Raamatumüük ja kirjandusauhinnad

Tiit Hennoste

Jälle on jõuluaeg läbi ja raamatupoed inimestest tühjad. Üle kuu aja Helsingis poodi astudes leidsin eest vaid suured reklaamid, mis kuulutasid traditsiooniliste odavate väljamüükide algust juba enne jaanuari lõppu.

Jõuluajal oli teisiti. Akadeemilises raamatupoes oli lausa tunglemine. Inimesed ostavad suurema osa raamatuid tänapäeval jõulude eel, vähemalt Euroopas. Võib-olla on USA mingiks erandiks, sest ka uue aasta kahel esimesel nädalal ilmus New Yorgi suure Barnes&Noble’i raamatupoe uue kirjanduse lettidele vähemalt viiskümmend uut nonfiction’it. Ilukirjandust ma igaks juhuks üle ei vaadanud.

Aga tagasi jõulueelsesse aega. Inimesed, kes Akadeemilises raamatupoes luusivad, on silmnähtavalt ebalevad. Võtavad arglikult raamatuid kätte, kaaluvad ja võrdlevad. Mida siis ikkagi osta? Kui midagi osta ei oska, siis aitab alati soovitus. Nagu teleri reklaami juurde riputatakse silt testivõitja või enim müüdud mark, nii käib ka raamatu soovituse eest põhiliselt kaks asja. Esiteks pidevad raamatumüügi edetabelid, mis näitavad kätte bestsellerid ja lubavad inimestele lihtsa mõtlemise: kui juba kümme tuhat inimest on selle raamatu ostnud, küllap ta siis hea on. Teine garanteeritud silt on preemiavõitja/preemiakandidaat, mis tõstab hoobilt raamatu müüki. Lausa kuulus on Concourt, mille preemiasumma pea olematu, kuid preemiaga kaasnev müük see-eest teeb kõik tasa. Miks ma seda räägin? Tegelikult on see kaua aega painanud mõte, mis sai nüüd uut hoogu Sirbist loetud Krista Kaera artiklist „Lugemine ja kirjandusauhinnad”. 

Asi on lihtne. Kirjanikud armastavad meil preemiaid küll. Ja kaklused selle üle, kas need läksid ikka õigele inimesele, pole just sagedased. Olulisim on muu. Nimelt Eesti raamatupoes ja ostjate seas kirjanduse aastapreemia ei maksa. Müüki see eriti ei mõjuta ja kirjanduse üle vaidlema ei pane. Kui ma aastaid tagasi kulkas olin, tegime preemiasüsteemi ümber: lasime nominendid avalikult välja kuulutada ja proovisime neid ka reklaamida. Aga kirjanikud vihastasid, sest neile ei tähendanud nominendiks nimetamine mitte au nagu mujal maailmas, vaid preemiast ilmajäämise puhul häbi ja viha. Proovisime ka lehtedele soovitusi anda, et nad nominente käsitleksid, aga see oli tühi töö. Kõik toimetajad, kellele sellest kirjutasin, vastasid rõõmsalt jah, aga keegi ei teinud midagi.

Alles jupp aega hiljem sain aru, miks asi ei toiminud. Raamatud olid ilmunud juba kuid tagasi ja lehtede poolt ka läbi kritiseeritud või tutvustatud. Hakata seda uuesti tegema oli nende meelest mõttetu töö. Ja preemiad jagatakse Eestis siis, kui keegi enam mulluseid raamatuid ei osta. Raamatutel nagu igasugusel muul hooajakaubal on oma elukaar. Ma ei tea, kui pikk see Eestis täpselt on, aga ilmselt mitte pikem kui mujal ehk kolm-neli kuud. Ja kui see aeg on läbi, siis ei aita mingi preemia. Huvilised on raamatu ammu ostnud. Kinkida pole seda aprillis-mais kellelegi. Ja kaupmehelikult mõtlevad raamatupoed Helsingis on selleks ajaks kõik mullused jäägid poole hinnaga maha müünud.

Ma saan aru, et korralikule kõrgkultuuri-inimesele võib see jutt närvidele käia. Tegemist on ju püha kultuuriga, mitte mingi labase kommertskaubaga. Aga mu arust on asi teisiti. Kui välja arvata pisike kogudus pühendunud jüngreid või isepäiseid hulle, siis annavad inimesed raha välja ikka selle eest, mida ostavad ka teised või mida soovitavad asjatundjad. Ja preemia on see, mis lubaks kallutada lugejaid valima seda kirjandust, mida asjatundjad paremaks peavad. Aga Eestis antakse preemiaid raamatutele, mille müügikaar on ammu lõppenud ja elu klassikuna (kui jumal ja ajaloolased annavad) on veel väga kaugel. Ja selle tõttu on Eesti kirjanduspreemiate praegune süsteem lihtsalt raisatud kirjanduspropaganda võimalus. Tühi töö.

Kõikjal antakse suured kirjanduspreemiad nimelt aasta lõpus ja aegsasti enne jõulumüügi suurt algust. Ainult see paneb aastapreemia müügiargumendina tööle. Võib ju vaielda, et jõulu eel on kogu maailm igasugust reklaamikisa täis ja raamat upub sinna ära. Aga teiste maade kogemused näitavad, et ei upu. Muidu oleks nad oma süsteemi ammu muutnud kas või selliseks nagu Eestis.

Teen kokkuvõtte. Mul on tungiv ettepanek. Muuta juba tulevast aastast ära eesti kirjanduspreemiate määramise aeg. Kuulutada kandidaadid välja vähemalt novembri lõpuks ja laureaadid hiljemalt detsembri keskel. Punkt.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht