Raamatukogude rollist

Toomas Schvak

Konrad Kikas, Ühiskond ja raamatukogu: vaade ajaloole. Toimetanud Maret Teetlaus. Kujundanud Tiia Eikholm. Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus, 2011. 166 lk. Raske on meenutada Eesti lähiajaloost aega, mil raamatukogud oleksid olnud niivõrd elava arutelu teema kui viimasel poolaastal. Erinevalt koolist, teatrist või haiglast on raamatukogu olnud harva avaliku poliitilise debati käsitlusobjekt. Erakondade kultuuripoliitikas on raske, peaaegu võimatu leida punkte, mis avaksid raamatukogusüsteemi toimimise ja rahastamise poliitilise visiooni. Küsimus ei ole minu arvates niipalju raamatukogunduse kui valdkonna eiramises, vaid laiemalt levinud arusaamas, mille kohaselt on raamatukogu nii traditsiooniline ja stabiilne institutsioon, et aktiivse poliitika kujundamine selle suhtes on tarbetu. Nüüd, kui kultuuriministeerium on siiski võtnud reformida rahvaraamatukogude komplekteerimise rahastamist, on paljudele ootamatult selgunud, et ka raamatukogud ei eksisteeri väljaspool riikliku poliitika mõjuvälja. Sõltumata sellest, kuidas riigi reformikavadesse suhtuda, on raamatukogu roll ühiskonnas tõusnud avaliku huvi keskmesse ja seda tuleb ainult tervitada. Raamatukogude ühiskondliku rolli üle arutleb ka oma viimaseks jäänud teoses „Ühiskond ja raamatukogu: vaade ajaloole” selle aasta 11. veebruaril Toonela teele lahkunud Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu kauaaegne direktor ning hilisem teadus- ja arendusosakonna juhataja Konrad Kikas. Tegelikult võib Kikase raamatule läheneda kahest vaatenurgast: ühest küljest kui maailma raamatukogude ajaloo lühikäsitlusele, teisest küljest kui esseistlikule mõtisklusele raamatukogude ühiskondlikust rollist eri ajastutel ja kultuurides. Püüan lühidalt mõlemat aspekti hinnata.

Raamatukogude ajaloo alal püsib Eestis siiani ületamatuna 2005. aastal Piret Lotmani tõlkes ilmunud Boriss Volodini mahukas teos „Maailma raamatukogude ajalugu”, mida on Sirbi veergudel varem kriitiliselt käsitlenud David Vseviov.1 Vaatamata kõigile puudustele, on see siiani ainus süstemaatiline ja põhjalike allikaviidetega eestikeelne ülevaade maailma raamatukogunduse kujunemisest. Volodini enam kui 400-leheküljelise käsitluse kõrval mõjub Kikase teos lühida ja ladusa konspektina, mida võib küll soovitada raamatukogude ajaloo peamiste piirjoontega tutvumiseks, kuid mis ei kujuta endast tõsist teaduslikku uurimust. Kahe teose vahel on ka mitmeid sisulisi ja tõlgenduslikke erinevusi, näiteks raamatukogude vanema ajaloo osas jäävad Volodin ja Kikas eriarvamusele, mida pidada muistse raamatukogunduse alguseks. Ajaloost kõneldes tuleb rõhutada ka seda, et kumbki autor ei käsitle Eesti raamatukogunduse arengulugu ja selle huvilistel tuleks jätkuvalt toetuda Kaljo-Olev Veskimäe põhjalikule uurimusele.2

Niisiis ei tähenda Kikase vaade ajaloole detailirohket ajaloolist süvakäsitlust. Sellele osutavad selgelt teose lühidus, hõre faktoloogia ja tagasihoidlik viiteaparatuur. Pigem on autori eesmärk mõtiskleda ajaloolises raamistikus raamatukogu kujunemise ja muutumise üle kultuurilise, poliitilise ja majandusliku arengu keeruliste vastassuhete mõjuväljas. Ta näitab, et raamatukogu ei saa lahutada ühiskonna tehnilisest arengutasemest, kirjaoskuse ja teadmiste leviku ulatusest, elanikkonna jõukusest ega riigikorrast. Iga muutus ühes või mitmes valdkonnas kutsub esile muutusi raamatukogu toimimises, jättes siiski püsivalt alles kolm põhifunktsiooni: kirjavara alalhoidmise, korrastamise ja kättesaadavaks tegemise. Liikudes kronoloogiliselt läbi ajaloo, jõuab ta kuuendas, industriaalajastut puudutavas peatükis tänapäeva raamatukogunduse analüüsini ja püüab seitsmendas peatükis visandada ka põgusa tulevikunägemuse raamatukogundusest. Tänasele lugejale, keda võiks huvitada, kuidas paigutuvad Eesti raamatukogude praegused väljakutsed ja arengusuunad maailma raamatukogunduse laiemasse konteksti, on need kaks peatükki tõenäoliselt kõige aktuaalsemad.

XX ja XXI sajandi raamatukogunduse väljakutsetest kõneldes ei ole võimalik mööda minna raamatukogude automatiseerimise ja infotehnoloogia rakendamise küsimustest. Raamatukogu kohanemine infotehnoloogia kiire arenguga on ressursimahukas protsess, mis esitab nõudmisi nii raamatukogude rahastamismudelitele, personalipoliitikale kui ka raamatukoguhoidjate haridusele. Raamatukogu muutub üha keerukamaks, sest peab suutma toime tulla üha mitmekesisemates vormingutes digitaalse informatsiooniga, unustamata samal ajal traditsioonilisi trükiseid. Järjest olulisemaks muutub individualiseeritud, konkreetse kasutaja vajadustele orienteeritud teenuste pakkumine. Paralleelselt tuleb tõdeda, et veel mõnekümne aasta eest maalitud negatiivsed tulevikuvisioonid raamatukogude kadumisest seoses interneti võidukäiguga on osutunud sama ekslikeks kui raamatu hävingu prognoosid. Isegi elektroonilise teabe domineerimise ajastul jääb raamatukogule roll lisaväärtuse loojana, teejuhina informatsioonist üleküllastunud ühiskonnas ja juurdepääsu tagajana andmebaasidele, mille kasutamine oleks üksikisikutele liialt kulukas. Kikas nendib õigustatult, et ükski raamatukogu traditsioonilistest ülesannetest lähitulevikus ilmselt ei kao, sõltumata sellest, millises vormingus informatsiooni tarbitakse. Raamatukogu jääb ikka informatsiooni hoidjaks ja vahendajaks.

Seejuures ei tohi aga unustada, et informatsiooni alalhoidmine ja kättesaadavaks tegemine on selektiivsed protsessid: peaaegu alati tehakse valik, milliseid andmeid säilitada ja kellele need kättesaadavaks teha. Valik võib lähtuda raamatukogu tüübist, aga väga sageli on nende puhul tegemist poliitiliste otsustega. Mida madalam on ühiskonna haridustase ja mida suletum on ühiskond, seda enam kehtestatakse säilitus- ja kasutuspiiranguid poliitilistel põhjustel. Ühiskonna demokratiseerumine ja ideoloogilise pluralismi kasv toob enamasti kaasa inforuumi liberaliseerimise, kuid ka demokraatia tingimustes kerkib üles vaidlusküsimusi. Üks neist puudutab informatsiooni kättesaadavuse ja majandusliku efektiivsuse vahekorda, teine informatsiooni kättesaadavuse ja inimeste kultuurilise kasvatamise vahekorda. Omaette probleemistiku moodustab digitaalse teabe üleküllus ja selle seast säilitamist vääriva määratlemine ning leidmine.

Eesti rahvaraamatukogude komplekteerimise riikliku rahastamise põhimõtete ümber puhkenud vaidlused on kindlasti teatud ulatuses filosoofilis-esteetilised, mahtudes hea ja halva maitse, lubatu ja lubamatu üle peetavate kultuurisõdade raamistikku,3 kuid mulle näib, et riigi vaatepunktist on siin eelkõige tegemist püüdega kulutada nappi maksutulu võimalikult efektiivselt. Küsimus, milline peaks olema rahvaraamatukogu roll tingimustes, kus üha enam meelelahutust on paljudele kättesaadav suhteliselt taskukohase hinnaga ja kus avaliku sektori tulud pigem kahanevad kui kasvavad, on kogu maailmas järjest aktuaalsem. Sama küsimuse esitab ka Kikas ning leiab, et kui tasuta rahvaraamatukogu olemasolu peetakse endiselt vajalikuks, siis tuleb see eelkõige rakendada elanikkonna harimise teenistusse. Meelelahutusliku funktsiooni täitmiseks on aga üks võimalus tagasi pöörduda tasulise laenutusmudeli juurde, mida on raamatukogudes varem juba ka kasutatud. Seesuguseid ideid on kõlanud ka hiljutises avalikus debatis.

Kindlat vastust, milliseks kujuneb raamatukogu tulevik järgmise viiekümne või saja aasta kestel aset leidvate tehnoloogiliste, majanduslike ja kultuuriliste muudatuste tulemusel, ei oska keegi pakkuda, kuid pole põhjust oletada, et aastasadu muutumatuna püsinud raamatukogude põhilised ülesanded võiksid täielikult teiseneda. Neile, keda eespool kirjutatu selles ei veennud ja kes tunnevad põhjalikumat huvi, millisele alusele nii julge väide toetub, soovitan koos Kikasega läbi käia ühiskonna ja raamatukogu suhete ajaloo ning teha juba siis oma järeldused.

1 David Vseviov, Raamatukogud ja maailma ajalugu. – Sirp, 7. VII 2006, nr 24 (3118).
2 Kaljo-Olev Veskimägi, Kahte kappi on ühhetassa majas tarvis: leivakappi ja ramatokappi. Eesti raamatukogude ajalugu. Tallinn2000.
3 Vt nt Marek Tamme intervjuud professor Donald Sassooniga. Laiendagem eliiti. – Sirp, 17. II 2012, nr 7.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht