Quentin Skinner – poliitilise mõtte arheoloog

Hent Kalmo

Kuigi Quentin Skinneri nime seostatakse eeskätt poliitilise mõtte ajaloo uurimisega, ulatub tema teoreetiline haare märksa kaugemale. Üha enam peetakse teda ka üheks tänapäeva olulisemaks poliitiliseks filosoofiks, kelle kirjutised uus-rooma vabadusemõistest on liberalismi ja kommunitarismi vahele rajanud iseseisva “kolmanda tee”. Tema tuntuima teose “Uusaegse poliitilise mõtte alused” on kriitikud aga arvanud II maailmasõja järel avaldatud saja mõjukama raamatu sekka. Laiemalt tuntuks sai Skinner 1969. aastal avaldatud artikliga “Tähendus ja mõistmine ideedeajaloos”, kus ründas teravalt arusaama, et tekstide tõlgendamisel tuleb lähtuda eeskätt tekstidest enestest ning mitte lasta ennast segada tekstivälisest kontekstist. See ekslik arusaam on Skinneri arvates loogiliselt seotud teatud laadi põhjendusega ideeajalooga tegelemiseks, mille kohaselt väärivad möödunud aegade filosoofilised ja kirjanduslikud tekstid uurimist, kuna kätkevad “üldkehtivaid mõtteid” ning “ajatut tarkust”. Seda arusaama pooldavad autorid väidavad, et me peame klassikaliste tekstide tõlgendamisel huvi tundma selle vastu, mis neil on öelda “põhjapanevate mõistete” ja “jäävate probleemide” kohta. Skinneri arvates jõutakse nende eelduste korral aga paratamatult anakronistlike väidete või mõnd teist laadi ajaloolise absurdini. Õigupoolest ei saavat selliseid töid, kus püütakse “leida” filosoofilistest suurteostest vastuseid meid huvitavatele küsimustele, käsitada mitte ajalookirjutusena, vaid mütoloogiana.

Peale poleemika sisaldas “Tähendus ja mõistmine ideedeajaloos” ka uue metodoloogilise programmi visandi. Viimane lähtub Oxfordi tavakeelefilosoofia esindaja John L. Austini tähelepanekust, et lisaks tähendusele on lausetel ka pragmaatiline tahk tegude näol, mis nende lausetega sooritatakse. Skinner laiendab selle käsitluse tervetele tekstidele ning väidab, et tekstide, eeskätt poliitilise filosoofia ajaloo tekstide  mõistmiseks ei piisa nende tähendusest arusaamisest: nagu üksiklausetel on ka terviktekstidel pragmaatiline mõõde, mis väljendub nendega sooritatavates tegudes. Näiteks ütleb Machiavelli “Valitsejas”, et oma võimu säilitada tahtval valitsejal on “tarvis omandada võime mitte olla hea”. Selle lause tähendusest arusaamine ei valmista meile mitte mingeid raskusi. Ometi ei või me Skinneri sõnul seda lauset täielikult mõista, kui ei võta arvesse, et sellega pööratakse ümber üks toona üldtunnustatud humanistliku moraali nurgakividest, mille võtab kokku vanasõna “Ausus on parim poliitika”. Teisisõnu pole tähtis mitte üksnes see, mida öeldi, vaid ka see, mida öelduga silmas peeti3. Skinner väidab, et filosoofia ajaloo suurteoste mõistmiseks ei piisa nende “üha uuesti ja uuesti” lugemisest. Pigem on vaja välja uurida, milline oli ühe või teise teose kirjutamise kontekst: millist laadi sõnavara oli tollal käibel, millist laadi küsimustega tegeleti, millist laadi väidetega oldi harjutud jne. Sellise konteksti taastamine laseb meil tema arvates välja joonistada diskursiivsed jõujooned, mille suhtes poliitilised mõtlejad ennast toona positsioneerisid.

Oma metodoloogia pani Skinner proovile 1978. aastal avaldatud kaheköitelises teoses “Uusaegse poliitilise mõtte alused”. Selles raamatus ei liiguta edasi tipult tipule, mööda filosoofia suuri nimesid. Skinneri eesmärgiks pole kommenteerida “klassikalisi tekste”, pigem jälgib ta sageli teineteisega konkureerivate poliitiliste ideoloogiate pikaldast kujunemist, sest just sellised ideoloogiad moodustavad tema arvates tausta, millel saab võimalikuks poliitilise filosoofia teoste tõeliselt ajalooline mõistmine. Samas tõi tähelepanu pööramine nõnda laialt mõistetud kontekstile endaga kaasa poliitilise mõtte ajaloo kui uurimisvaldkonna piiride ähmastumise, sest asjassepuutuvaks hakati pidama üha uut laadi tekste: valitsejaid manitsevaid epistleid, linnakroonikaid, diplomaatilist kirjavahetust jne. Teksti mõiste järkjärgulise avardumise näiteks on ka Skinneri enda hilisemad uurimused Ambrogio Lorenzetti XIV sajandil tehtud freskode kohta. Tal pole midagi poliitilise filosoofia ajaloo žanrilise laienemise vastu; vastupidi, kui ta peaks kirjutama priiuse kui loosungi ajaloo Itaalia ärkamisajal, kasutaks ta nüüd enda sõnul allikatena lisaks Mazzini kirjutistele ja Cavouri kõnedele ka näiteks Verdi varajasi oopereid.  

“Uusaegse poliitilise mõtte alused” on avaldamisele järgnenud kolmekümne aasta jooksul kujunenud üheks mõjukamaks poliitilise filosoofia ajaloo käsitluseks. Seda raamatut kirjutades seadis Skinner endale sihiks uurida suveräänse riigi mõiste väljakujunemist. Tänapäeval on ta siiski märksa vähem huvitatud meie poliitiliste mõistete ja veendumuste lätete otsimisest. Pigem köidavad tema tähelepanu just mineviku ja praeguste mõttestike erinevused. Uurides erinevate vabaduskäsitluste ajalugu, püüab Skinner vähendada “nõiduslikku jõudu”, mida evivad omaksvõetud mõtteviisid. Ajalookirjutuse ülesanne olevat lasta meil aimu saada sellest, et isegi kõige iseenesestmõistetavatena näivad väärtused peegeldavad minevikus tehtud valikuid võimalike maailmade vahel. Maailmad, mida ei valitud, pole siiski päriselt sulgunud. Ideeloolase üks rollidest olevatki “toimida teatud sorti arheoloogina, tuua maetud intellektuaalsed aarded taas pinnale, pühkida need tolmust puhtaks ja võimaldada meil taas kord vaagida, mis me neist arvame.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming