Rahvaste paabel Krimm

Jaak Prozes

Krimm oma soodsa asendiga on ammustest aegadest rahvaid kokku meelitanud. Kui uskuda uusimaid teooriaid eestlaste põlvnemisest, siis ? äkki oleme ka ise sealt kandist pärit? III ? II aastatuhandel asustasid Krimmi kimmerlased ja taurid, kellest praeguseks on järel vaid kohanimed, tauride järgi kutsuti Krimmi Hersonesos Tauricus?eks. Taurid suruti VII sajandil e Kr mägedesse sküütide poolt, umbes samal ajal tekkisid Krimmi rannikule Kreeka kolooniad, üheks tuntumaks hiljem täielikult iseseisvunud kreeka linnriik Hersonesos.

I sajandil e Kr vallutasid sküütidelt Krimmi stepiosa sarmaadid ja alaanid, praeguste osseetide eellased, 63. aastal e Kr vallutas aga Rooma Hersonesose kui ka teised kreeklaste kolooniad. Pärast Rooma riigi lagunemist 395. aastal läks Krimm Bütsantsi alluvusse, Krimmi stepialad jäid kasaaride rüüstata. Hersonesose, praeguse Sevastoopoli juurde tagasi pöördudes tuleb lisada, et ilmselt siin võttis Kiievi vürst Vassili 986. aastal vastu ristiusu. Selle paiga juurde on praeguseks taaskerkinud uhke kirik, mille nurgakivi panid presidendid Kut?ma ja Putin isiklikult.

Suure rahvasterännu ajal IV ? V sajandil tulevad lisaks hunnidele-kasaaridelele Krimmi gootid. Nad hõivavad põhiliselt Krimmi mägise ala, osa Krimmi rannikust hakatakse kutsumagi Gotiaks. Veel XVI sajandil kuuleb siin gooti keelt; praegugi kohtab Krimmis ja mujalgi Ukraina lõuna osas heledajuukselisi inimesi, kes olevat legendi järgi kõrget päritolu. Pärimuse kohaselt pärinevatki tuntud vene aadlisuguvõsad nagu Golovinid, Govrinid ja Grjasnoid just krimmigootidest.

Kasaaride puhul on aga huvitav mainida, et tegemist on rahvusega, kes võttis vastu judaismi, sest Kasaariat sattus valitsema juudiusuline juhtkond. Kasaaria oli VI ? X sajandini võimas riik, praegust Musta merd kutsuti aga Kasaaride mereks. Kasaariale kuulus peaaegu kogu Krimmi poolsaar kuni aastani 1016.

Kasaaride riigi lagunedes läks osa rahvast Ungarisse, osa jäi paigale. Tänapäevaks on paigalejäänud tuntud karaiimidena, huvitav rahvas, kes järgib vanu judaismi traditsioone. Kui Leedu vürst Vytautas vallutas XIV sajandil Krimmi, siis võttis ta kaasa nii tatarlasi kui ka karaiime, kes teenisid Trakai linna juures põhiliselt vürsti ihukaitsjatena. On huvitav mainida, et esimene Leedu suursaadik taasiseseisvunud Eestis oli karaiim Halina Kobeckait. Karaiimide kõrval peaks mainima hiljem Krimmi asunud samuti juudi usku tatarikeelset, kuid väiksearvulisemat põlisrahvast ? krimt?akke.

Tatarlased tulid Krimmi XIII sajandi alguses, 1237. aastast saadik on elatud Krimmis pidevalt. Kuldhordi koosseisus oli Krimm aastail 1239 ? 1443, 1475. ? 1783. aastani olid krimmitatarlased vasallsõltuvuses Türgist. Krimmitatarlased oli sõjakas rahvas, kelle rüüsteretked ulatusid Moskvani ja kellele pidid andamit maksma ka Vene vürstid. Krimmis arendasid nad välja omapärase idamaise rikkaliku kultuuri. Praegu meenutab seda ehk kõige ilmekamalt imeilus, kaunitesse legendidesse ja muinasjuttudesse mähkunud khaaniloss Krimmi ? Tatari khaaniriigi endises pealinnas Baht?issarais.

Genualased ja veneetslased tulid Krimmi XIII sajandi algul ristisõdade tulemusena. Omavahelistes sõdades olid edukamad genualased, kes asutasid mitmeid ida-lääne kaubandust arendavaid kaubakontoreid. Nende tähtsaimaks keskuseks oli Kaffa (Feodossia), 1363. aastal vallutasid nad aga Sudaki. 1380. aasta genualaste ja tatarlaste lepingu kohaselt läks kogu Krimmi lõunarannik genualaste kätte. Lisaks genualastele tulid, õigemini asustati Krimmi ümber arvukalt armeenlasi, eriti XIV sajandil.

Järgmine suurem rahvaste ränne tabas Krimmi XIX sajandi algupoolel, kui lisaks ukrainlastele ja venelastele värvati Krimmi sakslasi, t?ehhe, poolakaid, pärast Krimmi sõja lõppu ka eestlasi ja lätlasi. Suurimaks rahvuseks n-ö praegustest välisrahvuste seisukohast olid 1897. aasta rahvaloenduse järgi sakslased, keda loendati siis 32 000.

Vahepeal on toimunud Krimmi rahvastikus mitmeid muudatusi, traagilisim 1944. aasta küüditamine, mil põhiliselt Usbekistani küüditati 230 000 inimest, kellest krimmitatarlasi 183 000.

 

 

 

1998. aasta andmete järgi elas Krimmis 1,6 miljonit venelast, 625 000 ukrainlast, 253 000 krimmitatarlast, 50 000 valgevenelast, 18 000 tatarlast ja juuti, 7000 moldaavlast, 6000 poolakat, 5000 armeenlast, 4000 kreeklast, 3000 sakslast. T?ehhe, eestlasi ja lätlasi on alla ­tuhande.

Problemaatiline on lugu põlisrahvaste karaiimide ja krimt?akkidega, keda rahvaloenduse järgi on alla tuhande, kuid kogukonnad peavad oma rahvaarvuks 3000.

Tegelikult ongi nii, et Krimmi rahvaste arvukus muutub kiiresti, eri perioodidel küüditatud rahvused tulevad tagasi. Sellepärast ei saa rahvaloenduse tulemusi väga tõsiselt võtta. Praeguseks on näiteks krimmitatarlaste arv kasvanud 300 000ni, suurenenud on ka kreeklaste ja armeenlaste arvukus. Teadagi põhjustab üksjagu poliitilisi pingeid see, et mõnel rahvusel nagu kreeklastel on tagasipöördumine lihtsam, teistel ? eriti krimmitatarlastel raskem.

Krimmi Autonoomse Vabariigi kohalikul võimul on rahvusprobleeme kuhjaga. Rahvuspoliitilisest seisukohast peab võim arvestama venelastega (neid on ligi 70% rahvastikust), kes neavad Nikita Hru?t?ovi, et see Krimmi 1954. aastal Ukrainale kinkis. Rahva seas on väga levinud mõtteviis, et venelased on aastasadu Krimmi eest verd valanud ja nüüd on venelaste muidugi ?õiglaselt? vallutatud maa ebaõiglaselt ära võetud. Enamik neist soovib kas kiiret taasühinemist Venemaaga või siis pea iseseisva Krimmi Vabariigi moodustamist, mis hiljem võiks vabatahtlikult Venemaaga ühineda. Teisest küljest on Krimm Ukraina koosseisus, kes omakorda püüab igati oma mõju Krimmis suurendada. Tihtipeale on n-ö gigantide heitluses kivide vahele jäänud krimmitatarlased, keda Ukraina püüab igati soosida, Krimmi kohalik võim aga nende tagasipöördumist ja kasvavat mõjukust kahandada. Samas ei puudu ka krimmitatarlaste seas organisatsioonid, kes leiavad, et kõiki XIX sajandist peale tulnuid tuleb käsitada kui okupante ning Krimm tuleks liita pigem Türgiga.

Tegelikkuses kuulub Krimmi Autonoomne Vabariik aga ikkagi Ukraina koosseisu, v.a Sevastoopol, mis allub otse Ukrainale ja kus asub Venemaa ja Ukraina ühine mereväebaas. Vene mõju aga on märksa suurem, ?nagu vanade heade aegade? ihaluski?

Kõikjal kohtab NSV Liidu sümboolikat, Ukraina grivnat nimetatakse rublaks ja vohav vene keel venestab jätkuvalt rahvusi. Nii on väiksemad rahvused, sh ka eestlased, enam-vähem venestunud. Siiski on Krimmi vähemusrahvused organiseerunud oma seltsidesse. Kokku tegutseb Krimmis üle 20 rahvuskultuuriseltside ühenduse, sadu kultuuriseltse, kes on moodustanud oma assotsiatsiooni. Valdav osa neist organisatsioonidest on asutatud aastail 1989 ? 1991; Krimmi Eesti Kultuuriselts on asutatud 1997. aastal.

Krimmi rahvusvähemused ja nende huvid on sealjuures päris hästi esindatud, eriti riigi tasandil. Nii näiteks on olemas Krimmi ministrite nõukogu juures tegutsev rahvusvähemuste nõukogu, Krimmi raada juures tegutsev rahvusvähemuste ja deporteeritud kodanike komisjon, igapäevase rahvuspoliitika teostamiseks aga Krimmi vähemusrahvuste ja deporteeritud kodanike komitee, kelle esimees on valitsuse liige.

Kõige selle juures, mis olemas on, peaks aga mainima tõsiasja, et puudub raha või seda on väga vähe. Ka ei usaldata rahvusvähemuste organisatsioone niivõrd palju, et neid rahaliselt toetataks või nende pangaarvele raha kantaks. Samas on hea, et Ukraina on püüdnud rohkem toetada ja finantseerida Krimmi põliseid vähemusi karaiime ja krimt?akke, kellel on ka põlisrahva staatus. Krimmi rahvuste tulevik võib aga sõltuda hoopis sellest, millise positsiooni võidab seal lähiaegadel ukraina keel. Ukraina keele positsioonide tugevnemine annab väiksematele rahvuskeeltele rohkem hingamisvõimalusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht