Raamatukogu e-raamatu ajastul

Valle-Sten Maiste

Eesti Rahvusraamatukogu direktriss Janne Andresoo: „Kui oleks raha, oleksid raamatud lugejatele üleilmselt kättesaadavad. Praegu on see meie jaoks luksus”.         Foto: PIIA RUBER Kuidas on RRi mõjutanud majanduskriis? Kas olete pidanud koondama? Kui palju on vähenenud palgafond? Janne Andresoo: Oleme pidanud viimase kahe aasta jooksul koondama 81 ametikohta, üheks nädalaks võttis kogu kollektiiv palgata puhkuse. Palgafond vähenes sel aastal 7,9 miljoni võrra ning eelmise aastaga võrreldes on 2010. aasta töötasudeks ettenähtud summa viiendiku võrra väiksem. See on sundinud meid tegevust ümber hindama. Õigupoolest tuleb seda teha ju pidevalt, sest nii raamatukogukasutaja infokäitumine kui infokeskkond muutuvad lausa tormiliselt. Mõningat tegevust nagu kaartkataloogide elektroonilisele kujule viimine on aeglustatud, samuti vähendasime mikrofilmimise mahtusid digiteerimise kasuks. Eelarve teine suur kulurida on majandamiskulud,  nii oleme kokku hoidnud energia-, korrashoiu-, valve-, posti- jm kulusid. Vähenenud on kõik eelarve read ja valiku puhul oleme lähtunud ikka sellest, et raamatukogu on eelkõige ühiskonnale kasulik siis, kui ta on avatud ning kogud ja teenused kättesaadavad. Eriti rasketel aegadel on tark olla koostööaldis. Nii otsime uusi koostöövõimalusi ja uuemat tehnoloogiat ajaleheartiklite bibliografeerimiseks. Kuigi artiklid on Interneti  arhiivides kättesaadavad, bibliografeerivad raamatukogud nii ajakirju kui ka ajalehti, kuna olemasolevad otsimootorid, näiteks Google, ei võimalda täiel määral infootsingut. Nii koostame ühist uut Eesti artiklite andmebaasi ISE aadressil http://ise.elnet.ee ligi 450 Eesti ajalehe, ajakirja ja artiklikogumiku põhjal 12 ELNET Konsortsiumisse kuuluva raamatukogu koostöös.     

Rahvaraamatukogude raamatute soetamise summat kärbiti juba lõppeva aasta eelarves näotult. Kuidas hindate oma saatust sel taustal? 

Komplekteerimise raha oleme püüdnud kärbetest säästa, et mitte tekitada kogudes tühikuid, mida hiljem on võimatu täita. Teadusraamatukogu ei saa lubada endale järjepidevuse katkemist kogude osas. Rahvusraamatukogu raamatute ja andmebaaside soetamise summa on vähenenud kolme viimase aasta jooksul umbes ühe miljoni võrra, mis on kokku kaheksa protsenti.     

Kas lugemine ja eneseharimine käivad RRis töötaja palga ja tööaja sisse või on maailmaga kursisolek igaühe öötundide eralõbu?

Mingis osas jääb lugemine ja eneseharimine tööaja sisse, ehkki see ei ole kuidagi reglementeeritud ega mõõdetav. Raamatukogutöötaja peab end kursis hoidma uuema kirjandusega,  et olla lugejale hea partner. Informatsioon ju lausa jookseb raamatukogutöötajale kätte, ta on kogu aeg selle sees ja keskel. Enamasti valib raamatukogutöötaja tee ikka inimene, kes tahab pidevalt õppida.     

Kui vilgas on RRi tegevus parlamendiraamatukoguna? Kui mitu teie teavikut (kui kasutada seda iluta sõna) ühel keskmisel sügistalvisel päeval parlamendiliikmete kasutuses on?

Teavik on raamatukogunduslik termin, Jaan Krossi väljapakutu, mis ehk oma kõla poolest kauneimate hulka ei kuulu, kuid täidab täiel  määral oma otstarvet, hõlmates kõikvõimalikku laadi materjale, mis raamatukogus leida. Riigikogu liikmed vajavad parlamendiraamatukogu küllalt sageli, parlamendiliikmetelt ja riigiametnikelt laekub raamatukogule keskmiselt 2000 päringut aastas. Parlamendiliikmete aktiivsus raamatukogu kasutajana oleneb hooajast ja ka riigikogus käsitlusel teemadest. Praeguse sügis-talvise seisuga on parlamendile välja laenutatud peaaegu 300 raamatut.     

Kuidas on käivitunud mitte eriti suurelt reklaamitud kojulaenutus?

Pakume kojulaenutust pigem kui lisavõimalust hoidla vähem kasutuses eksemplaride laenutamiseks.  Koju ei laenutata sundeksemplare, teatmeteoseid ja sõnaraamatuid ning halvas seisukorras väljaandeid. Trükiseid, mis lugemissaalide avariiulitel, saab samuti endiselt üksnes kohapeal kasutada. Kojulaenutuste arv näitab väikest kasvutendentsi, ulatudes viimastel kuudel üle 2000 laenutuse kuus. Ka raamatukogu külastatavus näitab tõusu, eriti aasta teises pooles. Selle põhjuseks on ehk ka praegune majanduslik olukord, mis on inimesed  raamatukogudesse ennast arendama ja uusi ideid otsima toonud. Meie töö on kojulaenutusega seoses intensiivistunud, kuna tellimusi on rohkem ning tuleb jälgida ka trükiste õigeaegset tagastamist.   

Ingliskeelsete koju laenutatud raamatute  osakaal näib olevat alla 10%. Mitmed teadusraamatukogud annavad ka lugemissaali raamatuid probleemideta koju. Kas on plaanis ses osas edasi minna?

Lugemissaalide avariiulitel on kõige kasutatavamad ja eriala olulisemad teosed. Tagamaks selle kirjanduse kättesaadavust paljudele kasutajatele neid üldjuhul koju kaasa ei anta. Praktika näitab, et teistes raamatukogudes koju laenutatud trükiseid tullakse kasutama  just meie raamatukokku, kuna meil on need kohapeal olemas. Lugejatele on loodud raamatukogus kohapeal töötamiseks ka head tingimused.   

Mille põhjal juba kogus, aga ka uue raamatu  kodu- või kohalkasutus määratakse? Kuidas on muutnud kojulaenutus uue kirjanduse tellimist?

Uus erialane kirjandus seisab üldreeglina erialasaalide avariiulitel ja seda saab kasutada kohapeal. Uue kirjanduse tellimist kojulaenutus ei mõjuta: kojulaenutuseks lisaeksemplare ei tellita ja komplekteerimiskulusid sellevõrra samuti ei suurendata.     

Paari aasta eest David Lynchi uurides torkas mulle silma, et mitmed raamatud sel populaarsel teemal on kadunud?

Viimastel aastatel on trükiste vargus vähenenud  tänu turvameetmetele: oleme paigutanud topelt-turvaväravad, s.t lisaks üldpääslale ka erialasaalidele, turvatöötaja on kohustatud kontrollima suuri kotte sisenemisel ja väljumisel, samuti on meil videovalve. Paraku ei taga need meetmed sajaprotsendiliselt raamatute turvalisust, kuid neid veel karmistada tundub liig. Lugemissaalide inventuuri tulemused näitavad, et kadunud raamatute osa on keskmiselt 1-2%. Eks sellega peamegi leppima, kuni  on ebaausaid inimesi. Kadunud või varastatud raamatud püüame üldjuhul asendada.   

Viimasel kümnendil on RRi komplekteerimispoliitikas näha edasiminekut. Ajaviiteja lembelektüüri ei komplekteerita enam konstantselt viies eksemplaris. Miks siiski peab RR komplekteerima raamatuid „Nastja, selgeltnägija” ja „Kirgede nädal” kolmes eksemplaris ja laenutama koju, kui mitmeidki Eestis lähiajal välja antud teadusraamatuid teilt koju ei saa?

Toodud näidete näol on tegemist kõrgendatud  lugejahuviga raamatutega. See on sõna otseses mõttes rahvusraamatukogu rolli täitmine: me oleme raamatukogu kõigi jaoks ja ühtlasi peame pikaajaliselt säilitama rahvuslikku kirjasõna. Teadusraamatukogu seisukohalt paistab see valik kummaline, kuid teadusraamatukogu ja rahvusraamatukogu ülesanded ei pruugi üks ühele kattuda. Üldjuhul piirdume sundeksemplarile lisaks ühe eksemplari hankimisega selliste väljaannete puhul, mis ei ole  küll teadusraamatukogu mõõtu, kuid mis seeläbi säästavad sundeksemplare. 

Kas te pole kaalunud Eestis ilmunud raamatute osas kojulaenutusfunktsiooni lõpetamist, et rakendada sellega kaasnev komplekteerimis ja tööjõukulu RRi ainuomase  rolli tugevdamiseks?

 Rahvusraamatukogu ei ole kojulaenutuse tulekuga oma komplekteerimispoliitikat muutnud. Tööjõukulu pole kojulaenutuse alustamine samuti suurendanud, kuigi muudetud on töökorraldust ja töö on intensiivistunud.   

Meie raamatukogud on ikka üksjagu raamatukesksed. Kas kirjavara on rahvuskultuuri osa, olgu või lõbulehena, ikka rohkem kui rocki- või popipala?

Põhjamaade rahvaraamatukogudes moodustavad filmide ja muusika laenutused 20–30%. RR is on rohkem kui 2 miljoni raamatu kõrval ka ligi 50 000 helisalvestist ja filmi. Juba 50 aastat  oleme helidokumente pidanud rahvuskultuuri seisukohalt sama oluliseks kui trükiseid, hankides võimalikult täielikult Eestis ilmunud salvestisi ning ka mujal maailmas ilmunud Eesti muusikaga ülesvõtteid. Eesti muusikaga salvestisi on meie arhiivkogus üle 7500 nimetuse, Eesti filme on tuhatkond. 1997. aastast kehtiv sundeksemplariseadus peaks tagama, et iga Eestis ilmunud CD või DVD üks eksemplar laekub ka rahvusraamatukogule. Seadust  täidab 70–75% plaatide väljaandjatest ja seetõttu tekivad kogudesse ka augud, kui kaubandusvõrgust plaati hankida ei õnnestu. Heliplaatidele on rohkem kui sajand salvestatud eelkõige just ajaviitemuusikat, kuid raamatukogu ei lahterda, kas tegemist on elitaarse-, kommerts- või massikultuuriga. Rokk- või popmuusika on samamoodi osa meie rahvuskultuurist. 

Mida toob e-ajastu raamatukogundusse? Kuidas muutuvad tavad, harjumused ja võimalused? Kuhu me tõmbame piiri, kui räägime e-ajastust?

Umbes kümme aastat tagasi olid raamatukogud maailmas tõsises mures, kuidas hakkama saada uute põlvkondadega, kes käituvad infootsijana kardinaalselt uut moodi. Praegu  on raamatukogud leidnud hea partnerluse oma lugejatega nendesamade suhtlusveebi tehnoloogiate kaudu, mis toetasid esialgu justkui üksnes raamatukogude konkurente. Ühe näitena võiks tuua raamatukogu sidumise Wikipediatega, mille tulemusena „satub” uue põlvkonna infootsija heas mõttes raamatukogu kataloogi või mõne muu talle vajaliku raamatukogu e-teenuse peale. E-ajastut võime seostada näiteks esimeste elektronkataloogide kasutuselevõtuga. Tänaseks tunduvad paljud kümme aastat tagasi alguse saanud uuendused enesestmõistetavana, töötajad ega lugejad ei mäletagi, et varem olid vaid kaartkataloogid ja trükiväljaanded. Päringule vastuse saamiseks tuli tulla raamatukogusse, nüüd suheldakse e-kirjaga. RR i trükiväljaanded (bibliograafiad, uudiskirjanduse nimestikud jne) on asendunud võrguväljaannetega. Kirjastajad ei pea ise kohale  tulema, vaid saavad ilmuma hakkavatele väljaannetele standardnumbreid e-teenusena. Loodud on digitaalarhiiv DIGAR , kust saab kätte paljud eesti e-väljaanded. Vanemate eesti ajalehtede lugemiseks tuli tulla raamatukogusse, täna loeme neid veebist http://dea.nlib.ee/. Google’i põlvkonnaga suheldes peame oluliseks, et raamatukogu vastused oleksid seal otsitulemustes esimeste seas. Tänaseks on juba loomulik ka meie kohalolek suhtlusveebis  (Twitter, Facebook, blogid). Küsimus pole mitte harjumustes ja hoiakutes, vaid pigem võimalustes ehk kui aktiivsed me suudame nendes keskkondades olla.     

Eesti armastab end tiigri ja e-riigina näha. E-raamatukogunduse osas me esirinnas ei näi käivat. Ungari keeles leiame Europeanast üksjagu teoseid Platonist kaasaegsete käsitlusteni, eesti keeles isegi mitte Jakob Hurta?

E-raamatukogunduse osas esirinnas me tõesti ei käi, aga viimaste hulka me Euroopas ka kohe kindlasti ei kuulu. Euroopa mäluasutuste portaali Europeana panustab Eesti praeguse seisuga  üksnes rahvusraamatukogu digitaalarhiivi DIGAR kuuluvate digiväljaannetega. Digitaalkollektsioone loovad aga Eestis ju mitmed raamatukogud, arhiivid, muuseumid. Praegu on ühiselt loomisel digikollektsioon „Eesti trükise punane raamat”. Oluline küsimus on lisaks sisulisele valikule ka standardite rakendamine, selleks et meie mäluasutuste digikollektsioonid jõuaksid Euroopa ühisportaalide kasutajani. Kuna standardid ei ühti, pole näiteks  praegu võimalik liita Europeanaga laialt kasutusel digitaalkollektsiooni DEA ehk „Digiteeritud Eesti ajalehed”. Eesti teadusraamatukogud ei ole tõesti panustanud massdigiteerimise tehnoloogiasse, mille hankimine on väga kallis, mis aga samal ajal ei taga digiteerimise kvaliteeti, eriti halvas olukorras, nn kustuvate tekstide puhul. Üritame eelkõige teha pikaajalise säilituse jaoks digitaalsed tagatiskoopiad, mida  on võimalik kvaliteetselt taasesitada ka aastakümnete pärast. Teadaolevalt on kirjandusmuuseumil kavas ka Jakob Hurda materjalide digiteerimine. 

Mis on näiteks Eesti ja Ungari autoriõigusealases seadusandluses ja tavades erinevat, et ungarlased saavad kaasaegseid humanitaarteaduste käsitlusi üleilmselt vabalt kasutada?

Siin on küsimus hoopis selles, kui pungil on meie rahakott ja kuidas otsustame rahakoti sisu kasutada. Ka Eesti raamatukogud võiksid raha ja tahte olemasolu korral soetada ajakirju  ja monograafiaid sisaldavate täistekstandmebaaside riigilitsentse. Riigilitsents võimaldaks tõepoolest korraldada asja nii, et igal residendil on juurdepääs üleilmselt. Praegu on see meie jaoks luksus. 

Kas e-ajastu ei ole toonud raamatukogundusse kuhjaga variserlikku anakronismi? E-ajakirju saab meil lugeda vaid raamatukogu katuse all. Autoriõigused nii formaalselt küll kehtivad, kuid on ju selge, et see ei too kellelegi rikkust juurde. Teaduskirjandust loevad meie alarahastatud kraadiõppurid ikka ülisagedasti maksumaksja raha  eest. Mille nimel ei saa teadurid-bibliofiilid lugeda siis, kui aega ja tahtmist on, ja seal, kus tahtmist on?

Küsimus on ikka rahas, kuid mitte ainult. Juurdepääsu teaduskirjandusele saab riiklikult ümber korraldada ja hankida andmebaasidele riiklikud litsentsid, nii et kõik saaksid lugeda ajast ja kohast sõltumata. Riigiressursse kasutades on oluline, et elanikkonna arvule ja majandusraskustele vaatamata oleksid e-ressursid spetsialistidele, uurijatele ja õppureile kättesaadavad kas või raamatukogudes ja uurimisasutustes, kui et need pole üldse kättesaadavad. Käesoleva sügise hakul hakkas selguma tõsiasi, et senine haridus- ja teadusministeeriumi kaudu toimiv finantseerimisskeem Eesti teadusraamatukogudesse ühishankena soetatavate litsentsiandmebaaside kohta enam ei kehti. Olen sama meelt Tartu ülikooli raamatukogu direktori Martin Hallikuga, kes ütles,  et raha ei pruugi olla, kuid mõistust peab olema. Tänaseks on uus lahendus olemas. 24. novembril kinnitas minister elektroonilise teadusinformatsiooni programmi „E-teadusinfo” eelarve ja ühishanke kava, mis siiski tagab ka praeguses majandussituatsioonis teadusinformatsiooni kättesaadavuse Eesti raamatukogudest.       

Millised suundumused e-raamatukogu arendamises rahvusraamatukogus praegu esil on? Mis jääb jõudluse, mis autoriõiguste taha?

Praegu arendatakse lugejate autentimissüsteemi, millega registreeritud lugejad saaksid juurdepääsu mitmetele tasulistele andmebaasidele  ka koduarvutist. DIGAR on teine eelisarendatav e-raamatukogu osa, mis tuleb muuta kasutajasõbralikumaks ning täiustada selle mitmeid arhiveerimise ning pikaajalise säilitamise funktsioone. Euroopa Liidu kaasrahastamisel tehtud raamatukogude ühistöö näiteks on raamatute digiteerimine lugejate tellimustööna (eBooks on Demand – EOD). Nii saab tellida digitaalkoopiaid ehk e-raamatuid nii Eesti kui ka teistes Euroopa raamatukogudes  leiduvatest miljonitest autoriõiguse alt vabadest trükistest. Projektis osaleb 13 raamatukogu 8 Euroopa riigist. EOD-teenusega liitus ka Tartu ülikooli raamatukogu ning ehk tuleb lähiajal liitujaid Eestist veelgi. Otsest riiklikku tellimust digiteerimisele ei ole, kuid Eesti teadusraamatukogud teevad seda kogude säilitamise ja kättesaadavaks tegemise eesmärgil nende väljaannete osas, mille autoriõiguse tähtaeg on lõppenud. E-raamatukogu arendamisega  tegelevate raamatukogunduse ja ITvaldkonnas kompetentsete inimeste pink on kahjuks lühike. Praegune digiteerimise tempo vastab meie rahalistele võimalustele. Palju jääb ka autoriõiguste taha, sest raamatukogud, kellele need ei kuulu, ei saa kaitstud materjale avalikustada. Vahelüliks on kirjastajad, kellega soovime koostööd tihendada.   

Open Content Alliance’i leheküljel on üleval tuhandeid ja tuhandeid raamatuid, millest RRi kataloogid midagi ei tea. Sageli humanitaarteaduste põhilised raamatud. Võtame Burke keskse esteetikaalase töö „Filosoofiline uurimus subliimsest ja ilusast”.  Teil ainult kohalkasutus, aga tükk võrgus täiesti saadaval. Teil Burke’i teoseid üldse vaid kolm nimetust, võrgust võta mida tahes. Miks te ei katalogiseeri ega talleta seda tasuta ja üleilma elektrooniliselt kättesaadavat rikkust eesti lugejate tarbeks? Võrguküljed oma rikkustega ju tulevad ja kaovad?

Raamatukogud kataloogivad reeglina seda, mis on raamatukogu varandus ja millele raamatukogu  saab kindlustada juurdepääsu. Nii näiteks saab elektronkataloog ESTER (http:// ester.nlib.ee/) kaudu kätte Eesti võrguväljaanded, mis arhiveeritakse ning mida säilitatakse alaliselt. Nõnda kindlustab raamatukogu Eesti väljaannetele juurdepääsu ka juhul, kui materjal võrgust kaob. Kuid kataloogi kaudu saab ju tõepoolest pakkuda enamat, rikastada kataloogikirjet asjakohaste linkide või hinnangutega. Raamatukogud on üha jõudsamalt liikumas nn Raamatukogu 2.0 suunas, misläbi saab lugeja aktiivselt osaleda mitmetes raamatukoguprotsessides, teiste hulgas näiteks ka kataloogi rikastamises. Arvan, et raamatukogud ei veereta sellega oma tööd teiste kaela, vaid loovad tihedama sideme oma lugejaga. Lugejatel on võimalik juba praegu elektronkataloogis ESTER raamatuid hinnata, peatselt on lisandumas võimalus lisada raamatule oma kommentaar või arvamus. Kuna veebiavarus  on täis tohutul hulgal infoallikaid ja täistekste, ei suuda ükski raamatukogu seda kõike kataloogida. Küll aga rakendatakse enda ja lugejate kasuks tööle otsimootoreid. Näiteks rahvusraamatukogu uus otsinguportaal (http://portaal.nlib.ee) on seotud Google Book Searchi ja sotsiaalse veebi tarkvaraga LibraryThing.       

Pole siiski kindel, et pikemaid tekste hakatakse tulevikus valdavalt elektrooniliselt lugema? Kas kõnealune alalhoidlikkus rahvusraamatukogudel alles?

Olen nõus, et me ei saa oletada, et tulevikus hakatakse lugema üksnes elektrooniliselt. Raamatukogu seisukohalt on siin veel ka oluline aspekt, et ostes juurdepääsulitsentsi teaduskirjanduse andmebaasile, ei saa raamatukogu  lugeda seda oma varade hulka. Nii et kui räägime taas sellest, kas e-raamat tõrjub välja päris raamatu, siis rahvusraamatukogus see nii ei ole. Alalhoidlikkus on raamatukogu loomupärane joon. Oleme oma strateegilises arengukavas sihiks seadnud, et nii e-kogud kui päris ehk tavakogud peavad olema tasakaalus. Seni ei ole e-areng pärssinud ega pärsi usutavasti ka edaspidi pühendumist trükitud raamatutele. Raamatukogul tuleb nii kogude kui  ka lugeja soovidest lähtuvalt teha otsus, millisel kandjal mingis valdkonnas raamat hankida. Rahvusraamatukoguna, rõhutan veel kord, peame lisaks lugejahuvile lähtuma kogude järjepidevusest. E-areng on kaasa toonud ka selle, et muudetud on kogude komplekteerimiseks mõeldud eelarveridade proportsioone. Suhe on 80 : 20 trükitud raamatute kasuks.     

Kui sageli ja sügavuti arutate teiste teadusraamatukogudega komplekteerimise jaotust? Kas on välistatud, et kilomeetri kaugusel asuvate TLÜ ja EKA raamatukogu tellitud raamatuid teie ei osta ja vastupidi? Kui  suures ulatuses ja mis valdkondades peate kattumist õigeks?

Teadusraamatukogud arutavad läbi iga-aastased komplekteerimiskavad. Komplekteerimisel on oma roll ELNET Konsortsiumil, kes viib jooksvalt läbi uute andmebaaside katsetusi ning teostab ühishankeid. Kuid ka komplekteerijad suhtlevad tihedalt ning peavad iga päev nõu. Mis puutub dubleerimisse komplekteerimises, siis kattumist ei saa ega ole mõtet  igal juhul välistada. Näiteks on kattumine õigustatud ülikooli õpiku staatuses raamatute puhul. Mõningane dubleerimine ülikoolide raamatukogudes on vajalik ja paratamatu. Rahvus- ja ülikooliraamatukogu peavad arvestama kollektsiooni terviklikkust ja ülikooliraamatukogud ka õppetööks vajaliku kirjanduse kasutamise intensiivsust.

Küsinud Valle-Sten Maiste

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming