Rahasemiootiline segadik

Vlady Kellik

Mis siis juhtus 1971. aastal, mil USA dollar polnud enam vahetatav kulla vastu?          Arvamustel on kalduvus lahkneda, raha asjus veel eriti. Tihtipeale põrkuvad n-ö must-valged ettekujutused, jättes vahepeale halli tsooni. Ühtede mõtteavaldajate silmis paistab asjade  seis olevat roosiline, teiste silmis lauslootusetu, nii et võime kuulda kas rõõmuhõiskeid või ahastushüüdeid. Äärmused kipuvad valitsema. Nii- või teistsuguseid põikeid äärmustesse näeme ka Sirbis ilmunud Kaupo Vipi ja Jüri Saare poleemilistes rahateemalistes artiklites. Maitseasi? Mingil määral ehk tõesti, kuid mitte päriselt. Võtame näiteks subjektivistliku (Saar) ja objektivistliku (Vipp) kallakuga äärmuste põrkumise juhtumi.    

   

Subjektivist eelistab ütlust (tinglikus näidissõnastuses) „usaldus on kõigi asjade A ja O”. Objektivist ei nõustu: „Kui me soovitame inimestel usaldada mitteusaldusväärset raha, siis tähendab see ausa rahva lollitamist”. Subjektivist ei anna alla: „Eks katsuge usaldusväärsust  mõõta, see on ju mingi tabamatult udune värk.” Kas õigus jääbki temale? Tunnistagem koos Jüri Saarega, et tulevikus ei tarvitse tänased tõed enam paika pidada. Seda kergemini võib eilne tarkus homme põrmu variseda. Ennustamine öeldakse üldse tänamatu töö olevat ja ega teaduslikke prognoosegi saa puhta kullana võtta. Oletus jääb oletuseks. Parimat lootes tuleb halvimakski valmis olla. Formaalsete mudelite usaldusväärsusele (isegi nende  parimate variantide puhul) ei tasu tõepoolest eriti loota. Antud küsimuses tuleb ilmselt Saare seisukoht Vipi omast veenvamaks tunnistada. Teisiti on lood ent majanduskasvu edasiste võimalustega. Selles asjas tundub Vipp tõele lähemal seisvat. Rahanduslike mõjurite võlujõudu on raske uskuda.   

Rahasüsteem on ikkagi vaid majandussüsteemi üks allsüsteeme ehk majandusorganismi üks osa, nagu sageli öeldakse – vereringe. Loeb aga kogu organismi seisund. Eluprotsesse ei saa neid reguleerivast tihedast seostevõrgust ega mainitud võrgustikus valitsevatest dialektilistest püsivastuoludest vabastada. Kõik need mõjurid koos kujundavad tegelikkuse ülikeerukaid mustreid. Üksiku allsüsteemi isoleeritud  käsitlus ei taga mõtlemise piisavat süsteemsust. Tänini ei suudeta paraku vabaneda iidse sünkretismi (mitteeristusliku mõtlemise) arvukatest jäänukitest. Vaegsüsteemsuse all kannatavad kahjuks paljudki maailmas laia leviku osaliseks saanud mõttekäigud. Näiteks hiljaaegne USA Majandusassotsiatsiooni president ja nüüdne nobelist T. J. Sargent on väitnud oma 2007. aasta ettekandes, et kuigi R. E. Lucase jäik ratsionalism väärib taunimist, on 
mõeldav sellest taanduda üksnes „piiratud ratsionaalsuse” positsioonile, hülgamata kõigutamatut (tegelikult ahistavat – V. K.) formalismi, kuna „loobumine tasakaalu kontseptsioonist ratsionaalse valiku tingimustes viib meid majandusteaduse poolt evitamata padrikusse, kus vahetusvariantide kirjeldamise püüdeid ähvardab ekslemine rohkearvuliste objektiivsete ja subjektiivsete vastuolude vahel”.1 Autor paistab hoiatavat: kartke keerukust, hoiduge  väljumast ülelihtsustatud (tasakaalu ja ratsionaalse valiku dogmade külge klammerdunud) mudelimaailmast! Ärge toppige oma nina vastuoludeküllase eludialektika probleemipuntrasse: seda pole teadus (veel?) evitanud! Nii on ju mugavam ja igati ohutum. Abstraktsele formaliseerimisele kergesti alluvat mudelkäsitlust püütakse, nagu näha, kinnistada teaduse ainujumaluse seisu. Teaduslikku pühamusse ei tohtivat mingit dialektilist „padrikut” sisse  lasta. Kuid tekib küsimus: kelle hoolde tuleb siis jätta „vastiku tegelikkuse” mõistuslik evitamine?     

Jääb loota, et buumile järgnenud vapustused on nüüdseks ajendanud ka verivärsket nobelisti oma seisukohti korrigeerima. Öeldu valguses on tervitatav Kaupo Vipi probleemipüstitus kui selline. Ühtlasi vajab see  siiski teatavat edasiarendust. Niisiis, küsigem, kas raha paneb ikkagi rattad käima. Analoogiliselt võime küsida, kas jalgratta kett või auto kardaan paneb sõiduki rattad käima. Muidugi paneb, ainult et mitte iseeneslikult, ilma välise jõuallikata, olgu selleks kas jalavajutus pedaalile või mootori pöördejõud. Isegi organismi vereringe ei taga ju elusolendi liikumist ilma välise toiteallikata.     

Toodud analoogiad piltlikustavad süvateaduses ammu tuntud, kuid leviteaduslikes käsitlustes enamasti mahavaikitavat tõdemust, et raharinglus ei kujuta endast midagi muud kui vaid majanduse transmissioonisüsteemi. Saare sõnul on raha aga „finantstehingute liikumapanevaks jõuks”. Kas tõesti on mõeldud iseeneslikku jõuallikat, kuigi samas tekstis väidetakse raha abstraktseks 0/1 jadaks taandunud  olevat? Ühtaegu õhkub äärmuslikku subjektivismi sõnadest: „Reaalsete varadeta tagamata raha puhul on usaldus esmatähtis” ja formuleeringust „umbisikuline usaldus”. Kogu probleem näib taanduvat rahavooge suunavate institutsioonide kinnisilmi usaldamisele. Kas autorit tuleks vaid paljasõnalise väite põhjal uskuda? Tegu on vormi ja sisu ilmse segiajamisega nende samastamise näol. Deklareeritud „sõnade mitmeti tõlgendatavus” on nähtavasti  autorit ennast alt vedanud. Sest raha on tõesti mitmetähenduslik mõiste. 

Sõnade nagu muudegi sümbolmärkide eluliste tähenduste eristuslik (taksonoomiline) tõlgendamine kuulub semiootika ülesannete hulka. Rahasemiootika aga tundub olevat üpris umbrohtunud põld. Märkigem, muide, et eestikeelsete  autorite käsitlustes (v.a Uno Mereste „Majandusleksikon”) pole seni olnud näha vähimatki katset eristada raha endogeenset ja eksogeenset tähendust. Ühte ja samasse sõnalisse vormi pannakse rahumeeli täiesti erinev sisu. Seejuures ei pruugi segadus sugugi üksnes jutu tasemele jääda, vaid ähvardab tegelikus eluski valusaid vitsahoope jagada, nii nagu me viimasel ajal kibedalt kogenud oleme. Üks meediakolumnide sagedasi autoreid A. Tamming  on firma Tavid ärihuve silmas pidades järjekindlalt heietanud kergeusklikele klientidele mõeldud muinasjuttu, nagu oleks 1971. aasta „Nixoni šoki” järel raha ilma igasuguse varalise sisuta jäänud. Eelistada tulevat kulda, kuna see kujutavat endast ainsat usaldusväärset päästerõngast.         

Kriisieelse kinnisvaramulli asemel puhutakse seekord üles kullamulli. Tegemist on must-valge pettekujutluse näitega. Vaadeldavate probleemide algete õige tõlgendamise au, nagu öeldud, kuulub Kaupo Vipile, ehkki tema käsitlus pole lõpuni tõeselt välja peetud. Suurema selguse saamiseks tuleb esmalt termineid täpsustada: endogeenne on majandusest endast loomulikul teel välja kasvanud  reaalne ehk omaväärtust sisaldav pärisraha, eksogeenne aga omaväärtuseta, majandusele n-ö kunstlikult kaela määritud, seega üksnes märgilist laadi sümbolraha (valuuta). Kumbki neist kahest omakorda on mitmetähenduslik ja järelikult ka mitmeti määratletav mõiste, nii et siin sõnastatud piiritlusvarianti tuleb vaid ühe mõeldavana käsitada. Võtkem sedakorda metafoorseks analoogiks inimese ja tema visiitkaardi vahekord.       

Mis juhtuks, kui me mõlemat üheainsa sõnaga tähistama hakkaksime? Jäägu tähistussõnaks nt „inimene”. Elaval inimesel oleks siis taskus patakas temaga väljenduslikult identseid „inimesi”, tegelikult vaid märktähiseid. Raha puhul on asi paraku just sedamoodi. Selline olukord põhjustabki semiootilise segadiku. Ajaloo kulg on asjad kahjuks niimoodi seadnud, et sisuliselt  täiesti mitteidentseid raha tähendusi ei ole igapäevakõnes eristama hakatud, olgugi et pankurite kõnepruugis on kombeks rahatähti lihtsalt „sedeliteks” kutsuda. Järjekindlat eristust ei paista olevat välja kujunenud üheski keeles. Võib-olla on säärast väljenduslikku segadust mingis osas põhjustanud ka rahandustegelaste soovimatus selgemat pilti üldsusele välja näidata, kuna „sogases vees on hõlpsam kala püüda”. Endogeense raha mõiste on pankuritele  ülepea vastukarva ega ole osalt ehk just nende tõrjuva hoiaku tõttu (enamasti) isegi mitte kõige kõrgema tasemega ülikooliõpikutesse sisse pääsenud. Suuresti põhjustab vastuseisu asjaolu, et endogeenne raha ei allu otseselt mitte mingitele panganduslikele manipulatsioonidele, trikitamisest rääkimata. Nimetatud otstarbeks sobib vaid eksogeenne märkraha.   

Kaupo Vipp näitas piltselgelt, kuidas sumeritest algsete taimekasvatajate kogukonnas nüüdisajal „rahaühikuks” nimetatava kaubavahetuse ekvivalendi ülesandeid täitis odratera. Lisagem, et loomakasvatuse arenedes hakkasid mainitud ülesannet täitma eeskätt kariloomad (ld pecus – pecunia, millest hiljem „peeso”, „penn” jms sõnad siginesid). Ülekaalukalt jahinduslikes piirkondades tõusid samale aujärjele ulukid või enamjaolt nende  nahad. Siinkandis ringlesid ekvivalendina oravanahad, mille saamikeelsest nimetusest arvataksegi pärinevat eestikeelne sõna „raha” (teiste uurijate meelest võis lähtekohaks olla vanagermaani karilooma tähistav sõna „faha”, mis kohati „kraha” kuju võtnud). Läbi aegade on eri piirkondades käibinud rohkearvuliselt muidki ekvivalente. 

Mis siis tegelikult ikkagi juhtus 1971. aastal, mil USA dollar polnud enam vahetatav kulla vastu? Kaupo Vipp peab täiesti põhjendatult ekslikuks leviarvamust ehk müüti, nagu oleks sealtpeale tekkinud raha „mitte millegagi” seostatuse vaakum (arvestamata „aukudega ausõnalist” tagatist). Aga kuidas edasi? Tema väitel sai „kulladollarist” sisuliselt „naftadollar”. Kas see väide peab siiski paika? Väheusutav, sest rahvusvahelised naftavood ei kulge  mitte niivõrd USAst välja-, kuivõrd sissepoole. Tähendab põhiosas pole tegemist USA pinnalt pärineva kaubaga. Iroonilise alatooniga võiks pigem rääkida „Big Maci dollarist”, nagu aegajalt tehaksegi. Vastavad kursiarvutused, üllatav küll, näitavad enamasti üsna tõelähedast pilti ja on isegi mõnedes statistilistes trükistes kajastust leidnud.         

Kaubavoogude mahu tohutu paisumise tõttu ei saa endogeense rahamaterjali ülesandeid nüüd enam täita ükski ainukaup. Kõne alla saab tulla vaid teatav esinduskaupade kogum (nn kaubakorv)2. Ajalooliselt juhtus nii, et ligikaudu üheaegselt monarhialt demokraatiale üleminekuga toimus analoogne „demokratiseerumine” ka rahamaailmas. Kui poliitikavallas astus monarhi asemele esinduskogu – parlament, siis „monarhistliku” kulla  asemele – kaupade ja teenuste esinduskogum ehk kujuteldava „kaubakorvi” täiesti asine sisu, mis hõlmab näiteks kõige tunnustatumat 1/10 osa turul ringlevast kaubamassist. Valimi kokkuleppelisus ei muuda „korvi” väärtussisu meelevaldseks. Selle suuruse põhikujundajaks igas riigis on saavutatud tööviljakuse tase ning tööjõu hõive ulatus ja struktuur, tähendab objektiivsed mõjurid, mis üldjuhul ei saa suuresti manipuleeritavad olla.       

Valimikogumist lähtudes ongi nüüd järjest ulatuslikumalt hakatud arvestama ja rahvusvahelistes võrdlustes kasutama (eksogeense loomuga valuutade, s.o sümbol- ehk märkraha nominaalkursside kõrval või asemel) märksa usutavamat, nimelt endogeense põhiloomuga ostujõu pariteeti (ppp = purchasing power parity või siis EL ulatuses – pps = p.p. standard).  Subjektivistide poolt kättesaamatuks kuulutatud raha usaldusväärsuse objektiivne mõõt, nagu selgub, pole praegu enam sugugi püüdmatu suurus. Elu ise on arvutite kaasabil otsitava objekti tabamatuse müüdi veenvalt kõrvale lükanud. „Korvis” sisalduva pärisraha aines oleks küll nagu tavapilgu alt kadunud ehk peidikusse varjunud, ent kuigi kaubamassi keskele hajunud, pole see ometi mingil juhul haihtunud. Hajumine ei tähenda haihtumist.  Vahettegev väljendusvorm kajastab sisu erinevust. Semiootilisi tähendusi on lihtsalt vaja ka taksonoomiliselt eristada. Inimteadvus ootab sünkretistlikust (mitteeristuslikust) padrikust päästmist, et leida paremaid võimalusi hoidumaks nii enesepettuse kui kuritahtliku pettuse ohvriks langemise ees. On vaja pürgida ka rakendussemiootika poole. Oodatav reaalne, sh aineline kasu uutest leidudest võib üllatavalt suureks osutuda.   

1 T. J. Sargent, Evolution and Intelligent Design – American  Economic Review 2008, Vol. 98, No 1, lk 5–37.
2 V. Kellik, Aeg on raha. Akadeemia Trükk, Tallinn 1994, lk. 59.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming