Rahvuseliidi vastutusest

EDUARD TINN, aastatel 1976-78 Sirbi ja Vasara peatoimetaja

On üldtuntud lendlause, et iga rahvas väärib oma valitsust. Mulle tundub, et see seisukoht on õige, igatahes paneb see meid mõtisklema vastutuse teemal. Omal ajal olid mu vene sõbrad kaunis solvunud, kui toonitasin mõtet, et XX sajandi algul oli vene rahvuslik eliit ise süüdi selles, et bolðevikest mafioosomehed 1917. aastal võimule tulid. Valitseva eliidi tagurlikkus, reformikartus ja suutmatus õppida teiste riikide kogemustest pididki viima sotsiaalse plahvatuseni. Inglased juba XVII sajandil, prantslased hiljem, sakslased veel hiljem ? aga kõigi Euroopa suurte rahvaste eliit oskas oma kodanike huvidega suuremal või vähemal määral arvestada. Vene eliit seda ei osanud, nad vilistasid oma rahva vajaduste peale. Ja seda kõrki suurvene valgekaartlikku ülbust said tunda Kodusõja ajal ka kõik väikerahvad, sealhulgas eestlasedki, sest suure ja jagamatu emakese Venemaa võimukandjate järglased (kõik need koltðakid, denikinid, wrangelid ja judenitðid) ei tahtnud midagi kuulda isegi vähemusrahvaste autonoomiast, saati siis omariiklusest. Ja bolðevikega, kes vähemalt teoreetiliselt rääkisid rahvaste enesemääramisõigusest, oli Tartu rahu märksa kergem alla kirjutada, kui seda oleks olnud nendesamade ennasttäis vene valgetega. Nii et GULAGide ja teiste bolðevistlike kuritegude eest kannavad vastutust ka tsaariaegsed haritud härrad, kelle kanapimedus ja küündimatus viisid Venemaa sotsiaalsete kataklüsmide pugatðovlikule teele.

Sama kehtib ka saksa eliidi suhtes. Hitler ei tulnud võimule üksnes alandatud rahva revanðistlikke kirgi valimisteks üles küttes, vaid ka saksa tööstus- ja pangaeliidi toel. Kas haritud ja rafineeritud mehed tõesti ei mõistnud, milline viitsütikuga pomm on peidus natside inimvaenulikus teoorias?! Ei, nad olid sama kanapimedad kui vene intelligentsed härrad sajandi algul. Kes siis muu kui saksa eliit kannab vastutust selle eest, et ida poolt tulnud võidukate vägede sõdurid vägistasid massiliselt saksa naisi, jätsid enda järele tühermaa ja võtsid endale Ida-Preisimaa?

Aga põhimõtteliselt sama loogika kehtib tðetðeenide puhul. Selge, et meie kui väikerahva sümpaatia kuulub a priori teisele väikerahvale, kes võitleb oma iseseisvuse eest. Täna, mil tðetðeenide olukord on üliraske, kritiseerime kõige pärast üksnest vene imperialiste. Mulle tundub, et juhtunu taga tuleks osata näha ka tðetðeeni eliidi olulisi möödalaskmisi.

On aabitsatõde, et iga rahvas tahab vabadust. Rahvaste enesemääramisõiguse tunnistamine ei tähenda aga sugugi automaatselt, et iga rahvas võib omariikluse ka saada. Vaadakem Venemaa kaardile ja oletagem, et tatarlased soovivad saada riiklikku iseseisvust. Kas tõesti on võimalik, et Venemaa keskele tekib üks San Marino tüüpi vabariik? Loomulikult mitte. Pärast NSV Liidu lagunemist ja rahvusvabariikide ?äraminemist? ei soovi Venemaa edasi killustuda ja teeb kõik, et säilitada oma piiride terviklikkus.

Vaadakem nüüd Kaukaasia kaardile ja küsigem, kas Kaukaasias on võimalik iseseisev Tðetðeenia riik? Ja vastus on kurb: ei, ei ole võimalik. Venemaa ei saa Tðetðeeniat ära lasta, see on välistatud. Maksimum, mida olnuks 90ndatel võimalik saavutada, oli mingi rahvusautonoomia variant.

Venelasi võib muidugi sõimata okupantideks ja imperialistideks, aga naiivne oleks mitte mõista Venemaa rahvuslikke huvisid. Ei tea, miks nii demokraatlikud ja nüüd lausa sotsialistlikud hispaanlased baskide riigist kuuldagi ei taha? Ei tea, mida teeks jänkid, kui Kansase osariik tahaks end järsku iseseisvaks kuulutada?

Sümpaatne Tartu lennuväekindral D. Dudajev sai Eesti soovist NSV Liidust lahku lüüa kindlasti positiivse impulsi oma tegemisteks Tðetðeenias. Kui eestlased saavad oma riigi, miks siis tðetðeenid ei saa?! Vabadust ihkavad kõik. Miks ka meie sugurahvad marid või komid ei võiks saada oma riiki?! Vastus on imelihtne. Geopoliitika otsustab liialt palju. Eestlaste asukoht osutus riikliku moodustise ja rahva kultuuri arengu seisukohast kümneid kordi etemaks kui maridel või komidel.

Tðetðeenia eliit eesotsas D. Dudajeviga tegi vähemalt kolm olulist viga. Esiteks ei suutnud nad oma aja kontekstis objektiivselt hinnata tðetðeenide Venemaast lahkulöömise ðansside suurust (need olid praktiliselt olematud, välja arvatud Venemaa täieliku kokkuvarisemise korral). Teiseks lasid nad enda juurde usufanaatikutest vahhabiidid ja araabia äärmuslased. Kolmandaks tahtsid nad Venemaaga asja ?ära teha? jõuga. Tðetðeenidele andsid enesekindlust tublide musklis noormeeste rohkus ja Nõukogude armeest jäänud relvade arvukus. 1,5-miljoniline rahvas võib 150-miljonilise vastu, kel enam-vähem samasugune varustus, võita esimesed lahingud, tekitada vastasele suuri kaotusi jms., kuid lõpuks määrab võitja ikkagi ressursside erinevus. Ja antud juhul saab võitja olla ainult Venemaa. Pole mõtet rääkida igavesest partisanisõjast ega sellest, et ühtegi rahvast ei suuda keegi põlvili suruda jms. Tðetðeenid pole vietnamlased, iraaklased ega kurdid ? neid on maamunal liialt vähe, see on väikerahvas. Väikerahvast on võimalik metoodiliselt hävitada, seda enam, et täna tapab juba üks tðetðeen teist tðetðeeni. Venemaa aga võib oma mehi Tðetðeeniasse lõputult saata. Tðetðeenia eliit võttis vastu ilusaid ja efektseid üleskutseid ja otsuseid, mis olid kangelaslikud, kuid strateegiliselt vastutustundetud. Need otsused seadsid rahva eksistentsi löögi alla, need ignoreerisid väikerahvale vajalikku alalhoiuinstinkti. ð. Bassajevi ärplemised löögi andmisest Moskvale ja reaalsed terroriteod tähendavad ühtlasi seda, et üha rohkem tapetakse tðetðeeni naisi ja lapsi.

Tðetðeenide juhtkonna poolt valitud meetoditega oma rahva vabaduse astet ei tõsta. Tagajärg kukub kahjuks välja risti vastupidine.

Ajaloos, nagu teada, ei saa midagi ?tagasi mängida?: mis tehtud, see tehtud. Ajaloo otsustavatel pöördepunktidel võetakse vastu nii- ja naasuguseid otsuseid. Kõiki küsimusi rahvareferendumile ei pane. Ja nende otsuste vastuvõtjad on need, keda nimetame poliitiliseks eliidiks. Ja selle eliidi tarkusest, maailmavaate avarusest sõltub vägagi palju ühe või teise rahva edasises saatuses. Tagantjärele võib ju vaielda ja öelda, et tðehhid oleksid pidanud Hitleri Saksamaale vastu hakkama, jõudu oli küllaldaselt. Pätsil aga ei jäänud vist tõepoolest üle muud kui kuuletuda rahva enesesäilitamisinstinktile.

Mis moraal oleks siit eestlastele? Väikerahvastele ei sobi ärplemine. Mitte ainult

ð. Bassajevi tüüpi gigantomaania, vaid ärplemine ka siis, kui oled pääsenud ?vihmavarju alla? ja arvad, et nüüd võid välja öelda kõike, mis sülg suhu toob, ja laia lehte mängida. Eesti tänase eliidi Venemaa-suunaline pahatahtlikkus tundub mulle vastutustundetu. Kõik siin elus tuleb kord bumerangina tagasi…

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming