Raha umbisikulises hinnasüsteemis

Jüri Saar, ettevõtlusnõustaja

Uut majanduskasvu ei takista seega niivõrd füüsikaseadused, vaid hinnasüsteemi koordineerimismehhanismi puudumine mitmetes valdkondades ning hindades sisalduva teabe ulatuslik moonutatus.        Viimase paarikümne aastaga on suuremate riikide rahandussüsteem ja ülemaailmne pangandussüsteem omavahel sedavõrd põimunud, et probleemide esilekerkimisel pole lihtsaid ja kõigile aktsepteeritavaid lahendusi enam kuskilt võtta. Neid pole juba mõnda aega  olnud. Igal potentsiaalsel lahendusel on omad tagajärjed, mille mõju ja ulatust on keeruline hinnata juba ainuüksi tagasiside ringide tõttu, mida üksteisest sõltuvad finantsinstitutsioonid põhjustavad. Kõigis nendes organisatsioonides võtavad otsuseid vastu piiratud teadmistega inimesed, kes lähtuvad oma väärtushinnangutest, arusaamadest, hirmudest, ootustest ja kogemustest, omamata kunagi ligilähedaseltki terviklikku pilti toimuvast või  arusaama üksikute otsuste teise ja kolmanda järgu tagajärgedest. Globaalne finantssüsteem pole kellegi kavandatud ega loodud, vaid arenenud aastakümnete jooksul paljude organisatsioonide ja indiviidide tegevuse tulemusena tehingute, kokkulepete, regulatsioonide, piirangute  ning abipakettide kaudu. Need kõik on loonud erinevaid ja kohati vastandlikke ajendeid, mille negatiivsete mõjude ulatus saab arusaadavaks alles siis, kui head ajad on möödas ning järjekordne investeerimiseufooriast tingitud „mull” on lõhkenud. Pidevalt muutuvas maailmas, kus inimesed tulevad ja  lähevad, mängureeglid moonduvad ja uued tehnoloogiad ning võimalused võivad ka kõige kogenumad eksperdid panna algaja rolli, on mullid vältimatud.1 nagu ka nende lõhkemisele järgnev segadus, kus isegi kõige vilunumatel investoritel tuleb uuesti ja märksa kriitilisema pilguga hinnata investeeringute riskitaset ja usaldusväärsust.

   

Kõigi nende sadade miljonite finantstehingute liikumapanevaks jõuks ja võimaldajaks on  raha, mis on viimase poole sajandi jooksul muutunud palju abstraktsemaks kui kunagi varem inimkonna ajaloos: nullide ja ühtede jadaks, mis liigub valguskiirusel mööda maailma ning mida on keeruline ja enamasti mõttetu seostada millegi muu kui umbisikulise usaldusega raha emiteerinud institutsioonide vastu. Kuna ilma reaalsete varadeta tagatud raha puhul on usaldus esmatähtis, siis on möödapääsmatu ka usaldusväärsete raha emiteerivate 
institutsioonide loomine, mis oleksid võimalikult sõltumatud päevapoliitilistest otsustest ning mille eesmärgiks on tagada raha kui kaubavahetusvahendi usaldusväärsus ja seeläbi stabiilne hinnatase, millele toetudes on indiviididel võimalik teha igapäevaseid majandusotsuseid  (osta, müüa, säästa, investeerida, hoiustada, laenata) võimalikult väikeste kuludega. Siinkohal väärib rõhutamist, et hinnatase väljendub enamikule meist rahas eelkõige kaubavahetuse lihtsustamise pärast. See säästab meid mõtisklemast selle üle, kui mitu töötundi võrdub kuu  jooksul tarbitud elektrienergiaga või kui mitu kilo kartuleid võrdub ühe kinopiletiga. Teisiti öeldes soodustab usaldusväärne raha kui kaubavahetusvahend hinnasüsteemi tõhusat toimimist, see omakorda võimaldab miljardite indiviidide subjektiivsete soovide ja eelistuste omavahelist vabatahtlikku koordineerimist ilma tehingu teist osapoolt otseselt tundmata ja tema usaldusväärsust hindamata.     

Sekkumine hinnataseme säilitamiseks     

Hinnasüsteemi näol on tegu umbisikulise ja seda enam imelise koordineerimis- ja tagasisidemehhanismiga, kus hinnad on kõigest hajutatud  subjektiivse informatsiooni edastamise vahend, mis võimaldab suunata piiratud ressurssi sinna, kus seda parajasti kõige rohkem väärtustatakse2. Kõik loomulikult eeldusel, et hinnasüsteemi moonutused läbi keskpankade raha pakkumise on minimaalsed ja hinnataset ei määrata mitte keskvalitsuse poolt käsu korras, vaid valuutaturgudel, kus võimalikult paljudel indiviididel on võimalus ostu- ja müügitehingutega anda subjektiivne hinnang keskpankade  emiteeritava raha väärtusele kaubavahetuses ning määrata seeläbi hinnatase. Viimased aastakümned on meid kõiki harjutanud tagasihoidlikult kasvava hinnatasemega, mis võimaldab vältimatu määramatusega arvestavaid tulevikku suunatud otsuseid teha tingimustes, kus on võimalik toetuda hinnataseme suhtelisele stabiilsusele. Kui rahapakkumine drastiliselt väheneb näiteks sadu miljardeid dollareid haldava investeerimispanga  pankroti väljakuulutamise tõttu või mõne Lõuna-Euroopa riigi suutmatuse tõttu laene tagasi maksta, siis mõjutab see esmalt kõigi finantssüsteemi osaliste usaldusväärsust (kes jäi rahast ilma? kes on usaldusväärne laenaja?) ja seejärel tervet majandussüsteemi, kui välisfinantseeringule toetuvad ettevõtted leiavad ennast järsku olukorrast, kus uusi laene ei soovita ebamäärases olukorras väljastada, sest rahapakkumise vähenemisega on muutunud  hinnatase. Kuna ringluses raha hulk on vähenenud ja varade realiseerimine (näiteks kaubavarud, aktsiad või kinnisvara) on samuti keerulisem, siis väheneb märgatavalt raha roll ka kaubavahetuse vahendina ja suureneb raha roll likviidse varana, mida hoida vähem likviidsete varade nagu kinnisvara või isegi väärtpaberid asemel.         

Kirjeldatud hinnataseme üldist langust ehk deflatsiooni peavad majandusteadlased äärmiselt ebasoovitavaks just deflatsiooni kaubavahetust pärssiva mõju tõttu, mis on vältimatu usalduse kadumise ja suurenenud ebamäärasuse tingimustes,3 kus muidu elujõulised ja klientidega ettevõtted leiavad ennast olukorrast, kus neil pole võimalik oma ajutisi finantseerimisvajadusi lühiajaliste laenude abil katta  (näiteks kui on vaja pärast kauba tootmist, kuid enne kauba müüki, maksta palka). Deflatsiooni laastav mõju on kõige sügavama jälje jätnud paljudele jaapanlastele, kes parematel aegadel laenuga kinnisvara soetasid ja on nüüd leidnud ennast olukorras, kus laen ületab suuresti soetatud kinnisvara väärtuse4.       

Jaapaniga sarnase olukorra vältimiseks  on enamiku majandusteadlaste hinnangul põhjendatud keskpankade sekkumine hinnataseme stabiilsuse säilitamiseks ja isegi tagasihoidlikuks inflatsiooniks, mis toimub ringluses oleva raha koguse suurendamise kaudu. Üldjuhul ostab selle tegevuse käigus keskpank finantsvarasid ulatuses, mis võimaldab stabiilse hinnataseme hoidmist ühelt poolt ja teeb raha kasutamise kaubavahetusvahendina taas atraktiivsemaks teiselt poolt. Kahjuks suureneb aga  igasuguse sekkumisega rahaturgudel toimuvasse ka ebamäärasus ning rahapakkumise suurendamisega kaasneb inflatsioonioht. Isegi kõige võimekamate keskpankade suutlikkus säilitada stabiilset hinnataset rahapakkumise suurendamise korral on piiratud, sest inimesed hindavad inflatsiooniohtu erinevalt ning isegi mõni üksik tehing või kokkulepe võib viia soovitavast kõrgema inflatsioonitasemeni. Lühiajaliselt võib 4-6% inflatsioon olla isegi soovitav  (võlgasid on lihtsam tagasi maksta), kuid inflatsioon võib raha emiteerivate institutsioonide usaldusväärust õõnestada ulatuses, mis võib viia politiseerituseni ja seeläbi olukorrani, kus raha kaotab usaldusväärsuse kaubavahetusvahendina, nagu juhtus Zimbabwes5 mõned aastad tagasi või 1920ndatel Euroopas.   

Inimese roll majandusteaduses ja majanduskasvus   

Globaalne finantssüsteem on piisavalt keeruline, et katse seda ühes artiklis kirjeldada nõuab lihtsustusi ja üldistusi, millest tulenevalt on pealiskaudsus vältimatu. Miljardite inimeste umbisikulist, ent siiski hinnasüsteemi tagasiside mehhanismi kaudu toimuvat tööjaotuse ja eelistuste koordineerimist on võimalik vaadelda ning selgitada ainult osaliselt ja seda eelkõige  inimmõistuse piiratuse tõttu. Kui parafraseerida Friedrich Hayekit, siis on majandusteaduse veider ülesanne näidata inimestele, kui vähe nad teavad asjadest, mida enda arvates suudavad kavandada,5 mitte aga ennustada tulevikku järjest keerulisemate matemaatiliste mudelite abil, mida liiga paljud kalduvad kahjuks üle tähtsustama ja kontekstiväliselt endale meelepäraselt tõlgendama. 

Kaasaegse majandusteaduse matemaatilisi ja järjest keerulisemaid mudeleid ei ole otstarbekas võtta kui kavatsust prognoosida tulevikku, vaid eelkõige kui soovi näidata inimtaju jaoks terviklikult haaramatute majandusprotsesside „rägastikus” kas või mõnede üksikute olulisemate protsesside ja seaduspärasuste omavahelisi seoseid võimalikult selgelt ja üheselt mõistetavalt – matemaatiliste mudelite kaudu, mis võimaldavad märgatavalt vähendada  sõnade mitmeti tõlgendatavusega kaasnevaid arusaamatusi. Majandusprotsesside „reaalne modelleerimine-prognoosimine” ei ole juba ainuüksi teabe hajutatuse ja subjektiivsuse tõttu võimalik ega saa kunagi olema majandusteaduse peamine eesmärk, nagu bioloogias ei ole evolutsiooni prognoosimine terve teadusharu peamine eesmärk. Täpselt samuti pole „reaalne modelleerimine-prognoosimine” võimalik ka märksa esoteerilisemas  biofüüsikalises majanduskäsitluses,(*) kust inimeste individuaalne leidlikkus, loovus ja valmisolek oma tegevust tagasiside alusel korrigeerida on lihtsalt välja taandatud.     

  Majandusteaduse üks olulisemad uurimissuundi on Adam Smithist alates olnud vastuse otsimine küsimusele, mis põhjustab majanduskasvu ning millel põhineb meie praegune  heaolu ja suhteline rikkus. Viimase 50 aasta jooksul on sellele küsimusele üritanud teiste seas vastata Robert Solow, kelle formuleeritud neoklassikalises kasvumudelis on kõige olulisem roll tehnoloogilisel progressil,7 samas kui Paul Romeri formuleeritud endogeenses kasvumudelis on igasuguse tehnoloogilise arengu eelduseks inimeste teadmised ja ideede jagatavus8 ning Douglas North on rõhutanud inimeste poolt loodud institutsioonide kohanemissuutlikkuse olulisust majanduskasvu tagamisel.  9   

    Majandusteadus ei ole kunagi ignoreerinud energia tähtsust majanduskasvu tagamisel, kuid energia suhteline hind mängib võrdlemisi takistamatult toimivas hinnasüsteemis üpris tagasihoidlikku rolli inimtegevuse, s.o teadmiste süstemaatilise kogumise kõrval.  Neid rakendatakse tõhusamaks töö ja tootmise korraldamiseks, mille käigus võetakse kasutusele uusi tehnoloogiaid, töötatakse välja uusi materjale ja lahendusi ning kasutatakse olemasolevaid ressursse endisest tõhusamalt. Seni kuni inimestel on võimalik oma tegevust koordineerida ja saada tagasisidet võimalikult moonutamata hinnasüsteemi tõttu, taanduvad energeetika küsimused teisejärguliseks keskkonna loomise kõrval, mis võimaldaks  maksimaalselt esile kutsuda inimeste loovust, initsiatiivi ning nutikust, toetada neid uute ideede loomisel ja elluviimisel. 

Julian Simon on nimetanud inimest isegi „ülimaks ressursiks” just inimeste loova potentsiaali tõttu. Täiendav inimene ei ole ainult piiratud ressursside tarbija, vaid ka uute ideede looja ja elluviija, alternatiivide leidja ning probleemide lahendaja, kelle panuse tõttu tõuseb vähegi pikemas perspektiivis meie kõigi elatustase. 10 Ainuüksi India ja Hiina elanikkonna järjest kõrgem haridus ja aktiivsem kaasamine  uute ideede loomisse ning rakendamisse peaks suurendama skeptilist suhtumist „meie majanduse ja rahanduse hävingu” kuulutajate tõlgendustesse, mille kohaselt „pole lootust püsiva majanduskasvu taastumiseks pärast kriisi”. (*)       

Viimaste aastate majanduskasvu aeglustumise peamiste põhjuste otsimine eelkõige nafta kõrgemast hinnast (võrreldes millega?) või alusetust eeldusest, nagu peaks naftaga saama kaubelda lõputus koguses, ei ole kõige otstarbekam. Nafta globaalsel ja paljuski vabal turul on hinnasüsteemi kaudu seotud hästi toimiva tagasisidemehhanismiga, kus reaalne (mitte kõigest rahapakkumise suurenemisest tingitud) hinnatõus on signaaliks turuosalistele  vähendada tarbitavaid koguseid, leida uusi allikaid, võtta kasutusele uusi tehnoloogiaid ning leida alternatiivseid tootmis- või energiasisendeid. Hinnasüsteemi vahendusel tähendab kõrgem hind miljoneid individuaalsed otsuseid, mis stabiliseerivad tooraine hinna, sest muutused on järkjärgulised ning võimaldavad turuosalistel kohaneda ning suunata piiratud ressursid sinna, kus neid kõige kõrgemalt väärtustatakse. Alati on olemas alternatiiv. Küsimus  on subjektiivsetes eelistustes ja alternatiivi hinnas turuosalistele.       

Asjata põlatud neoliberaalsed reformid       

Eelnevale vaatamata on järjest rohkem majandusteadlasi valmis tunnistama, et viimaste aastakümnete majanduskasv on olnud soovitust tagasihoidlikum. USA majandusteadlasel Tyler Cowenil ilmus selle aasta alguses pikem essee „Suur stagnatsioon”, kus autor leidis, et alates 1973. aastast on majanduskasv USAs stagneerunud ja sellega koos ka mediaansissetulekud. 

11 XX sajandi lõpu stagnatsiooni võrdluseks on Cowen valinud perioodi, mis algab 1870. aastast ja lõpeb stagneerumise saabumist tähistava 1973. aastaga – periood, kuhu mahuvad tehnoloogilised läbimurded ja leiutised, milleta enamik meist ei kujutaks oma elu ette.       

Kuigi Cowen käsitleb oma essees eelkõige USA majanduskasvu, näeb ta stagneerumise ühe peamise põhjusena tehnoloogilise progressi  aeglustumist valdkondades, kus erasektorit distsiplineeriv ja pidevalt uutele lahendustele tõukav hinnasüsteemil põhinev tagasisidemehhanism ei toimi: avalik sektor, tervishoid ja haridus. Kõik kolm on valdkonnad, kus hinnasüsteemi tagasisidemehhanism on tublisti pärsitud, konkurents on enamasti olematu ning tootlikkuse mõõtmine keeruline, kui mitte võimatu. Ajendid tõhusamaks ja mõjuvamaks töö korraldamiseks puuduvad, finantseerimine  toimub aga tsentraalselt, ilma igasuguse vajaduseta pöörata tähelepanu tootlikkusele või piiratud ressursside kasutusele.       

Tootlikkuse suurendamine ilma hinnasüsteemil põhineva tagasisidemehhanismita on  äärmiselt keeruline ja see on ka üks põhjusi, miks nii avaliku sektori, hariduse kui ka tervishoiu korraldamiseks vajalike vahendite mõjuvamaks ja tõhusamaks kasutamiseks vajavad problemaatilised valdkonnad regulatiivsete piirangute kriitilist ülevaatamist ning suuremat konkurentsi, mis võimaldaks katsetada uute lähenemistega. Tõsist kaalumist väärib ka nii mõnegi praegu avaliku sektori osutatava teenuse, mille osutamisel pole avalikul sektoril  suhtelist eelist, suunamine erasektorisse. Reforme, mida iseloomustab ligipääsu võimaldamine turgudele, hindade kujunemine võimalikult vabal turul, minimaalsed piirangud kaubavahetuses ning riigiettevõtete erastamine, võib kutsuda neoliberaalseteks, vaatamata negatiivsele varjundile, mis on neoliberaalsetele reformidele viimaste aastate jooksul paljuski asjata omistatud.12 Tegu ei ole vandenõuga, millega üritatakse kaitsta  üksikute huve, vaid reformidega, mida on isegi USAst jõulisemalt ja edukamalt ellu viinud Taani, Rootsi, Norra, Holland ja Soome. See väljendub nende riikide elatustaseme jätkuvas kasvus nagu ka kõrges rahvusvahelises konkurentsivõimes. 13   

Neoliberaalsete reformide peamiseks eesmärgiks  on kasutada hinnasüsteemi eeliseid piiratud ressursside otstarbekamaks kasutamiseks hindades sisalduva teabe kaudu, millest lähtuvalt on kõigil turuosalistel võimalik korrigeerida puudusi ja kohaneda pidevalt muutuva keskkonna väljakutsetega. See ei ole juhus, et nii IMF kui Euroopa komisjon ootab enamikult võlakriisi sattunud riikide valitsustelt reforme, mis käsitlevad turgude avamist rahvusvahelisele konkurentsile, turule sisenemise barjääride  kõrvaldamist, tööturu liberaliseerimist, avaliku sektori kulutuste kärpimist ning isegi ulatuslikku riigiettevõtete erastamist. Uut majanduskasvu ei takista seega niivõrd looduses kehtivad füüsikaseadused, vaid hinnasüsteemi koordineerimismehhanismi puudumine mitmetes valdkondades ning hindades sisalduva teabe ulatuslik moonutatus, mis on põhjustatud piirangutest ja takistustest, mis ühelt poolt pärsivad konkurentsivõimet ja  teiselt poolt ei lase puuduva tagasiside tõttu olukorda üksikisiku tasandil korrigeerida. Lisalugemist koos viidetega uurimustele (*) Vipp, Kaupo (2011) „Raha paneb rattad käima?”, Sirp 16. X.         

1 Postrel, Virginia (2008) „Pop Psychology”, The Atlantic. http://www.theatlantic.com/magazine/ archive/2008/12/pop-psychology/7135/?single_ page=true         

2 Hayek, Friedrich A. (1945) „The Use of Knowledge in Society”, American Economic Review. XXXV, No. 4. pp. 519–30. http://www.econlib.org/library/Essays/hykKnw1.html         

3 Evans-Pritchard, Ambrose (2011) “EMU break-up risks global deflation shock that would dwarf Lehman collapse, warns ING”, The Telegraph. http://www.telegraph.co.uk/finance/comment/ambroseevans_ pritchard/7877724/EMU -break-up-risksglobaldeflation-shock-that-would-dwarf-Lehmancollapsewarns-ING.html         

4 Fackler, Martin (2010) „Japan Goes From Dynamic to Disheartened”, The New York Times. http://www.nytimes.com/2010/10/17/world/  asia/17japan.html       

5 Wines, Michale (2006) „How Bad Is Inflation in Zimbabwe?”, The New York Times. http://www.nytimes.com/2006/05/02/world/ africa/02zimbabwe.html        6 Hayek, Friedrich A. (1997) „Hukutav upsakus”. 

7 Solow, Robert M. (1987) „Growth Theory and After”, Lecture to the memory of Alfred Nobel. http://www.nobelprize.org/nobel_prizes/economics/ laureates/1987/solow-lecture.html   

8 Romer, Paul M. (2007) „Economic Growth”, The Concise Encyclopedia of Economics, David R. Henderson,  ed. http://www.econlib.org/library/Enc/EconomicGrowth. html     

9 North, Douglass C. (1993) “Economic Performance through Time”, Lecture to the memory of Alfred Nobel. http://www.nobelprize.org/nobel_prizes/economics/ laureates/1993/north-lecture.html       

10 Aligica, Paul D. (2009) „Julian Simon and the “Limits to Growth” Neo-Malthusianism”, The Electronic Journal of Sustainable Development. vol I, nr. 3. http://www.ejsd.org/public/journal_article/16     

11 Cowen, Tyler (2011) „The Great Stagnation: How America Ate All The Low-Hanging Fruit of Modern History, Got Sick, and Will (Eventually) Feel Better.     

12 Thorsen, Dag E. ja Lie, Amund (2006) „What is Neoliberalism?” http://folk.uio.no/daget/What%20is%20Neo-Liberalism% 20FINAL.pdf       

13 Sumner, Scott (2010) „The Unacknowledged Success of Neoliberalism”. Library of Economics and Liberty.  http://www.econlib.org/library/Columns/y2010/Sumnerneoliberalism. html

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming