Rääkimine hõbe, vaikimine kuld?

T?Tender

Eesti keele õppimine ja oskus on Eesti riigis oluline.Pärast nn pronksiöid on mitmel korral märgitud, et integratsioon on liiva jooksnud. Integratsiooniprogrammile on süüks pandud selle liigset keskendumist eesti keele õppele, piisava tähelepanuta olevat jäänud lõimumise teised küsimused. Siinse kirjutise ülesanne ei ole riikliku integratsiooniprogrammi tugevuste ning puuduste igakülgne analüüsimine. Eesmärgiks on rõhutada, et eesti keele õppimine, oskamine ja kasutamine on tähtis. Küllap vajab uus lõimeprogramm enne käivitamist veel pingelist mõttetööd, kuid kindlasti on keeleõpe oluline tulevikuski. Asjakohane on põhimõte: eesti keel on riigikeel, selle oskus on ühiskonda lõimumise ning selles toimimise eeldus, mitte lõplik tulemus.

 

Keeleoskus peegeldab lõimumist

Eesti keele õppe tulemused peegeldavad üsna selgesti lõimumise olukorda – nii õnnestumisi kui ka tõrkeid. Leidub vene kodukeelega inimesi, kes on omandanud hea eesti keele oskuse ning on ka sotsiaalselt lõimunud. Sealjuures oskavad nad ning hindavad kõrgelt ka oma emakeelt.

Leidub neidki, kes pole soovinud või suutnud mõnda eesti sõna või viisakusväljenditki ära õppida, rääkimata eesti keele madalamal tasemel oskamisest. Eesti keele õppimine võib tunduda neile vägivaldse, mõttetu ja alandavana. Eesti keele õppimise vastu põrpijad süüdistavad eesti keele keerukust, keelekeskkonna ja õppevahendite puudumist, keeleinspektsiooni tegevuse pärssivat mõju nende psüühikale jne. Enamasti ei ole nad rahul ka oma sotsiaalmajandusliku olukorraga.

Hea eesti keele oskusega mitte-eestlased on ühiskonnaga paremini lõimitud. Reeglil on kahtlemata ka erandeid, alati ei peegelda hea keeleoskus inimese meelsust, lojaalsust. Ka eesti keelt kõrgtasemel oskav isik võib olla Eesti riigi, eesti keele-kultuuri vaenlane ning vastupidi. Seda näiteks juhul, kui (eesti) keel on omandatud lapsena (mil keelt otseselt ei õpita, vaid omandatakse mängeldes).

 

Motivatsioonist keeleõppes

Teise keele edukaks omandamiseks on vaja täita mitu tingimust: võimalust õpitavat keelt kuulda, seda kasutada ning motivatsiooni. Samuti vajab algaja õppija asjatundliku õpetaja abi. Keeleteadlased ja -õpetajad on üksmeelselt väitnud, et just motivatsioon on keeleõppes väga oluline, kui mitte olulisim tegur. Mitmed keeleteadlased on sageli eristanud ja esile toonud integratiivse ja instrumentaalse motivatsiooni. Integratiivse motivatsiooni puhul samastab õppija end õpitava keele kõnelejatega, soovib nendega sarnaneda, samastuda; instrumentaalse puhul soovib inimene leida (paremat) tööd, sooritada keeleeksami vms.

Teise keele omandamise tase sõltub teadlaste arvates inimese akulturatsiooni astmest, integratsioonimotivatsioonist ja kontaktist sihtkeele kui emakeele kõnelejatega. Immigrandid, kes ei suuda integreeruda ega tule toime kontaktide loomisel asukohamaa emakeelekõnelejatega, rahulduvad kohaliku keele õppimisel väga madala tasemega.

Immigrandil võib olla lõimumise soov, mis motiveerib tema keeleõpet. Samas ei pea immigrandi keeleõppe motivatsioon alati samastuma sooviga integreeruda, see võib olla nii integratiivne kui ka instrumentaalne. Täiskasvanute puhul on see harilikult instrumentaalne, seotud majanduslike teguritega nagu parema töökoha ja kõrgema palga saamise võimalus. Ka õpilaste keeleõppe motivatsioon võib olla instrumentaalne, kui õpitakse näiteks hinnete pärast, mitte soovist õpitava keele kõnelejatega suhelda.

Teise keele õppes peetakse olulisemaks just integratiivset motivatsiooni. Märgatud on sedagi, et instrumentaalne motivatsioon on keeleõppes edukas vaid juhul, kui õppija suhtleb sihtkeelt emakeelena kõnelejatega. Kui sihtkeelekõnelejatega ei suhelda, annab keeleõpe vähe tulemusi. Kui immigrandid suhtuvad sihtkeelekõnelejatesse negatiivselt, siis iseloomustavad nad ka neid reeglina negatiivselt (ebasõbralik, pahatahtlik, salalik jmt).

Leitud on sedagi, et need keeleõppijad, kes suhtuvad õpitavasse keelde ja selle kõnelejatesse positiivselt ning on enesekindlad, omandavad ka teise keele kiiremini ja paremini. Õppija peab lisaks õpitavast arusaamisele olema ka valmis õpitavat keelt vastu võtma ja kasutama. Seega: need, kes väidavad, et neil ei ole sajal või tuhandel põhjusel võimalik eesti keelt õppida, on alamotiveeritud ning neil on tõrge eesti keele vastu. See näitab paraku paljudel juhtudel ka nende suhtumist Eesti riiki ja eestlastesse.

 

Küsitav nipistik

Välja on käidud nn venekeelse ETV 2 loomise mõte, millele on kostnud nii poolt- kui ka vastuhääli. Vaja oleks tõsiselt kaaluda, milline teave ning kus peab venekeelne olema (nt võimalused eesti keele õppeks) ning milline mitte. Enne otsustamist tuleks asetada nimetatud teema keeleõppe motivatsiooni taustale. Kas ei vähenda see venekeelse elanikkonna eesti keele õppimise vajadust? Kas ei tekita see olukorda, kus eesti keel on põhiseaduse järgi Eesti riigikeel, kuid tegelikult luuakse eeldusi teise riigikeele kehtestamiseks?

Rahva ja riigi raha ei ole mõtet kulutada eesmärgistamata eesti keele õppeks, s.t ainult eesti keele kursustel osalemiseks – mine ja õpi eesti keelt, hea riik maksab kõik kinni! –, asetamata õppijatele kohustusi, sihte (sooritada nt mingi taseme eesti keele eksam) ning loomata lisavõimalusi edaspidiseks eesti keele kasutamiseks. See oleks Buratino moodi rahapuu kasvatamine Lollidemaal.

 

Lõpetuseks

Eesti keele järjekindel kasutamine on samal ajal Eesti riigi rahumeelne kehtestamine. See loob motivatsiooni eesti keele õppimiseks ja kasutamiseks. Eesti keelt kehvalt oskava inimesega suheldes tuleks olla kannatlik ning sallivam. Teada tuleks sedagi, et ka kõrgtasemel keele omandanu teeb mõnikord keelevigu. Eesti keele õppimise ja kasutamise vaatevinklist ei pea ütlus “rääkimine hõbe, vaikimine kuld paika”.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming