Rahvuseks saamise lugu

Kersti Lust

Monumentaalne teos XIX sajandi suurte muutuste ajastust Ea Jansen, Eestlane muutuvas ajas. Seisusühiskonnast kodanikuühiskonda. Eesti Ajalooarhiiv, 2007.

Eesti ajalooteaduse grand old lady, ajaloodoktor Ea Janseni (1921–2005) postuumselt ilmunud monograafia „Eestlane muutuvas ajas. Seisusühiskonnast kodanikuühiskonda” (Eesti Ajalooarhiiv, 2007) kujutab endast põhjalikku kokkuvõtet tema aastakümnete-pikkusest pühendumusest XIX sajandi Eesti kultuuri- ja sotsiaalajaloole. Ta ise on varemalt selle perioodi põhisisu lühidalt kokku võtnud lausesse: see „on võõraste valitsetud maa põlatud talurahvaseisuse omanäoliseks rahvuseks saamise ja teiste Euroopa haritud rahvaste sekka astumise lugu” (Sakala 22. III 2003). Kõnealust teemat on eesti ajaloolased, sh Ea Jansen ise, siiani üldjuhul käsitlenud rahvuskoosluse kujunemise vaatenurgast; oma viimaseks jäänud raamatus vaatleb ta seda aga eeskätt kodanikuühiskonna kujunemise aspektist.

Kodanikuühiskonna väljendus, kujundaja ja organ on avalikkus. XIX sajandi teisel poolel arenes ka siinmail „traditsioonilisest rahvakultuurist radikaalse intelligentsi mõjul ja modernse kommunikatsiooni tingimustes uus poliitiline kultuur oma organisatsioonivormide ja praktikaga” (lk 19). Ea Janseni huvikeskmes on uued koosteotsemise ja vastastikuse mõjutamise vormid ning tavaliste inimeste järjest elavam osalemine avalikus elus seltside ja ajakirjanduse kaudu kasvava sotsiaalse mobiilsuse mõjul. Teose esimeses pooles iseloomustatakse baltisaksa aadli, linnakodanike, literaatide ja talupoegade eluolu ja mõtteilma XIX sajandi algupoolel, käsitluse teises pooles langeb põhirõhk nende seisuste ümberkujunemisele sajandi viimastel kümnenditel, kui „isandavõim” asendus „rahavõimuga”.

Üheks kogu raamatut läbivaks teemaks on eestlaste ja baltisakslaste vahekord: nende „ühtsus ja lahknemus”. Autor püüab otsida vastust küsimustele, miks eestlased ei saksastunud, kas ja mis tingimustel oleks võinud saada teoks ühiste kodanikuühiskonna institutsioonide tekkimine ja selle alusel ühtse rahva väljakujunemine. Eestlaste rahvusliku identiteedi vahetamisele vastu töötanud tegurite seas nimetab ta keelelist eraldatust, „truudust oma päritolule”, herderlike ideede omaksvõttu, „sakslaste sageli tõrjuvat hoiakut”,  omakeelse kommunikatsioonivälja tõhusat laienemist.

Teisele küsimusele vastust otsides keerlevad autori argumendid liiga kõrge seisusebarjääri ja sellest tuleneva „mentaliteedikuristiku” ümber. Ta arvab, et sotsiaalse sarnastumise korral ehk olekski võinud sündida ühtne rahvas. Integratsioon ei olevat saanud teoks seetõttu, et autokraatlik süsteem oli jalus nii eestlastel kui ka baltisakslastel, kelle autonoomiat hakati XIX sajandil ikka rohkem kitsendama (lk 455). Seisusliku korra ja seisusliku mentaliteedi püsimises ehk teisisõnu baltisakslaste „ebapiisavas moderniseerumises” näib autor süüdistavat ennekõike tsaarivalitsuse tsentraliseerimis- ja venestuspoliitikat, mis ohustas nende identiteeti. Olulise põhjusena toob ta välja ka eestlaste madala kultuuritaseme. Maa põlisrahva „osasaamine euroopalikust elitaarkultuurist oli vähene”, neist polnud veel partnereid baltisaksa kihtidele ei majanduslikus ega ka kultuurilises mõttes (lk 459-460). Baltisakslaste „ebapiisava moderniseerumise” kirjutamine tsaarivalitsuse tsentraliseerimis- ja venestuspoliitika arvele ei tundu olevat piisavalt põhjendatud. Pigem olid nii tsaarivõimud kui baltisaksa eliit ühtviisi demokraatia ja eestlaste enesemääramise vastu ning käsitasid eestlasi etnograafilise materjalina, kes pole võimeline arenema kultuurrahvaks. Konkurents ja vastasseis nende jõudude vahel tekkis alles siis, kui päevakorda kerkis küsimus, kumb valitseb Balti provintse. Eestlasi ajendas ehitama oma rahvusühiskonda see, et neile „oli ette nähtud otsustamisõiguseta alamrahva roll” (Toomas Karjahärm). Kitsad olud ja diskrimineerimine ei võimaldanud sotsiaalsele tõusule pürgivail eestlastel, eeskätt haritlastel, leida endale väärilist rakendust. Ka Ea Jansen pole oma argumentatsioonis kuigivõrd järjekindel ning väidab teisal, et hoopiski „koloniaalvähemuse paratamatu hirm oma positsiooni pärast takistas Balti provintside sotsiaalsete ja rahvuslike suhete kainet hindamist” (lk 458) ja „baltisaksa kihid kaitsesid seisuslikku korda oma grupihuvides” (lk 404). Niisiis tulenes baltisakslaste klammerdumine oma aja ära elanud institutsioonide, seaduste jm külge nagu ka põlisrahvast alla suruv poliitika paratamatult nende püüust säilitada oma ülemvõim provintsides. Jansen näitab, et aadli siinse elanikkonna lõimumist takistav mõju toimis ka kirikuasutuste kaudu. Balti luteri kirik, mis võinuks saada saksa kõrgkihtide ja eesti talurahva ühendajaks, ei suutnud seda rolli täita aadli kontrollile allumise tõttu (lk 341). Tsaarivalitsuse sammud võimendasid vanameelsust, kuid ei tinginud seda. Baltisakslaste soovimatus loovutada oma positsioone ja eestlaste pürgimustele mitmesuguste tõkete seadmine tegid integratsiooni võimatuks. Selline oli ühiskonna arenguloogika.

Mitmes (ala-)peatükis peatub autor venestuspoliitikal ja selle kaksipidisel toimel eestlaste sotsiaal-kultuurilisele arengule. Negatiivse kõrval on Jansen söandanud (nagu ka oma varasemates töödes) osutada selle maa põlisrahva „moderniseerimist” ja edasijõudmist toetavale mõjule. Eesti talurahvas tervitas venestamiskampaania sisse juhatanud senaator Manasseini revisjoni ja kasutas aktiivselt avanenud võimalust edastada oma soove võimudele. Vene keele pealesurumine, mis avas tee Vene ülikoolidesse, kiirendas „märgatavalt” eesti haritlaskonna kujunemist. Viimased lootsid kasu lõigata tsentraliseerimisreformidest ja seisusliku korra laostumisest nende mõjul. Osalt nii ka läks. Näiteks alles kooli- , politsei- ja kohtureformi järel hakkas eestlastest riigiametnike arv jõudsalt kasvama. Suurenes eestlaste „enesetunnetus riigikodanikena” (lk 460) ja laienes seltsiliikumine.

Kõnealuse raamatu suur voorus on kahtlemata püüd haarata ühiskonda tervikuna ja kirjeldada tema liikmeskonda nende vastastikustes seostes. Ent ka kõige olulisemaid sotsiaalseid kihte ja nende mitmetähenduslikku osa ühiskonnas pole alati suudetud kujutada piisavalt mitmemõõtmeliselt. Kõige enam kummastust tekitas siinkirjutajas Ea Janseni püüd „rehabiliteerida” baltisaksa mõisnike käitumist ja tegemisi XIX sajandi esimesel poolel, mille tõttu ei joonistu viimaste kahetine roll välja küllaldase selgusega. Võib küll imetleda autori oskust näha toonases baltisaksa aadelkonnas uute suhtlusvormide, moodsate ideede, uue majandusliku käitumise jm võrseid, kuid toonasest mõisahärrast maalitud pilt annab tegelikkusest moonutava ettekujutuse. Kahtlen, kas enamik meie sel ajal elanud esivanemaist tunneksid raamatus loodud portree(de)s ära oma mõisahärra. Baltisakslaste eneserefleksioonile tuginedes ja lehekülgede kaupa näiteid tuues pärishärrade „headusest” ja „uuemeelsusest” (lk 47–60) pole autor loonud sugugi vähem ühekülgset ettekujutust mõisnikust, kui seda üritasid tekitada rahvusromantilised või nõukogudeaegsed kirjatükid. Ainult et värvid on teised. Talupoja-mõisniku suhete varjukülgi mainitakse möödaminnes või eituse vormis; rohket tähelepanu pühendatakse aga suhete positiivsetele aspektidele, mõisnike hariduslembusele ja humaansusele, kunstiharrastusele ja toetamisele, nende „teravalt kriitilisele hoiakule kohalike olude suhtes” ja ettevõtmistele talurahva heaolu nimel, nende seas populaarsust kogunud arusaamale teotöö kahjulikkusest ja palgatöö kasulikkusest. Ea Jansen kirjeldab pikemalt kahe heatahtliku ja sihiteadlikult tegutsenud suurpõllumehe/aadlipoliitiku tegemisi (Hellenurme omanik von Bruiningk ja Võisiku omanik von Bock), vastupidiseid omadusi evinute kohta ei too ta ühtki näidet. Ja see negatiivnegi, mis talupoegadele mõisniku poolt osaks sai, ei olevat tulenenud Balti mõisnike erilisest kasuahnusest või julmusest, vaid „süsteemist” (lk 54).

XIX sajandi sotsiaalse ja kultuurilise murrangu kirjeldamine ja mitmekülgne analüüs nõuab ajaloolaselt lisaks paljule muule ka suurt lugemust ja uurijakogemust. Kahtlemata ei jäänud Ea Jansenil kummastki vajaka. Siinkohal tahaks lühidalt osutada vaid paarile eksitavale momendile. Näiteks väidab ta, et Euroopa ajalookirjandus kujutab talupoegkonda konservatiivsena, nii majanduslikus kui poliitilises mõttes (nt lk 290). Tegelikult ei evi niisugused käsitlused enam erilist kõlapinda juba paar aastakümmet, mõnel pool isegi kauem, hoopis vastupidi. Rõhutatakse talurahva enda „uuemeelsust” või vähemalt nende suutlikkust ja tahet uuendustega kaasa minna. Ja seda suunda näikse esindavat ka Ea Jansen ise, kes ei väsi toomast näiteid eesti talumeeste majandusliku ettevõtlikkuse ja mobiliseerumisvõime suuruse kohta. Samas hoiatab ta igati põhjendatult modernistliku mõtteviisi edu ülehindamise eest (lk 291). Näitena talupoegkonna „inertsi” ja alalhoidliku „maailmasuhtumise” kohta toob ta rentnike esiti umbuskliku hoiaku talude päriseksostmise suhtes. Ilmselt pole tegemist kõige õnnestunuma näitega, sest rohked arhiiviallikad räägivad sellest, et rentnike soov saada oma koha pärisperemeheks oli mitmel pool suur, eriti seal, kus polnud karta mõisnike „krutskeid” (kroonumõisates). Hirmu ostulepingu sõlmimise ees ei tekitanud selle „uudsus”, vaid, nagu Ea Jansen ka ise teisal märgib, rahapuudus (lk 292).

Ülaltoodud kriitilistele märkustele vaatama on kõnealuse raamatu näol tegemist hinnatava teosega, mille lugemist ei tee nauditavaks mitte üksnes autori erudeeritus vaid ka tema ladus sulg ja soojus, millega ta oma tegelastest kirjutab. Punase niidina läbib teost usk hariduse jõusse ja eestlaste arenguvõimesse, mis ülemöödunud sajandil tegi võimalikuks meie esivanemate „imepärase ärkamise” ja rahvuse tekke. Tahaks loota, et Ea Janseni kergesti haaratav, kuid ühtaegu teaduslikku täpsust esindav XIX sajandi „suurte muutuste ajastu” (lk 509) uus käsitlus  jõuab laia lugejaskonnani ja ärgitab paljusid juurdlema oma mineviku üle, nii nagu äratas siinkirjutajas koolipõlves sügavama huvi ajaloo vastu tema raamat „Carl Robert Jakobson muutuvas ajas” (Tallinn 1987).

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming