Raha peale vihased

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Euroopat arutades (kui neid kõrgsagedusega paanikapuhanguid ikka aruteluks saab nimetada) räägime viimastel aastatel põhiliselt rahast, väites eksitavalt, et rahaga oleks justkui midagi lahti või et seda on vähe. Üldreeglina kujuneb jutuaineks ikka see, mida on palju, mitte see, millest on puudu. Kui tuleb liiga palju vihma, räägitakse veest, kui on põud, siis kuivusest ja kuumusest. Aegadel, mil Euroopa oli praegusest palju usklikum, räägiti lõputult jumalast ja kui sõnad otsa said, võeti veel käed ja relvadki appi. Nüüd, kui riigid on sekulaarsed ja ühiskonnad valdavalt ilmalikud, ei tule ka jumala nimi endise sagedusega huulile. Teda on vähemaks jäänud, eks ikka seetõttu. Seega võiks arvata, et lakkamatu rahajutt tähistab raha üleküllust. Kõik ehk ei oska seda üleküllust värske ja eelarvamuseta pilguga näha ning jäävad pigem uskuma ahne spekulandi juttu puudusest ja krahhist, kuigi sellise jutustaja eesmärk on vaid segaduse pealt erakasu teenida üldist avalikku huvi eirates. Kuni me tähelepanu kütkestab raha, mõõtühik, mille füüsilise kandja juurdetrükkimise võimalus on Euroopas, erinevalt dollariga majandavast USAst, veel sootuks kasutamata, ei pruugigi me märgata, milliseid olulisi muutusi ühinev ja ühendatav Euroopa rahajutu varjus läbi elab, ega ka seda, mis tegelikult samaks ja endiseks jääb ka seal, kus näiliselt käivad suured reformid. Võimalik, et rahanduse ja laiemalt majanduse alal toimub praegu midagi samalaadset XVI sajandi usupuhastusega. Toona ei vaidlustatud ju jumala olemasolu, vaid tema teenimise aina moraalitumaid viise, püüti tasandada usumeeste sõna ja teo vahele kärisenud kuristikku. Samamoodi ei vaidlusta tänase (Euroopa) ühiskonna ja ühisturu kriitikud ju kehtivat sotsialismihõngulist kapitalistlikku turumajandust kui heaolu tagamise põhimõtet, vaid ikka ebaõigluse kasvuni viinud korralagedust ja mõnegi subjekti mõõdutut moraalitust selle süsteemi rahandusosakonnas.

Niinimetatud sotsialistliku maailmasüsteemi lagunemise järel omandasid lääneilma majandusteadlased peaaegu et preestri seisundi majanduskasvu religioonis ning kapitalism kui külma sõja võitja kinnitati surematuks, igavikuliseks (loe põhjalikumalt lk 5). Nagu antropoloog David Graeber osutab, on aga kapitalismi toimimiseks hädavajalik, et sellist usku poleks ja inimesed muutuse kartuses end distsiplineeriks – näiteks liigsest laenukoormusest hoidudes.

See kõik võiks ju eriti hästi selge olla XX sajandi teisel poolel aktiivselt ja hulgi marksismi-leninismi õpetust omandanud idaeurooplastele, sealhulgas eestlastele. Kui ka praktikas ilmnes, et ajaloolise arengu spiraalil kulgedes kapitalismist edasi ei jõutudki kommunismi, siis ei tähenda see, et kapitalismile kunagi midagi ei järgnegi. Vajadusest eitada marksismi dogmasid ei saa ometi kujuneda arengu ja muutuse kui sellise eitamine!

Kuigi igal ajal on inimestele meeldinud end kujutleda (ja rahvajuhtidel sellest paatoslikult kõneleda) elamas murrangulisel ajajärgul, on praeguse ajajärgu murrang leidnud ka teaduslike ning statistiliste faktidega aina enam kinnitust. Teadlaste hulgas kogub jõudu arvamus, et oleme astunud antropotseeni, ka geoloogiliselt uude ajastikku. Selle tunnuseks on inimkonna võime endast maha jätta hiljem geoloogiliselt tuvastatavate muutuste jälgi. Teiselt poolt iseloomustab aga me liiki antropotseenis täiesti enneolematu olukord. Ehkki nii majandusreligiooni kui ka tema vastukaaluks sündinud rohelise religiooni keskne kujund on piiratud ressurss, siis ühe baasvajaduse, toidu osas ei vasta see enam aastaid tõele (ja ei vasta peagi ka energiamajanduse alal). Inimkond suudab toota ja toodabki piisavalt toitu igale kahejalgsele. Lahendamata on esialgu selle mõistliku ja ühtlase jaotamise probleem, tagajärjeks ühes nurgas priiskamine ja teises puudus. Turg pole nõudlust ja pakkumist suutnud stabiilselt kokku viia, järelikult on tegemist probleemiga, mille lahendamiseks turumajanduslikul kapitalismil pole piisavalt tööriistu. Kui jätkame usus, et kapitalism on igavene ja õnnelik elu piirdub kapitalismi pakutavaga, peame ühtlasi leppima aina kasvavat süütunnet tekitava teadmisega mõne liigikaaslase näljahädast. Kapitalism jaotab ehk kõige efektiivsemalt piiratud ressursse, aga kui mõni ressurss pole enam piiratud, siis saab ka efektiivse jaotamise teema hoopis uue värvi, oma senise sisu kaotab konkurentsi mõiste.

Pealispinna alla vaadates on konkurentsi kadumisel ühest või enamast eluvaldkonnast vägagi fundamentaalne tähendus. Alustagem kas või kasvatusest. Olümpiamängudel kurtsid Eesti maadlejate sõbrad ja treenerid, et me sportlased olevat liiga heasüdamlikud ja võitmiseks mitte piisavalt agressiivsed. Igasuguses võistluses on vaja just agressiivsust, see on konkurentsieelis. Järelikult tuleb seda treenida ja teistele omadusena ning hoiakuna eeskujuks seada. Ressursside piisavuse tingimuses töötab see aga ühiskonna ühistele huvidele vastu. Kuna elutähtsa nimel agressiivselt konkureerida pole vaja, jääb õpitud agressiivsus kulutamata ja vallandub tõenäoliselt kuskil ja kunagi täiesti ebasoovitaval viisil. Selleks, et soovimatut agressiooni ühiskonnas vähendada, peaks kasvatusest välja taandama kõik, mis õigustab, julgustab või arendab agressiivsust. Ja vahet pole, kas agressiivsust ülistatakse ettevõtluskoolitusel kui turgude vallutamise võtmenippi või spordis kuldmedali saavutamise viisina. Tarvitseb meil vaid laiendada võistluskäitumist üksikisikult ühiskonnale ja riigile, kui hakkab leiduma õigustusi näiteks Venemaa või Hiina reegleid mitte austavale majanduskäitumisele, inimõiguste rikkumisele ja muule.

Pika evolutsiooni käigus on võistlusvalmidus ja vajadusel ka agressiivsus meisse liigiomasena sisse vermitud. Küllus peaks võimaldama seda kiskjat me sees varasemast kindlamalt ohjes hoida, alustades kas või argikõnes tuuride-toonide mahakeeramisest, olgu hetkepahameele põhjustajaks sakslane või kreeklane. Jutt on ju kõigest rahast, mis on mõõtühikuna sama vähe verd väärt kui gramm, amper või sekund.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming