Putin ? optimaalne variant

Eduard Tinn

Venemaad ei oota islamiseerumine George W. Bushi ja Vladimir Putini suurkohtumise auks etendati Washingtonis Peterburi Maria teatri balletti ?Pähklipureja?. Pildil pärast etendust George W. Bush, lavastuse kunstnik New Yorgis elav vene kunstnik Mihhail ?emjakin, Vladimir Putin, Maria teatri kunstiline juht Valeri Gergiev, Laura Bush ja Ljudmila Putina.

Islamifanaatikud õhutavad vaenu ja tahavad viia meid tagasi keskaega. XX sajandi lõpu genotsiidisündmused Balkanil on tõestanud ilmekalt, milleni võib viia usuline jäärapäisus ja konfrontatsioon. Islami fundamentalistidele meeldiks näha kokkupõrget, nagu vanadel headel aegadel, kristlastest uskmatutega. Võitlus ristisõdijatega ongi nende mõttemall. Ja hull on, kui tsiviliseeritud XXI sajandi õhtumaa inimesed hakkavad Ameerika fundamentalistidest kristlaste kombel rääkima ristisõjast ja Kurjuse jõududest nagu president Bush. Sellega laskume ajatolladega samale tasemele. Ükskõik, mis tüüpi religioossed konfrontatsioonid on tupiktee, anakronism. Usumeestest muinasjutuvestjatele on vaja vastandada tsiviliseeritud maailma ilmalikud väärtused, mis ühendavad rahvaid ja maid ja kus hinnatakse eeskätt, iga inimest kui sellist ning alles seejärel räägitakse tema rahvusest, kodakondsusest või usutunnistusest. Inimeste liigitamine usutunnistusest lähtuvalt kristlasteks tundub mulle tänapäeval problemaatilisena. Ja mitte ainult seepärast, et vähe- või mitteusklike osakaal on suur, vaid tekib küsimus, kas usutunnistus on ikka esmane indikaator tänapäeva tsiviliseeritud maailmas?

Vaatame seda küsimust kas või Venemaa näite varal. Paul Goble (EPL 28. VIII) on kindel, et poole sajandi pärast on Eesti idanaaber suur moslemiriik. Kuna vene naine sünnitas 2002. aastal keskmiselt 1,01 last, t?et?eeni naine Moskvas aga keskmiselt 10 last, siis on Goble?i jaoks selge, et peatselt on Venemaa üks moslemikants. Ent juba tsarismi aegadel oskasid venelased muulasi, sealhulgas ka moslemeid, endale mitte ainult allutada vaid ka edukalt endasse sulatada. Pu?kin nägi Venemaa ülesannet selles, et tsiviliseerida soome hõimu esindaja, tunguus, stepi poeg kalmõkk. Suur vene ajaloolane Karamzin oli päritolult Kara-Murza, filosoof T?aadajev khaan Ugadai, kirjanik Turgenev khaan Turga järeltulija. Ja selliseid vene kultuuripüramiidi tippu jõudnud murza?sid oli sadu ja sadu; nad tegid Venemaa ainult tugevamaks.

 

Sõbralik sulatuskatel

70 aastat oli Venemaa ilmalik riik, kus räägiti internatsionalismist ja kõik pilusilmad ning musta verd inimesed rääkisid vene keelt. Nad olid omandanud vene arusaamad ja mentaliteedi ning edukalt integreeritud vanema venna juhitud ühiskonda ja kultuuri. Nõukogude kultuuri tipus on juutide kõrval alati olnud esindatud ka niinimetatud moslemid. Niinimetatud sellepärast, et ei moslemite ega juutide kultuuri- ja kunstieliit olnud nõukogude ajal usu kammitsais. Rahvaste natsionalism ja erinevate konfessioonide tõus oli iseloomulik 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse Venemaale. Kui Jeltsini demokratismi ajastu oleks kestnud tänaseni ning kõik oleks Venemaal läinud isevoolu teed, siis pole välistatud, et osa Goble?i argumentidest Venemaa moslemiseerumise ja tükkideks jaotumise kohta oleks võinud olla arvestatav.

Viimased viis aastat on Vene kontekst aga hoopis teine. Keskvõim on tugevnenud. Vene kirik, nagu ajalooliselt tavaks, allub ilmalikule võimule. Venemaa juhtiv imaam Talgat Tad?uddin võis räusata USA aadressil, aga Putini ees seisab ta valvel. Venemaa võimud, vaatamata viisakatele kummardustele moslemite suunas, jätkavad sisuliselt endistest aegadest (eeskätt nõukogude ajast) pärit rahvusvähemuste sulandamistaktikat. Ja küllaltki efektiivset. Venelased oskavad luua rahvastele ühise pere tunde, nad ei võõranda neid endast. Puhtalt vene keelt kõnelevad ja Pu?kinit deklameerivad, ot?izna-mentaliteediga, enamuses ennemini ilmalike kui religioossete vaadetega tatarlased või baskiirid, kes harjunud austama tugevat võimu ? ons need siis ühed õiged moslemid Iraani või Saudi-Araabia fundamentalistide arusaamistest lähtudes? Muidugi mitte. Vähe sellest, et suures osas on nad vähe või pigem formaalselt usklikud, tihtipeale on nad veel segaverelised. Nad on suure rahvaste katla lapsed. Venemaa moslemid on pigem tugi autoritaarsele võimule ja igasuguste vahhabiitide, modzaheedide ning teiste lõuna poolt peale pressivate fundamentalistide või äärmuslaste vastu.

 

Pigem islamiseerub Euroopa

Goble?ile vastuseks: traditsiooniline arusaam moslemitest ja mitte moslemitest Venemaa puhul ei tööta. Lääne mehed tahavad tihtipeale näha Venemaal seda, millega nad on kodus harjunud, tahavad näha ?puhast vuuki?. Märksa rohkem kui Venemaa pärast võiks Goble tunda muret Euroopa Liidu islamiseerumise pärast. Euroopas moslemid ei sulandu nii edukalt ühiskonda, nendega hoitakse distantsi, nad on võõrandunud ja getostuvad. Venelased oma avatuse ja südamlikkusega, mitte formaalse, vaid sisulise oma perre, oma sekka võtmisega saavutavad parema resultaadi, loomulikult islamis peituvat radikaalset ohtu silmas pidades. Eurooplaste pehmus ja vaid formaalsete normide järgimine moslemite suhtes on perspektiivis ohtlik. Moslemid kasvavad üle pea. Kuidas võtta Türgit ELi, kui ei suudeta seal juba elavaidki moslemeid panna Euroopa rahvaste tavasid austama?

Putin on kogu oma välise õigeusklikkuse ja agara kloostrite külastaja maski taga, eeskätt siiski ilmalik inimene, ilmalike väärtuste kandja ja selles mõttes on ta islami fundamentalistide vaenlane ja Lääne liitlane. Keegi võiks muidugi küsida, et kuidas saab Lääne liitlane olla autoritaarse võimu kandja, kes piirab ajakirjandusvabadust ja demokraatiat, ahistab oligarhe ja t?et?eene. Andres Herkeli huvitav artikkel (Sirp 27. VIII) näitab, et Putin pole kaugeltki selline diktaator nagu osa endiste Kesk-Aasia vabariikide tänaseid juhte eesotsas Türkmenba?iga ja seletab Putini tegemisi euraasluse ideoloogia elluviijana. Euraasluse olemuseks on venelaste omapärane flirt stepirahvastega, deklaratiivne vennastumiskatse, teatud ühiste väärtuste otsing ja nende fikseerimine. Ma siiski ei usuks Herkeli kombel, et Putin nii tõsimeelne euraaslane on. Paljurahvuselise poolasiaatliku riigi president peabki mingil määral olema euraaslane või vähemalt näitama välja oma euraaslust. Vene vaimu elitaarsetes ringkondades suhtutakse euraaslusse aga kui mitte just marginaalsesse, siis liialt ?stepiorientatsiooniga? õpetusse.

Putini fenomeni mõistmise võti pole mitte euraaslus, vaid vene sotsioloogide avaliku arvamuse uuringute tulemused, mis Richard Pipes on võtnud oma artikli aluseks (vt septembri Diplomaatia). Esiteks selgub, et venelased ei taha vabadust. Jah, aga 1990. aastate vabadus oli selline, et osas regioonides tulid võimule täieliku võimutäiusega ?vürstikesed?, tihtipeale bandiitidest kurjategijad. Pole ime, et selline ?vabadus? kohutas paljusid ning nõuti ainult üht ? korda. Siis selgub, et venelased ei taha eraomandit. Juba Herzen, Lev Tolstoi, Kropotkin ja teised vene vaimuhiiglased suhtusid põlastusega kodanlikesse väärtustesse, sealhulgas ka eraomandisse. Vene õigeusu kirik on alati kinnitanud, et rikkuse kogumine on patt ja rikas inimene pole mingi ideaal. XIX sajandi vene aadlikud pidasid äritegevust madalaks, ebasoliidseks kaupmehepoiste asjaks. Tuletagem meelde vaid A. T?ehhovi ?Kirsiaeda?. Edasi selgub, et venelased ei taha demokraatiat. Kahjuks arvab rahva enamik, et demokraatiaga käib paratamatult kaasas see, mis toimus 1990. aastate Venemaal: rahva totaalne vaesumine, uskumatu kihistumine, bandiitide ja supersulide võim ning priiskamine. Selgub, et traditsioonilistel lääne väärtustel vene ühiskonnas praegu arvestatavat kohta ei ole. Rahva enamik on meelestatud pigem läänevaenulikult. Vene demokraatide reformide taga seisid Lääne õpetajad ja eksperdid, igasugused maailmapangad, rahatuusadest nõustajad, Sorosid jne. Just viimased ajasidki asja untsu ja aitasid röövida riiki ? nii arvab Venemaal põhimass.

Vene ideoloogia määravad täna ahastuse viimase piirini viidud massid, kes mõtlevad elu esmavajadustele: elule, söögile, katusele pea kohal. Põhimass ei mõtle veel välispassidele, liikumisvabadusele, ei mõtle ta ka trü-kivabadusele ning tsensuurile. Need on sekundaarsed vajadused. Nende aeg pole veel kätte jõudnud. Seepärast arvan ma erinevalt Herkelist, et mitte teatud ideoloogia, vaid Venemaa konkreetne situatsioon ise paneb pragmaatilise Putini tegema seda, mida ta teeb.

 

Mis on valesti?

Viimase aja sotsioloogiliste uuringute tulemused Venemaal on pannud need lääne poliitikud ja eksperdid, kes on 1991. aastast peale oodanud, et Venemaa asub kindlalt lääne kursile, õlgu kehitama: kuidas siis nii? Mis sai tehtud valesti? Küllap see, et juba neljandat korda XX sajandi jooksul taheti Venemaa olukorda parandada revolutsioonilisel teel. Mis asi see 1990. aastate alguse kapitalismi sisseviimine Venemaale muud oli kui üks järjekordne revolutsioon? Taheti majandussuhteid ja kohapealset situatsiooni otsemaid ja radikaalselt muuta. Lääne nõustajad ei pruukinud küllaldaselt tunda vene spetsiifikat, aga vene demokraadid pidid ju oma rahva hoiakuid ning ajalugu ometi tundma. Millal on Venemaal olnud ajalooperiood, kui rahvas elas vabalt, demokraatlikult ja tal oli aimu eraomandist? Venemaa ajalugu on olnud julm. Tingimusi normaalseks isikulise kultuuri arenguks pole massidel peaaegu olnudki. Samal ajal on Venemaa alati vaadanud Euroopa poole, viimane on teda alati lummanud. Hiina või India elavad oma iseseisvat elu. Venemaa pole selles mõttes iseseisev, ta ei saa ilma Euroopata. Isegi kui Venemaa kellegagi vaidleb, siis mitte asiaatidega, vaid ikka eurooplastega. President Putin, kes tahab olla Peeter I järgija, on Venemaa jaoks optimaalne variant. Autoritaarne Putin on hea president siis, kui ta valgustatud mehena viib Venemaad tsiviliseeritud ühiskonna väärtuste poole, humanistlike väärtuste poole. Eks siis hakka Venemaa sotsioloogilised uuringud kunagi näitama ka teist, eurooplastele rõõmustavamat pilti. Halb ja ohtlik oleks Putin siis, kui ta muutub ida tüüpi despoodiks ja laseb euraaslastel oma ajusid komposteerida.

Viimaste terroriaktide valguses on selge, et Putin läheneb Bushile ning ameerika löömamehe kõrvale astub ühise vaenlase vastu vene professionaalne löömamees. Putin nagu ka Bush peab oma riiki sõjaolukorras olevaks ja lubab Venemaa nimel terroristidele laste tapmise eest kätte maksta. Venemaa lähenemine Ameerikale oleks nagu kiiduväärt asi, ent vaevalt et paratamatu siseriiklik kruvide kinnikeeramine, mis järgneb Beslanile, midagi head pakub. Aga on ju sõjaolukord!? Mis puutub t?et?eenidesse, kelle liidrid on oma avantürismiga seadnud väikerahva eksistentsi löögi alla, siis on nende saatus täna vägagi ähmane (vt minu kirjutist ?Rahvuseliidi vastutusest?, Sirp 11. VI 2004 ).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming