Püsivad ajutised lahendused

Indrek Saar: „Iga järgmise ukse juures, mis me lahti teeme, eriti iga järgmise eelarve või riigireformi juures jääb küsimus, kas ma suudan oma valdkonna positsioone kaitsta.“

OTT KARULIN

Hea tava kohaselt antakse uuele valitsusele sada kriitikavaba päeva. Praeguse, ka kõhklusliiduks nimetatud koalitsiooni ja selle koosseisu püsimine polnud aga sotside siseheitluse tõttu sugugi selge. Nüüd on uus erakonna esimees valitud, korrektiivid valitsuskoosseisus tehtud ja esimene riigieelarve eelnõugi koostatud.

Indrek Saar: „Mul ei ole mingit põhjust arvata, et erakonna esimees, tulles ise valitsusse, moodustas ajutise delegatsiooni.“

Indrek Saar: „Mul ei ole mingit põhjust arvata, et erakonna esimees, tulles ise valitsusse, moodustas ajutise delegatsiooni.“

Piia Ruber

Kas nüüd on valitsuses ja erakonnas kodurahu saavutatud?

Indrek Saar: Meenub vana ütlus, et pole midagi püsivamat kui ajutised lahendused. Seda, mis poliitilisel maastikul muutub, ei suuda meist keegi prognoosida. Sedagi on paljud arvanud, et Savisaar on igavesti Tallinna linnapea … Ma arvan, et valitsus on palju asju nüüd jupiks ajaks ära vaielnud ja võib-olla on seeläbi tehtud ära suur hulk eeltööd, mida muidu tehakse palju pikema aja jooksul ehk omavahelist eesmärkide täpsustamist ja piiride paika panemist on tehtud intensiivsemalt, kui see varasemalt on olnud. See kõik annab ka selgema pildi sellest, mis on võimalik ja mis mitte.

Kas sama põhjalikult on teil asjad läbi räägitud ka erakonnas? See on ju üksjagu üllatav, et sina Sven Mikseri toetajana pärast Jevgeni Ossinovski valitsusremonti oma ministrikohal jätkad. Mida see näitab: kas Ossinovski oskust eri leere lepitada või Mikseri toetajate jätkuvat jõudu erakonnas?

See on täpselt nii, nagu sa seda näha tahad – usu küsimus.

Kui kindlalt sa end praegu valitsuses tunned?

Mul ei ole mingit põhjust arvata, et erakonna esimees, tulles ise valitsusse, moodustas ajutise delegatsiooni. Kui sa küsid, kas ma kultuuriministrina saan teha kolm ja pool aastat tööd nii, et tunnen, et minu positsioon on õigustatud, siis ma ei suuda seda ette näha. Iga järgmise ukse juures, mis me lahti teeme, eriti iga järgmise eelarve või riigireformi juures jääb küsimus, kas ma suudan oma valdkonna positsioone kaitsta.

Kas kultuuriministri portfell pole sulle liiga väheambitsioonikas?

Kui sa hakkad laiemalt poliitikaga tegelema, tundub kindlasti, et kuna see väli on väga lai, on palju huvitavaid asju, millest tead palju vähem ja mis on esialgu erutavamadki kui oma valdkond. Teistpidi – kultuur on minu valdkond, ma olen selles kasvanud, see on see, mille nimel ma põlen. Alati on muidugi hea, kui poliitikuna ei ole mõne kitsa valdkonnaga seotud, aga kaheksa aastat riigikogus on andnud mulle teatrivaldkonnast mõningase distantsi.

Kui palju on nende kaheksa eemal oldud aastaga pilt muutunud?

Päris palju. Valdkond on muutunud kordades mitmekesisemaks nii institutsionaalselt kui ka selles osas, milliseid vorme kasutatakse, milline on žanriline mitmekesisus.

See on ilmne, et omaalgatusliku ja mitteinstitutsionaalse kultuuri osa on suurenenud, aga kuivõrd on selle muutusega kaasas käinud riiklik rahastussüsteem?

Alati on raha vähe, alati on – õnneks – ideid ja tegemise soove oluliselt rohkem, kui vahendeid. Üks on see pool, kus kultuuriministeeriumi roll on tagada piisav professionaalse kultuuri võrgustik, aga teine pool on see, mida kohapeal tehakse: laulukoorid, näite- ja käsitööringid jne ehk need, kes professionaalset kultuuri kõige enam ka tarbivad. Meie roll on hoida selles tervikpildis tasakaalu.

Kuivõrd sa nõustud väitega, et kultuuriministeerium saab väga hästi hakkama pika traditsiooniga institutsioonide toetamisega, aga uutele algatustele ja mitteformuleerunud kooslustele vahendid, kas või toetusprogrammid, puuduvad ja loodetakse täielikult kulka peale?

Seejuures ei maksa unustada, et kulka eelarvesse on prognoositud järjekindel kasv ehk mida rohkem pahesid maksustatakse, seda suurem on kulka tulu. Kui riigieelarve puhul on olnud ka kärpehetki, siis kulka võimekus regulaarselt kasvab.

Kulka uue korra järgi jagatakse järgmisest jaotusest esmakordselt ka tegevustoetusi. Kuna nende vahendid tõepoolest aina suurenevad, siis kas ei teki kiusatust kogu kultuuri rahastamine kulka ülesandeks teha?

Kindlasti mitte. Kulka eelarve on vaid veidi enam kui kümnendik kultuuri­minis­teeriumi omast ja ei saa kuidagi asen­dada riigitoetusi, küll aga tagada mitme­kesisuse. Viimase puhul on küsimus selles, kuidas valdkond ise kokkuleppele jõuab, sest ka tegijad on mingite institutsioonidega seotud, suures osas koondunud ka loomeliitudesse. Võib vaielda, kas eksperdikomisjonide otsused on head või halvad, aga kultuuriminis­teeriumi esindajaid peale ministri, kes on kulka nõukogu esimees, komisjonides pole.

Hiljuti saatis asekantsler kirja, kus kutsus üles sihtkapitalidesse uusi liikmeid esitama ja tuletas muu hulgas meelde, et ka ministeeriumi nõunikud on oma valdkonna eksperdid. See mõjub suuniste andmisena.

Seda tuleb siis mul otsustada, kui liikmete nimetamiseks läheb. Mina pole sellist suunist andnud ja kui seda suunisena tõlgendada saab, jääb see ametniku südametunnistusele. Diskussioonikoht on see siiski. Kui me eeldame, et kulka võiks teada, mida teeb kultuuriministeerium oma programmide kaudu, ja vastupidi, siis sidusust võiks ehk olla rohkem kui minister nõukogus. Kas selleks peaks tingimata igas sihtkapitalis mõni ministeeriumi töötaja olema, on omaette küsimus.

Miks peab vastastikku otsuseid teadma? See ju tähendab, et kuigi kultuuriministeerium peaks tagama valdkonna mõistliku toimimise, hoolimata kulka otsustest, loodetakse tegelikkuses mingis katmata osas alati kulkale.

See on üks võimalik vaatenurk, aga praktika näitab, et aeg-ajalt tekib dubleerimine. Ja kui vahendeid on vähe, tekib nii tunne, et mõned asjad saavad väga hästi rahastatud ja teised jäävad üldse ilma. Infovahetusega saab seda muret vähendada. Kui sa teed valikuid, mis peaks olema kindlasti stabiilselt finantseeritud ja mis tehakse projektipõhiselt juurde, siis on tark teada, mis ministeeriumi poolt juba on toetatud ja mis kulka toetuseta üldse ära jääks.

Sa kirjeldad praegust praktikat, aga kulka on siiski eelkõige loodud loov­isikute toetamiseks loomestipendiumide kaudu ja kui selle vahenditest pool või enam läheb institutsioonidele, ei täida ta oma eesmärki. Stipendium aga on tulumaksuseaduse kohaselt selline toetus, mille tulemusena ei tohi sündida mõõdetavat tulemust ehk selle eest ei saa riik nõuda enamat, et loovisik looks. Kui kulka tõesti stipendiumidele keskenduks, jääks igasugune tulemuse toetamine ministeeriumi kanda.

Mida sel juhul teha nende vahenditega, mida kulka eraldab näiteks loomeliitudele, kes siis omakorda selle edasi annavad oma loovisikutest liikmetele, et kulka ei peaks kõiki taotlusi menetlema. See ei lähe ju kuidagi kulka eesmärkidega vastuollu. Samuti on palju asju, mida ei saa üksinda teha, näiteks festival – neid ei saa ju lihtsalt välja arvata ja öelda, et anname kõik toetused stipendiumidena üksikisikutele. Nii peaks ju näiteks iga HeadRead-festivalil osalev kirjanik endale loomingulise stipendiumi küsima, kuigi mõistlikum on toetada institutsiooni kaudu.

Need on ikkagi mõõdetava tulemusega ettevõtmised, aga stipendiumi puhul tulemust ei oodata ehk sama näidet jätkates: kirjanik saab loomingulise stipendiumi, sest ta on heas vormis, ja ei pea pärast ette näitama, mida ta kirjutas, aga samal ajal ei takista tal keegi osaleda festivalil ja saada tasu selle korraldajalt, keda omakorda, kuna tegemist on jätkuüritusega, toetab tegevustoetusega ministeerium.

Usud sa, et selline absoluut on ka tegelikkuses võimalik, et sa ei oota mitte midagi vastu? Ühiskond, kasutades ja jagades oma ressurssi, tahab seda ikkagi mingil määral mõõta isegi sel juhul, kui loovisik saab „Ela ja sära“ stipendiumi. Sellesse läheb ikkagi arvestatav hulk maksuraha ja ühiskonnal on õigus teada saada, mida ta selle eest saab. Vastasel korral oleks tegemist pimeda kastiga, kuhu pannakse raha sisse ja öeldakse, et teate, ärge küsige.

Võib ka öelda, et see on usalduse küsimus. Kui sihtkapitalides on eksperdid, kes valdkonda tunnevad ja stipendiumi annavad, siis see ongi piisav garantii.

Aga usaldus tekibki tagasisidest, et kui näiteks stipendiaadist Sirbis kirjutatakse, siis ka öeldakse, et tal on kulka loominguline stipendium ja see ongi aruanne.

Kui me juba kultuuri tulemuslikkuse mõõtmisest räägime, siis ma ei saa kuidagi aru, miks on kultuuriministeeriumi arengukavas siiani ainult mahulised mõõdupuud, nagu teatri- ja kontserdikülastuste arv jne. Seda enam et kõigi valdkondade kohta pole neidki ja enamiku mõõdupuude puhul mingit kasvu järgmisel viiel aastal ette ei nähta. Milleks need formaalsed mõõdupuud vajalikud on, kui jätame kõrvale argumendi, et need on rahandusministeeriumile arusaadavad? Kas sisulised mõõdupuud on võimatud?

Eks meie valdkond otsigi kogu aeg, kuidas olla advokaadiks neile sisulistele mõõdupuudele, aga nende kirjeldamine on ju alati nii subjektiivne, et nende kokkuviimine üldise mõõdupuude süsteemiga, mida riigiraha kasutamise puhul kasutatakse, on ülimalt keeruline.

Kindlasti on ühiskonnas mingi selge rahulolutunne selle suhtes, mida nähakse ja tajutakse ning mis annab tagasiside, mis ühes või teises valdkonnas toimub. Kuidas seda formaliseerida … Ma ei oska öelda, kuidas seda niimoodi kirjeldada, et see kogu oma subjektiivsuse juures oleks kuidagi mõõdetav, et ei oleks vaid sõna sõna vastu.

Mulle tundub, et selgete sisuliste mõõdupuudeta on üldse raske mingist kultuuripoliitikast kõneleda. Seda enam et paar saamu süvitsi oleks juba mitu sammu edasiminek ehk näiteks mitte öelda, et meil võiks olla aegade lõpuni miljon teatrikülastust aastas, vaid mõõta, mitu protsenti külastustest teevad noored, maapiirkondade inimesed jne.

Regionaalne pool on selle juures kindlasti väga oluline. Meil on üks väga hea näide ehk programm „Teater maale“. Kui mingil hetkel tundus, et neid teatreid, kes on valmis ringi sõitma, on ehk poolteist teatrit, siis praegu on see pilt rõõmsam, sest programmi on teadlikult forsseeritud. Me oleme oma majas alustanud arutelusid, et kuidas selle programmiga edasi minna, seda teistelegi valdkondadele laiendada. Küsimus on ju selles, et Tallinnas ja ehk ka Tartus on seda eelnimetatud mitmekesisust, aga mujal pole olukord sugugi nii hea.

Regionaalselt ulatuselt on teater ja ka kontsert muidugi plakatipoisid. Kujutav kunst …

On ka programm galeriide toetamiseks, aga ühel hetkel tuleb otsustada, mis taset me hoida suudame. See raha, mida riik kohalikku kultuuriellu panustada saab, on siiski vaid osa vajalikust, kaasatud peab olema ka kohalik omavalitsus. See on üks haldusreformi küsimusi, et kui riik oma rahaga taha tuleb, siis kuidas on tagatud, et kohalik kogukond ütleb: jah, just see on meie regiooni galerii, mida me pikemas plaanis toetada saame ja tahame.

Õiguskantsler on palunud riigikogul kaaluda, kas poleks mõistlik tuua haridusteenuse osutamine riigi ülesandeks. Missugused on need kultuuriteenused, mis plaanitava haldusreformi käigus peaksid KOVid riigilt üle võtma? Praegune olukord – teatrid ja kontserdimajad riigi, galeriid kohaliku tasandi hallata jms – on kujunenud omasoodu.

Aja jooksul on seda võrgustikku siiski korrastatud. Me oleme üritanud oma regionaalsete institutsioonide puhul, nagu teatrid või ka muuseumid, kaasata kohalikke omavalitsusi. Mõne funktsiooni puhul, mis ajalooliselt on jäänud riigi kanda, tuleb ilmselt öelda, et kui kohalik omavalitsus soovib nendega jätkata, on hea, aga kui ei soovi, siis need kogud ja inimesed leiavad rakenduse mujal. Näiteks endine Elva muuseum, mille kogud anti üle ERMile. Eestis on üle 200 muuseumi ja riigi hallata neist 22, ja me ei hakka kunagi neid kõiki haldama. On asju, mis on rahvuskultuuriliselt olulised ja tuleb säilitada, aga see on pidev protsess – pole võimalik riiklikult reguleerida, kus midagi rahvuskultuuriliselt olulist tekib. Riik peab vaatama kaht poolt: esiteks professionaalne võrgustik, mis on institutsionaliseerunud ja mille toimimise riik tagab, ja teiseks tingimused, mis tagavad, et inimesed saaksid ise teha.

Tallinna Sadama juhtumi laines on teie koalitsioonipartner, majandus- ja taristuminister Kristen Michali isikus pakkunud hoopiski välja sektoripõhiste haldusfirmade loomise. Oleks see mõeldav ka kultuuris, et meil ongi näiteks aktsiaselts Eesti Teater, kellel on filiaalid Tallinnas, Rakveres, Pärnus, Tartus?

Siis jõuame varsti teatrite valitsuseni. Regionaalsetel kultuuriinstitutsioonidel on ka regionaalne mõõde ja seetõttu ongi meile oluline, et sihtasutuste loomisel oleks kaasatud ka kohalik omavalitsus. See on vajalik, et oleks tagatud nii kohalik kui ka professionaalne mõõde. Kuidas aga tagada see kohalik tasand katushaldusfirma puhul – tuua kõikide kohalike omavalitsuste esindajad suurde nõukokku, kus istuks siis viiskümmend inimest? See ei oleks siis kõige töövõimelisem organisatsioon.

Hoopis teine asi on, kui konsolideeritakse mitu üleriigilise funktsiooniga organisatsiooni, millel puudub regionaalne eripära.

Teie teise koalitsioonipartneri esindaja, rahandusminister Sven Sester küsis hiljuti, kui mõistlik on tasuta juurdepääs RMK metsaradadele ehk on selgelt tunda riigi soovi näha üha enam oma institutsioone tegutsemas äriühinguna. Kandub see ka kultuuri?

Eks siin ongi minul ja minu maailmapilti jagavatel inimestel teistsugused seisukohad. Selleks valitsuskoalitsioon moodustataksegi, et püüda mõistlikus tees kokku leppida.

Viimastel aastatel on ka kultuuriinstitutsioonide omatulu osakaal, näiteks eriti muuseumidel, hüppeliselt kasvanud, aga kuskil on ikkagi ülempiir ja siin peab olema riigistruktuur taga, et see kõik võimalik oleks.

Siit jõuamegi reformierakondliku kultuuripoliitika põhimõisteni – loomemajanduseni. Milline on sinu suhe sellega?

Mina kuulun veel nende hulka, kes alguses selle terminiga kokku puutudes ei saanud päris täpselt aru, millega tegu. Mingi hetk tundus, et kui kultuuriinimesed küsisid raha, siis öeldi, näete, loomemajanduses on, küsige sealt. Seal läksid asjad kommunikatsiooni mõttes natukene sassi. Mingil määral juhtub seda praegugi, aga ma olen üritanud kultuuriministeeriumis kokku leppida, et me ei loo pettekujutelma, et kui keegi tahab tegeleda loominguga, siis on loomemajandus see, kus on selleks tohutult palju raha. Loomemajandus on võimalus juhul, kui inimene tahab minna pigem ettevõtlusvaldkonda ja kasutada ära oma loovust ja neid oskusi, mis tal loojana on, selleks et raha teenida. Loomemajanduse meede, mis ka mõistena sai hiljuti tulise kriitika osaliseks, on selleks, et pakkuda võimalust alustada ettevõtjana, kaaluda alternatiivi. See ei too kunsti ja kultuuri raha juurde.

Paradoksaalselt on aga sellest hetkest, kui kultuuriministeeriumist sai majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asemel loomemajanduse meetmete rakendusasutus, toetatavate valdkondade nimistu lühenenud ja tekkinud selge eristumine: arhitektuur, disain, ka rütmimuusika ning kujutav kunst on loomemajanduse, ning ülejäänud, sh teater ja kirjandus, kultuuri osa.

Kas sulle ei tundu, et aeg-ajalt ongi püütud kunstlikult küsida loomemajanduse meetmest toetust asjadele, mis eeldavad riigi tuge ja ei lähtu ärilistest eesmärkidest?

Mingis osas kindlasti, aga mind huvitab eelkõige, kui kauaks selline erisus püsima jääb ehk kas tegemist on lõpliku nihkega ja edaspidi ongi mõned valdkonnad pigem majandusministeeriumi hallata?

Ei usu. See on ikkagi niivõrd lapsekingades asi ja loomulikult proovitakse eri variante, aga loomemajanduse osakaal, vaatame seda siis rahalisest või eesmärgipüstituse vaatevinklist, pole nii suur, et looks väga põhjapaneva reegli või arusaama sellest, kuidas asjad käivad.

Oleme siiani kõnelenud tagasivaatavalt perioodist, mil kultuuripoliitika oli Eestis Reformierakonna suunata. Milline on nende poliitika mõju kultuurivaldkonnale?

Reformierakondlikud ministrid on ju olnud väga erinevad ja ka nende maailmavaates on erinevaid rõhuasetusi olnud. Kindlasti ei saa öelda, et kõik on üheselt mõistetavalt reformierakondlik või liberaalne lähenemine olnud. Ma ei ole ka väga sellega tegelenud, et öelda, millisesse hädaorgu me Reformierakonna tõttu langenud oleme, vaid pigem küsinud, mis edasi saab.

Ma siiski veel noore ja naiivse inimesena eeldan, et kui kultuuriministeeriumis asendub liberaalne erakond sotsiaaldemokraatlikuga, siis kaasnevad sellega muutused ka poliitikas.

Toon sulle konkreetse näite – palgapoliitika. Pikka aega on räägitud, et tuleks keskenduda sellele, et kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk liiguks Eesti keskmise palga suunas. Siiani on lähenemine olnud, et juurde saadud raha läheb, lisaks mõnedele poliitilistele valikutele valdkondade või institutsioonide lõikes, üleüldiseks institutsioonide toetuse tõusuks. Järgmise aasta poliitika on teistsugune: kõik juurde saadud vahendid lähevad kõrgharidusega töötaja miinimumtasu tõstmiseks, et väärtustada valdkonna tippspetsialiste. See tähendab ka olulist regionaalset mõõdet, sest üldiselt on palgad Tallinnas kõrgemad kui mujal Eestis.

Kõrgharidusega kultuuritöötaja tasu tõstmine on jah selgelt olnud sinu platvormi kese ja võiks ju lausa nentida, et kui uus minister toob kaasa palgatõusu, on ta suure osa oma tööst ära teinud.

Sugugi mitte, see on vaid üks asi ja seegi miinimumi tõus pole veel piisav, et saavutada seatud eesmärk, mis on, et 2020. aastaks oleks miinimum võrdne Eesti keskmise palgaga. Sinna on veel väga pikk tee minna.

Mis siis peale nimetatu on need kolm-neli sotsiaaldemokraatliku kultuuripoliitika keskset teemat järgmiseks kolmeks ja pooleks aastaks?

Üks on tõesti see palgaküsimus ja see on põhimõtteline, et neid inimesi väärtustataks, kes selles valdkonnas töötavad, ja et suhtumine poleks: ah, kus neil ikka minna. Ja see laieneb ka spordivaldkonnale, treeneritele. Teiseks seesama regionaalne mõõde, et kultuuri kättesaadavus oleks tagatud üle Eesti. Kultuuriministeeriumis on teisigi valdkondi, üks neist kultuuriline mitmekesisus …

Kus sa oled juba meedia vahendusel katsetanud avalikkuse valmisolekut, et kodakondsuse saamise korda võiks lihtsustada.

Ma pole öelnud, et võiks lihtsustada, aga avanud diskussiooni sel teemal, et kuidas suurendada nende inimeste hulka, kes saavad Eesti kodakondsuse. Selle diskussiooni käigus midagi välistada oleks rumal. Ma saan selgelt aru, et praeguse valitsuskoalitsiooni puhul on kodakondsusseaduse muutmine pigem väikese tõenäosusega, aga on veel rida küsimusi, et mida me saaksime teha, et inimestel üldse oleks motivatsiooni läbida kodakondsuseksam sellisel kujul, nagu ta meil praegu kokku lepitud on. Meil on piisavalt inimesi, kes suudaksid selle eksami sooritada, aga millegipärast ei soovi seda teha – kas oleme ikka püüdnud mõista, miks see nii on? Ja teiselt poolt, kas me oleme andnud piisavalt võimalusi ka neile, kes praegu pole valmis eksami sooritamiseks, et nad selle soovi korral ka tõesti ära teeksid. Suvel esitletud integratsioonimonitooring näitab, et huvi nii vene emakeelega inimestel eesti keelt kui eesti emakeelega inimestel vene keelt õppida on viimastel aastatel oluliselt kasvanud. Kasutame siis seda olukorda ära ja oleme valmis sellesse täiendavalt panustama, sest võib-olla on see võimaluste aken, mis varsti sulgub.

ETV+ vaatas esimesel eetrinädalal vähemalt ühe minuti jooksul 294 000 inimest, neist 217 000 olid eestlased. Kultuuriministeeriumi eelarvest on ETV+ silmapaistev investeering ja võib tekkida kahtlus, et kõik panused on tehtud ühele kaardile ja ootused kanali lõimivale mõjule on ebarealistlikult suured.

Ma kutsun üles neid ootusi maha tõmbama. Need, kes on olnud kanali advokaatideks, sealhulgas kindlasti sotsiaaldemokraadid, kelle initsiatiivil eelmise valitsuse ajal ETV+ toetamise otsus tehti, on alati öelnud, et ei maksa oodata, et sellega kaasneb tohutu plahvatus ühiskonna integreerimisel. See on väga aeganõudev protsess ja praegu on tal ka uudsuse võlu.

Probleem on ju ka selles, et vene emakeelega inimesel, kelle eesti keele oskus pole kõrgtasemel, puudub omakeelne ligipääs nii eestikeelsele kultuurile kui ka infole selle kohta. Kas riik ei võiks lisarahastusega motiveerida oma rahastatud kultuuriasutusi, et nad vähemalt mingis mahus tõlgiksid loodu mitte ainult vene, vaid ka näiteks inglise keelde?

Kindlasti võiks ja üks meede selleks ka on. Peale keeleoskuse on ju oluline ka kultuurilise taustsüsteemi mõistmine, mis omakorda lihtsustab keele omandamist. Küsimus on tasakaalus – Eesti ei hakka ju kakskeelseks riigiks. Me eeldame, et mingi aja jooksul õpivad kõik Eestis elavad inimesed mingil tasemel ära eesti keele.

Võimalus lugeda metatekste eestikeelse kultuuri kohta oma emakeeles võikski neid selleks motiveerida. Seda enam et ühtviisi oluline on nii see, et venekeelne elanik tunneks end osana Eesti kultuuriruumist, kui seegi, et siia saabuv välismaalane, olgu ta siis põgenik või mitte, ei peaks korraga sisenema kahte kultuuriruumi.

Ma olen nõus ja selleks ongi kultuuriministeeriumis kultuurilise mitmekesisuse osakond.

Siiani pole sellega piisavalt tegeletud?

Iga minister kehtestab oma prioriteedid.

Kas see, et oled esimese poole aasta jooksul näidanud end võimalikult paljudel spordiüritustel, on kantud soovist leevendada spordiinimeste muret, et nende valdkond on kultuuri­ministeeriumis vaeslapse osas, või lähtub sinu isiklikest huvidest?

Siinkohal on mul võimalus ühildada meeldiv kasulikuga. Kindlasti on see teadlik valik, sest ma arvangi, et sport vajab natukene rohkem tähelepanu, kui ta siiamaani on saanud. Ja kui ma saan seda rõhutada seeläbi, et lähen vaatama võistlusi, mida ongi tore jälgida, siis ma seda võimalust loomulikult ka kasutan.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming