Ragnar Nurkse – suur ja Eestile tundmatu eestlane

Kalev Kukk

repro 2003. aastal alustas professor Malcolm Gillis (USA Houstoni Rice’i ülikool) oma üht kirjutist lausega: „Esimene Nobeli preemia majandusteaduses anti 1968. aastal Ragnar Nurksele.” Kahtlustada kahe faktiveaga alustanud professorit võhiklikkuses oleks väär, sest kõnealune kirjatükk kujutab endast äärmiselt sisutihedat Chicago koolkonna ja selle nobelistide käsitlust. Järelikult oli tegemist ehtameerikaliku provokatsiooniga, mille taotluseks oli kohe hakatuseks lugejat torkida. Anti ju esimene majandus-Nobel välja alles 1969. aastal ja põhjus, tegelikult küll ainus takistus, miks selle saaja ei võinud olla Ragnar Nurkse, oli asjaolu, et Nobeli majanduspreemiat ei anta välja postuumselt.

Enesestmõistetavalt peab selletaoline provokatsioon olema võimalikult tõene: „Äkki on see tõepoolest nii, kes neid 35 aasta taguseid aegu nii täpselt mäletab?” Pealegi on Ragnar Nurkse sama kõva nimi kui esimeste majandusnobelistide seas olnud ja ühel või teisel moel Ragnar Nurksegagi seotud Jan Tinbergen, Tjalling Koopmans, James E. Meade või Bertil Ohlin.

Nii või teisiti, aga Ragnar Nurkse on maailma majandusteaduses esimese suurusjärgu täht isegi pool sajandit pärast surma, kellele viitamisest ei pääse ei üle ega ümber ükski rahvusvahelisi rahandussuhteid või arenguökonoomikat käsitlev tõsisem uurimus. Ragnar Nurkse on vaieldamatult ainus tõeliselt maailmamainega eesti päritolu majandusteadlane ja ilmselt ka rahvusvaheliselt tuntuim eesti teadlane üldse. Ainus, kes temaga võrdluse välja kannataks, oleks vahest astronoom Ernst Öpik.

Läks aga nii, et siis kui eestlased valisid oma läinud sajandi suurkujusid, ei kerkinud Ragnar Nurkse nimi kordagi üles ei teadlaste ega ka majandusmeeste seas. Selles, et „kapitalistliku majandusteadlase” Ragnar Nurkse isikuartiklit ei leia ENEst (1973), pole midagi imelikku. Jahmatavam on, et isegi EE 1992. aastal ilmunud VI köites jääb Nurkse artikkel mahult maha EEga sama formaati Horvaatia entsüklopeedia viimasest väljaandest. Tõeliselt kurb on juba see, et ühtki Ragnar Nurkse kolmest klassikaks saanud raamatust ei leia ühestki Eesti tippraamatukogust.

 

Käru metsavahipoja tee RahvasteliituTäna 100 aastat tagasi, s.o 5. oktoobril 1907. aastal sündis Käru mõisas toonases Vändra kihelkonnas eestlasest mõisa metsavahil Wilhelm Nurksel ja rannarootsi päritolu emal Victoria Clanman-Nurksel poeg, kellele pandi nimeks Ragnar. 1917. või hiljemalt 1918. aastal saatsid haridust kõrgelt hinnanud vanemad ta Tallinna õppima. 1918. aasta sügisel sai Ragnar Nurksest Tallinna toomkooli õpilane, kes kirjutab emale 1918. aasta 9. detsembril saadetud kirjas, et „in der Schule geht es mir immer gut” ehk „koolis läheb mul alati hästi”. Tõepoolest, 1926. aastal lõpetas Ragnar Nurkse parimate hinnetega toomkooli ja sai vastavalt avalikkude keskkoolide seaduse paragrahvile 42 õiguse astuda ilma eksamiteta ülikooli ja teistesse kõrgematesse õppeasutustesse.

Sama aasta sügisel läkski Ragnar Nurkse õppima Tartu ülikooli õigusteaduskonda. Sooritanud professor Jüri Uluotsale hindele maxime sufficit eksami õiguse üldõpetuses ja „kukkunud läbi” professor Mihhail Kurtšinski poliitilise ökonoomia eksamil, lahkus ta 1927.-28. aasta vahetusel Šotimaale. Esialgu ajutiselt, leides Londonis tollase Eesti suursaadiku Oskar Kallase toel praktikandi-sekretäri koha Eesti aukonsuli Adolph Ellingseni juures Leithis. Ajutisest minekust kujunes alatine. 1929. aastal sai Ragnar Nurksest Edinburghi ülikooli üliõpilane. Ta lõpetas selle majandusteadlasena 1932. aastal. 1932.-34. aastal jätkas ta õpinguid Viinis, osaledes muuhulgas Ludwig von Misese kuulsas ja ihaldatud Privatseminar´is. See oli Austria koolkonna teise laine kõrgaeg, mis viis Ragnar Nurkse kokku kas või Friedrich August von Hayeki, Gottfried von Haberleri, Fritz Machlupi või Oskar Morgensterniga, kellest nagu Ragnar Nurksestki said USA eliitülikoolide kõrgelt hinnatud korralised professorid.

1934. aastal sai Ragnar Nurkse oma kulu ja kirjadega koha Rahvasteliidu sekretariaadi finantsosakonnas ja majandusuuringute talituses, mis oli maailma esimene suur rahvusvaheline majandusuuringute keskus. Ähvardav tagasilöök tuli aga sealt, kust seda kõige vähem oodata võis. Nimelt oli Nurksele pakutava pikaajalise teenistuslepingu eelduseks see, et ta ei katkesta Eesti kodanikuna tööd Rahvasteliidus kohustusliku kaitseväeteenistuse läbimise tõttu. See tõi endaga kaasa tõsise tüli välis- ja kaitseministeeriumi vahel, kus jäi Ragnar Nurkse eestkostjana peale Julius Seljamaa. Et asi kiskus noore mehe jaoks, kes pidanuks oma väeteenistuse läbima enne 30aastaseks saamist, lausa kriitiliseks, näitab toonase kaitsevägede ülemjuhataja kindralleitnant Johan Laidoneri resolutsioon 1935. aasta 23. juulist ühel asjasse puutuvatest õienditest: „Kui Nurkse teenistusse mitte ei ilmu, siis loetakse teda väejooksikuks ja läheb kohtu alla.”

 

Bretton Woodsi süsteemi peaarhitekt(?)Kahe koduse ministeeriumi vaidlusest pärineb ilmselt esimene kõrgetasemeline positiivne hinnang Ragnar Nurksele. Oma toetuskirjas August Schmidtile (hilisema nimega Torma) annab Rahvasteliidu sekretariaadi finantsosakonna ja majandusuuringute talituse direktor Alexander Loveday alles 27aastasele Ragnar Nurksele hiilgava iseloomustuse: „…minu arvates on Nurkse tõeline avastus ja loodetavasti tõestab ta oma tegelikku väärtust Rahvasteliidule niipea, kui asjaolud lubavad meil temaga teenistuslepingu sõlmida. Temas on õigupoolest midagi ootamatult haruldast, täpsemalt see eripärane mõttelaad, mis on oodatud meie uurimistöös, samuti nii erakordne keelteoskus kui ka esmaklassiline haridus. Ta on tõestanud mulle enda üsna tavatut kasulikkust oma suutlikkuse ja ettevalmistuse, samuti ka kiire taibukusega. Ma võin suunata teda ühelt teemalt teisele, kui tööpinge seda nõuab, kui just keegi teine osakonna töötajatest pole otseselt selle täitmiseks ette nähtud.”

Need sõnad ei osutunud katteta veksliks, kuigi Nurkse toonased kirjutised Rahvasteliidu trükistes nagu Monetary Review, Review of World Trade ja World Economic Survey pole identifitseeritavad. Nagu selletaolistele institutsioonidele tänagi üldiselt kohane, ilmusid need anonüümselt. Omalaadse Eesti-poolse tunnustusena 30aastasele Ragnar Nurksele võib seevastu vaadelda Eesti Panga presidendi Jüri Jaaksoni 1938. aasta 31. märtsil talle mures saadetud kirja. Kuivõrd üks Jüri Jaaksoni poolt selles kirjas tõstatatud küsimustest on ülimalt aktuaalne tänases Eestis ja selle võiks valehäbi tundmata esitada iga praegune asjamees (kellele?), siis vääriks see õpetlikuna siinkohal äratoomist: „Elu meie juures oli kriisi ajal väga odav. Praegu ei ole ta ka veel kallis, kuid siiski elumaksumuse tõus kolme viimase aasta jooksul on meil olnud suurem kui paljudes teistes meiega välisturgudel võistlevates riikides. Elumaksumuse tõusuga peavad tõusma ka palgad ning seoses sellega ka tootmiskulud, mille tagajärjel meie võistlusvõime väheneb. Kas see ei ole meile kardetav?” Millist nõu Nurkse Jaaksonile andis, pole kahjuks teada.

1940. aastal lahkus Rahvasteliidu sekretariaadi finantsosakond ja majandusuuringute talitus ning ka ta ise Genfist USAsse  Princetoni. Seal ilmus 1944. aastal Rahvasteliidu egiidi all tema esimene klassikaks kujunenud uurimus „International Currency Experience: Lessons of the Inter-War Period” („Rahvusvaheline rahanduskogemus. Õppetunde sõdadevahelisest perioodist”). Selles raamatus, mis jagati (käsikirjana?) välja samal aastal Bretton Woodsis toimunud uue rahvusvahelise rahasüsteemi loomiseks kokku tulnud konverentsist osavõtjatele, sõnastas Ragnar Nurkse Teise maailmasõja järgse fikseeritud vahetuskursside süsteemile toetunud rahasüsteemi teoreetilised lähtekohad. Paljud autorid (näiteks Anthony M. Enders, Great Architects of the International Finance: The Bretton Woods Era. Routledge, 2005) peavad Ragnar Nurkset üheks Bretton Woodsi süsteemi peaarhitektiks. Sakslastest majandusprofessorite Hans-Joachim Jarchowi ja Peter Rühmanni sõnutsi avas just Ragnar Nurkse oma kriitikaga ujuvkursside aadressil kõnealuses raamatus igavese väitluse teemal „fikseeritud versus ujuv vahetuskurss”. Kaks aastat hiljem ilmus Ragnar Nurkse teine klassikaline teos „The Course and Control of Inflation: A Review of Monetary Experience in Europe after World War I” („Inflatsiooni kulg ja kontroll: Ülevaade monetaarsest kogemusest Euroopas pärast Esimest maailmasõda”).

 

Columbia ülikooli professor

Seejärel pühendus Ragnar Nurkse akadeemilisele tööle ja valiti 1947. aastal New Yorgi Columbia ülikooli korraliseks professoriks. Aegamööda pöördus Ragnar Nurkse teaduslik huvi arenguökonoomika kasuks. Selles valdkonnas ilmus 1953. aastal tema kolmas põhjapanev raamat „Problems of Capital Formation in Underdeveloped Countries” („Kapitali moodustumise probleeme vähearenenud riikides”), mille eessõnas viitab ta muide oma suhetele toona Egiptuse Rahvuspanga majandusuuringute osakonna juhatajana töötanud professor Nikolai Köstneriga. On öeldud, et neil aastail oli Ragnar Nurkse Lõuna-Ameerikas sama kuum nimi kui Jeffrey Sachs 1990. aastate alguse Kesk- ja Ida-Euroopas.

Kahjuks jäi Ragnar Nurkse üliedukas teadlasetee ülilühikeseks. Olles 1958.-59. õppeaastal akadeemilisel loomepuhkusel Euroopas, ütles ta süda 1959. aasta 6. mail jalutuskäigul Genfi järve kirdenurka jääva Mont Pélerini nõlvadel ootamatult üles. Ragnar Nurkse maeti Vevey St. Martini kiriku kalmistule. Järelehüüded ei ilmunud mitte üksnes Vaba Eesti Sõnas, vaid ka New York Timesis, New York Herald Tribune’is, London Timesis jm. Tema Columbia Ülikooli kolleeg professor James W. Angell ütles aasta hiljem oma Ragnar Nurkse mälestusloengul järgmised sõnad: „Vähesed tema eas akadeemilised isikud on nii laialt ja nii suure soosingu osaliseks saanud. Nurkse isikuomadused olid need, mis tõid talle erilise poolehoiu suure hulga sõprade seas üle kogu maailma ja mille poolest teda iseäranis mäletatakse. Ta oli särav, kannatlik ja julgustav õppejõud oma üliõpilastele, heldelt abivalmis suhetes kolleegidega, tagasihoidlik ja peaaegu vabandust otsiv omaenda saavutuste ja talle osaks langenud auavalduste suhtes.”

Muide, Ragnar Nurkse oli erakordselt andekas ka muusikuna. 1927. aastal lõpetas ta viitega Tallinna konservatooriumi professor Peeter Ramuli õpilasena klaveri erialal, täiendas end hiljem Edinburghis ja esines avalikel kontsertidel solistina klavikordil ja klaveril. Täna avatakse Ragnar Nurkse sünnikohas Kärus talle mälestuskivi ning esitletakse tema postmarki.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming