?Röövlirahnu Martini?

Asko Künnap, lapsemeelne luuletaja ja reklaamfilmija

Röövlirahnu Martin (Madis Ollikainen, tagapool) ja ta alter ego võlur-kass Nitram (Ott Sepp) plaani pidamas.

Õhtulehe reklaamplätakad, oskussõnaga vist ?lööbid?, annavad mulle igahommikuse ausa ja lihtsameelse ülevaate, kas vabariigis on kõik kontrolli all või mitte. Kõige parema meelega näen leheputkast mööda jalutades seal selliseid pealkirju, mis kõnelevad salapärase baarirahva tegemistest või mõne kurikuulsa küünekunstniku suguelust ? uudiseid pole, jumal tänatud! Hiljuti aga lugesin lööbilt kirja: ?Koolivägivald muutub järjest verisemaks!?

?Röövlirahnu Martin? on film ühest ilusamast ja paremast pärisest. Tegevus toimub küll Eestis, selle ju arvab räägitava keele, tuttavate nägude ja kohtade põhjal ära, aga see on selline nõgesteta Eesti, kus vahepealseid kakapruune nõuka-aastaid pole kunagi olnudki ja 30ndate hõllandus on sujuva üleminekuga muutunud uue sajandi nullindate reipaks ja klantsiks külaeluks. Heas mõttes. Sest kõik filmid ei peagi olema valus Tarkovski, kus näitlejate närvilõpmed ulatuvad meetrikaugusele naha alt välja ja aeglane kaamera puurib silmapõhju ja põlenud puude raagus latvu. Lubatud on ka teha lihtsaid ja selgeid lastefilme, isegi positiivse tooni ja õnneliku lõpuga lastefilme.

Satume alevisse kaunil Põhjarannikul, kus Bullerby lapsed meets Soft Kusturica ja kus Shakespeare?i näidendeist ja John Woo märulist ?Face Off? tuttav küsimus ärkab taas: miks on pahadel alati ilusamad mänguasjad, paremad riided ja kaunimad tüdrukud?! Noh, okei, ?Röövlirahnu Martinis? ei kuula nad vähemalt paremat muusikat nagu Woo filmides kombeks. Ja asjad lähevad pahadel katki ja tüdruk võetakse õnneks kah käest ära. Ja nii ongi õigem!

Aga Ulmani lugu toimib ja on Vainokivi ja Vilbre käes ka (üllatus, üllatus!) täiesti jälgitav ja nauditav. Seda polegi nii vähe keset me igapäevast postmodernismi, kontseptualismi ja harilikku segasepanemist. Need, kel pidev ja pilkane täiskasvanuks olemise pingutus pole lapsepõlve peast pühkinud, tunnevad end filmis ära peategelase unistustes vanemast ja targemast sõbrast, kes karistaks kurja ja ütleks elus õiged vastused ette ära. Või kas või selles üksinduses ja trotsis, mis tekib uude kooli ja elukohta sattudes, soovis end seal maksma panna.

Kes see ütleski, et kui lapsed ja loomad on laval, on kunst kadunud? Oli see Panso või keegi teine? Nüüd saame kõik ühe korraga kätte: on lapsi, on loom ja on pea- ja kõrvalliine, aga on ka näpuotsaga kunsti ja lihtsalt harilikku hookuspookust! Lisaks Jancise muusikat, mis filmi hoolikalt ja ilusasti oma paratamatu õnneliku lõpuni juhib.

P. S. Kui keegi sulle ei meeldi, siis tuleb tema tossudesse pissida!

 

(Vt ka kriitikat lk 14.)