Pungifotograaf

Arno Saar: „Algul pildistasin punkareid huvitava välimuse pärast, nende lugude kuulmise järel aga sellepärast, et nad ajalukku alles jääksid.“

TOOMAS JÄRVET

„Igal juhul ei ole siin tegemist asjaarmastaja juhuslike piltidega, vaid see on ühe küllaltki auahne autori terviklik välja­panek. Valitud maneeri üle võib vaielda, kuid ilmselt tajub piltnik selgelt oma kroonikumissiooni ja selliste meeste töö väärib toetamist.“ Nii on kirjutanud Arvo Iho 6. I 1984 Sirbis ja Vasaras ilmunud Eesti kunstnike portreefotonäituse kohta. Nende fotode autor on Arno Saar.

Kindlasti võib Arno Saart käsitleda Eesti fotoajaloos kroonikuna: töötas ta ju aastaid mitmetes Eesti ajalehtedes, jäädvustades igapäevaelu sündmusi. Kohtun Arno Saarega Mustamäe ja Kristiine piiril kohvikus, et küsida, kuidas vaatab oma fotograafikarjäärile 64aastane aktiivne pensionär.

Kust tuli huvi fotograafia vastu?

Pildistajana olen väga hiline alustaja: olin juba 27aastane, kui esimese fotoaparaadi muretsesin – ehk siis 1980ndate algul. Esialgu pildistasin muusikuid, kunstnikke ja siis punkareid. Tagasi mõeldes ei olnudki see teadlik valik: fotoaparaat sai ostetud ja sealt see asi arenes.

Kes oli esimene õpetaja?

Huvitaval kombel oli mu esimeseks õpetajaks Magnetic Bandi saksofonimängija Mati Valdaru. Temalt sain esimesed filmi ilmutamise ja suurendamise oskused. Sealt tekkisid ka esimesed kontaktid muusikutega, keda jäädvustama hakkasin. Siis tuli Tallinna foto- ja noorte filmiklubi. Eks ikka teiste pilte vaadates ja lugusid kuuldes jäi palju külge ja õppisin. Eelkõige olen aga iseõppija. Esimesi professionaalseid fotograafe, kellelt nõu käisin küsimas, oli Kultuuri ja Elu fotograaf Valdur Vahi. Tema oli ikka väga hinnatud tegija. Need olid harivad kohtumised, küll teoreetilised. Hiljem juba Sirbile ja Vasarale kaastööd tehes jagasime Kalju Suurega pimikut. Tema kõrval õppisin ka väga palju.

Arno Saare fotokogus on tuhandeid fotosid 1980ndate Eesti punkaritest.

Tiina Kõrtsini / Õhtuleht

Sinu fotoklubi liikmesuse aeg jäi väga lühikeseks. Mis juhtus?

Olin ühe fotonäituse initsiaator. Vist oli 1982. aasta. Peale minu ja Kaupo Heinla oli veel neli fotograafi. Minult oli seal kino Eha ootesaalis väljas foto Peeter Volkonskist, kellel oli Reagani mask peas. Propeller, kus Volkonski tegutses, oli sel ajal aga keelatud bänd. Näitus jõudis avatud olla kolm nädalat, kui kino direktor kutsus mind välja ja teatas, et näitus võetakse maha, sest seal on väljas kahtlane element. Ta viitas Peeter Volkonskile ja küsis, mida selle näitusega üldse öelda tahetakse. Pärast pidin veel käima „Valges Majas“ aru andmas. Hiljem kuulsin, et sealt antigi korraldus mind fotoklubist minema lüüa.

Mismoodi sa Tallinnfilmi sattusid?

Kui ma noorte filmiklubis käisin, astus Arvo Iho ühel päeval minu juurde ja ütles, et tal on vaja filmi juurde operaatori assistenti. Ma ei teadnud sellest tööst midagi, aga Arvo usaldas mind. Esimene töö oli Olav Neulandi filmi „Corrida“ juures. Hiljem oli veel filme, kus Arvo Iho on operaator ja mina tema assistent. Mõne filmi juures olin ka fotograaf. Ma ei ole kunagi palgalise töötajana seal olnud, ainult lepinguga filmide juures. Tallinnfilmis tegin ka ühe väikese rolli „Arabellas“. Arvo Iho käest olen palju õppinud ja armastus filmi vastu on püsinud praeguseni.

Keda pead fotovallas oma iidoliks?

Paljusid mustvalge filmiga töötanud fotograafe. Inimeste jäädvustamise poolelt kindlasti Helmut Newton ja Annie Leibowitz. Samuti Ansel Adamsi teravad suureformaadilise kaameraga pildistatud maastikud, aga kindlasti ka Josef Sudeki tööd. Uurisime koos Arvo Ihoga Sudeki töid ja imetlesime detailitäpsust ja tunnetust. Ka David Hamilton oma suurepärase tundliku esteetilise tunnetusega. Palju on mind mõjutanud ka filmikunst ja filmioperaatorid.

Kus sa veel töötanud oled?

Pikemat aega olin Sirbis ja Vasaras, samuti mittekoosseisulise fotograafina. Tegin honoraripõhist tööd. Kalju Suur oli palgal, mina mitte. Sealt sain lahti, kui julgesin honorari juurde küsida. Koristaja sai sama palju palka, kui mina honorari fotode eest. Rahva Hääles olin neli kuud katseajal, aga lepingut ei saanud. Sain aru, et põhjuseks oli, et ma ei saanud Kadrioru lossi juures toasussides Lennart Merest pilti, kui ta ootamatult ukse avas ja kellegi välja laskis. Olin liiga kaugel ja et ta avas ukse nii ootamatult, siis jäi mul foto tegemata. Seda pilti ei saanud minu arvates keegi, aga mina ei saanud ka tööd. Pärast seda õppetundi ei ole ma enam kunagi üheski situatsioonis eemale seisma jäänud. Püüan kaameraga väga lähedale liikuda. Mul õnnestus saada tööle Sõnumilehte ja hiljem Õhtulehte, kus ma ka pensionile minekuni töötasin.

Mida pead oma fotodest kõige tähtsamateks töödeks?

Vahest Eesti kunstnike portreid, mille kirjastus Kunst tellis ja mida eksponeerisin kõigepealt näitusena 1984. aastal Kinomajas ja mis 1987. aastal ka raamatuna avaldati. Ma ise hindan neid töid kõrgelt. Hea meelega jätkaksin ka praegu kunstnike portreteerimist.

Aga pungifotod? Sind ju teatakse suuresti kui pungifotograafi.

Pärast kino Eha näitust nägin, kui masendav on olukord, et tahetakse midagi maha vaikida ja alla suruda, olgu siis inimesi või sündmusi või teemasid. Kui Ruja või Propelleri kontsert ära keelati või jäeti, siis see kohe häiris mind. Püüdsin aktiivne olla ja ikka muusikuid ja esinemisi pildistada. Kui pungiliikumine 1985. aasta paiku aktiivsemaks läks ja ma nende endi käest kuulsin, kuidas miilits nad kinni oli võtnud, siis see hakkas vastu. Seni olin neid pildistanud vaid huvitava välimuse pärast, pärast neid lugusid pildistasin punkareid aga eelkõige sellepärast, et nad ajalukku alles jääksid.

Sul on arhiivis peaaegu tuhat pungifotot. Millest selline pühendumine?

Kui mul oleks rohkem raha olnud, siis oleks neid pilte võib-olla veel rohkem. Kuna olin palju aega vabakutseline ja töötasin honoraripõhiselt, siis oli mul ka vaba aega. Kui parajasti raha oli, siis pildistasin punkareid. Kuigi ma ühegi punkariga ennast sõbraks ei saa pidada, ma ei käinud ka ühegi kodus, siis Villu (ansambli J.M.K.E. solist Villu Tamme – toim) abiga sain ka teistele punkaritele ja pungisündmustele lähemale.

Kas punkaritele töid ei õnnestunud müüa?

Ei, neile ma ei müünud töid, või vähemalt ma ei mäleta, et oleksin müünud.

Aga miilitsale või KGB-le?

Ükskord oli punkarite kinnipidamine. Olin ka seal ja mind viidi Laari tänava jaoskonda. Mul oli taskus üks film ja teine fotoaparaadis. Suuremat läbiotsimist ei olnud, aga see rull, mis aparaadis oli, konfiskeeriti. Siis lasti mind minema ja rohkem kokkupuuteid ei olnud, kuni ükskord tuli KGB seltsimees Konovalov mulle ukse taha ja kästi mul oma pungifotod välja tuua, sest nemad tahtvat neid näha. Ega mul seal sõnaõigust ei olnud. Küsisin vaid, kas ma saan need tagasi. Mäletatavasti oli mul neid umbes sada. Tagasi sain 98 fotot, kahte ei saanud. Oletame nüüd, et mõni punkar kutsuti ülekuulamisele, talle näidati neid fotosid ja siis muidugi võis tekkida küsimus, kas mina olen mingi ülesandega neid pilte teinud. Ma ei tea sellest aga rohkem mitte midagi ja mina kaastöötaja küll ei olnud. Olen täheldanud, et Kojamees vaatab mind praeguseni kahtlustava pilguga.

Kui sul oleks valida üks fotoprojekt, siis mida tahaksid veel pildistada?

Kindlasti kunstnikke, ükskõik milliseid, aga ka elu hammasrataste vahel jäänud inimesi. Neid, kes on sattunud sõltuvuste küüsi. See on suur probleem. Ma tean, et paljud on seetõttu enesetapu teinud. Või siis neid streikijaid, kes juba kuu aega endale õiglast palka nõuavad, aga midagi ei ole muutunud. Puudutaksin sotsiaalseid teemasid.

Miks sa ei taha pildistada glamuuri, rokkareid, bändimehi?

Kui mulle makstaks selle eest ikka tuhandeid eurosid kuus, siis ma pildistaksin küll, aga ma ei unustaks ka eluheidikuid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht