunduvalt rohkem tähelepanu kui kahele varasemale. Orase puhul annavad tooni negatiivsed tähelepanekud, mis on ilmselt suurel määral mõjutatud NSV Liidu ja USA suhete keerdkäikudest ning ameeriklaste umbusust Nõukogude diplomaatide vastu. Erinevalt Orase õpinguaastate kirjeldamisest Kroonlinnas ja Peterburis ei ole autor millegipärast kasutanud ühtegi Nõukogude allikat. Ameerika Ühendriikide arhiiviallikatele, ajakirjandusele ja mitmele uurimistööle toetuvad hinnangud riikidevahelistele suhetele ja Paul Orase diplomaatilisele karjäärile on jäänud seetõttu ühekülgseks.

Paul Oras diplomaadina Washingtonis.

Repro raamatust

Orase elu tähtsündmuseks võib pidada Itaalia maadeuurija Umberto Nobile ekspeditsioonimeeskonna päästmise operatsiooni Põhja-Jäämerel 1928. aastal. Raamatu peategelane võttis sellest osa Nõukogude ekspeditsiooni asejuhina jäälõhkujal Krassin. Ettevõtmine leidis laialdast vastukaja nii NSV Liidus kui ka teiste riikide ajakirjanduses, tuues rambivalgusse ka Orase isiku. Päästeoperatsioon kujunes NSV Liidule väga edukaks: tänulike itaallaste kõrval avaldati Nõukogude päästemeeskonnale tunnustust veel mitmes riigis. NSV Liit kasutas päästeoperatsiooni ära propagandistlikel eesmärkidel. Oras avaldas, ilmselt mitte vabatahtlikult, sündmuste kohta artiklisarja, kus kirjeldas toimunut läbinisti patriootilises, ent umbisikulises võtmes. Siinkohal väärib märkimist, et peale 1928. aasta päästeoperatsiooni ei ole Paul Oras oma elus aset leidnud sündmusi paberile pannud.

Hiljemalt tema määramisest NSV Liidu sõjaväeatašeeks Rootsi hakati välismaal mõistatama, milline võiks olla Orase aukraad. Kuna 1935. aastani puudusid Nõukogude relvajõududes auastmed, ei saanudki sellele küsimusele vastust olla. Sellest hoolimata peeti Orast 1920. aastate keskel aukraadi poolest mereväe kapteniks, aga 1928. aasta Itaalia polaaruurijate päästeoperatsiooni ajal tituleeriti teda juba kontradmiraliks ning 1934. aastal nimetas ta end ühes USAs antud intervjuus viitseadmiraliks. Kas tegemist oli bluffimise, kõrge enesehinnangu või orienteerumisvõime puudumisega diplomaatilistes tavades ja sõjaväelises hierarhias, ei ole teada. Kuid mereväeüksuse juhtimise kogemuseta olnuks isegi Punalaevastikus keeruline admiraliks saada. Sel põhjusel näib üsna õiglane, et Nõukogude merejõudude ametnikuna tegutsenud Orasele omistati 1935. aastal I järgu sõjaväeinseneri auaste, millele vastas mereväes II järgu kapteni ja maaväes alampolkovniku auaste.

Diplomaatilise töö ja välismaa komandeeringutega võrreldes on tema ametialasest tegevusest NSV Liidus kirjutatud suhteliselt vähe. Tähele­panelikumale lugejale ei saa märkamata jääda muudki lüngad Orase ameti­alases karjääris. Selle oskan kirjutada vaid asjakohaste allikate puudumise arvele. Erandiks on Orase ametiaeg NSV Liidu merejõudude teadus-tehnilise komitee esimehena 1929. kuni 1932. aastani, seda on tutvustatud suuremalt jaolt Venemaa mereväe arhiivi dokumentide põhjal. Autor on leidnud arhiivist Orase ja tema ülemuse, poola rahvusest Nõukogude mereväe juhataja Romuald Muklevitši ametialase kirjavahetuse, mille põhjal tundub Oras olevat olnud põikpäine ja vaidlushimuline asutuse juht.

Pettumusena mõjub ülevaade 1930. aastate teisest poolest. Seal vaadeldakse arreteerimisi Nõukogude armees ja merelaevastikus – ohvriks langes ka Oras. Promoveerunud ajaloolasele, kelleks Tamman ennast mõned aastad tagasi väitles, ei ole seisusekohane kasutada stalinlike repressioonide käsitlemisel Briti ega ühegi teise riigi 1930. aastate ajakirjandust. Kvalifitseeritud ajaloolasena oleksid pidanud Tammanil tekkima kahtlused ajakirjanduses avaldatu usaldusväärsuses, pealegi olnuks seda hõlbus võrrelda stalinlike repressioonide kohta kirjutatud uurimistöödega. Allikate mõtestamine ja tõlgendamine näib selle uurimuse põhjal olevat autorile võrdlemisi suur väljakutse.

Vähemusrahvuse esindajana, kelle pankurist isa ja arvukad sugulased elasid Eestis, kellel olid olnud tööalased kontaktid välismaa sõjaväelaste ja diplomaatidega ning kes töötas lõppude lõpuks kaadripuhastuse all äganud Nõukogude merejõudude süsteemis, sai Orasest igati loogiline sihtmärk nn suure terrori ajal aastatel 1936–1938. Imestada võib vaid selle üle, et erinevalt paljudest oma saatusekaaslastest, sealhulgas eesti rahvusest Punaarmee kõrgematest ohvitseridest, ei lastud teda maha, vaid jäeti vanglamüüride vahele, kus ta 1943. aastal suri. Teadaolevalt tuli tal eluküünla kustumiseni töötada laevaehituse konstrueerimisbüroos, mis täitis sõjatööstuse tellimusi. Suur osa 1940. ja 1941. aastal Eestis arreteeritutest, kes olid Venemaale viidud, olid selleks ajaks kas maha lastud või ebainimlike elamis- ja töötingimuste tõttu vangilaagrites surnud.

Kui välja arvata mõned mälestused, ei ole autor Paul Orase viimaste eluaastate ja saatuse kohta andmete otsimisega kuigi palju vaeva näinud, ehkki isegi venekeelsetelt internetilehtedelt, kus viidatud algallikaile, leiab vähese vaevaga tema kohta tunduvalt rohkem materjali. Jääb arusaamatuks, mille põhjal väidab autor, et Paul Oras arreteeriti 14. juunil 1937? Kas selle kuupäeva on autor saanud Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse käest, nagu ka surmakuupäeva 8. detsember 1943? Põneva elukäiguga Paul Orasest saanuks kirjutada nõudlikumalt ja asjatundlikumalt, aga heameelt võib tunda olemasolevagi käsitluse üle, sest sõdavahelises NSV Liidus tegusid teinud eestlaste kohta ei ole pärast Eesti iseseisvuse taastamist avaldatud ühtegi arvestatavat uurimust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming