Rakendusteadus esinduslike artiklite asemele

Erkki Karo

Tööandjate värskes manifestis tõdetakse, et odavat tööd me enam teha ei taha, aga kallist veel ei oska. Targemat ja kallimat tööd ei tehta ilma seda toetava teadussüsteemita. Teaduse ja töö senisest tihedamate seoste olulisust on rõhutatud ka strateegias „Teadmistepõhine Eesti 2014–2020”, kus soovitakse, et riik oleks targem ja aktiivsem rakendusuuringute tellija ja rahastaja, ning rõhutatakse suurema koostöö vajadust teaduses ja ettevõtluses.

Viimase kümne aasta teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni (TAI) poliitika on põhinenud lineaarsel arusaamal innovatsioonist (alusuuring – rakendusuuring – uute lahenduste rakendamine ettevõtetes ja majanduses). Nii teadlased kui teaduspoliitika kujundajad haridus- ja teadusministeeriumis (HTM) on seejuures keskendunud oivalise teaduse arendamisele, mille tunnuseks on olnud teadussüsteemi juhtimine ja suunamine teadlaskonna enda poolt (hindamisnõukogude, ülikoolide autonoomia jne kaudu). Ettevõtjad ja innovatsioonipoliitika kujundajad majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist (MKM) on aga eeldanud, et TAI-süsteemis peaksid teadusuuringud ning lahendused ettevõtluse jaoks iseenesest olemas olema või et ettevõtted on võimelised iseseisvaks rahvusvaheliseks teadmus- ja oskussiirdeks. Viimati mainitu ongi osaliselt toiminud, kuid Eesti majanduse tootlikkuse vähene kasv viitab, et see pole olnud piisav.

Teadlaskonna silmis on TAI-poliitika olnud ennekõike ühiskonna ja pikaajalise arengu teenistuses ning alles seejärel majanduse pakiliste ja praktiliste probleemide lahendaja. Ettevõtjate arvates peaks aga järjekord olema vastupidine. Teadlaskond on oma rolli ja strateegilisi vaateid seoses TAIga arendanud ja institutsionaliseerinud juba 1990. aastatest. Kuna innovatsioonipoliitika ja ettevõtete teadmuspõhise arengu küsimused kerkisid aktiivselt päevakorda alles „Teadmistepõhise Eesti” strateegiatega 2000ndatel, siis on teadlaskonna vaated domineerinud ning teadlased on saavutanud võrdlemisi suure autonoomia. Ettevõtlusele suunatud innovatsioonipoliitika on kulgenud teadussüsteemi sisedebatist suhteliselt lahus.

HTMi ja MKMi poliitikakujundamist ning institutsionaalset korraldust on teadlaskonna kõrval ning kohalikust ettevõtlusest isegi rohkem mõjutanud Euroopa Liit läbi Lissaboni strateegia, programmi „Euroopa 2020” ning struktuurivahendite jaotamisega kaasneva retoorika ja poliitika kaudu. ELi vahendite oluline roll TAI-süsteemis on tähendanud seda, et nii riigikantselei kui ka rahandusministeerium on olnud TAI-poliitika suunajaks. Need organisatsioonid on aga pigem piiranud TAI poliitika ruumi, välistades nt maksupoliitika, aga ka innovaatilised riigihanked innovatsioonipoliitika instrumentidena.

Kuni „Euroopa 2020” strateegiani edendas EL TAI-poliitikat, mille keskmes oli kõrgtehnoloogilist arengut toetavate raamtingimuste loomine. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse roll ettevõtete toetamisel ja nõustamisel ilma selge valdkonnapõhise fookuse ja prioriteetideta (v.a väga lai fookus nagu IT, biotehnoloogia ja materjaliteadused) on olnud selle korralduse kõige selgem näide. Horisontaalne ja raamtingimustele keskendunud vaade on tähendanud seda, et poliitikakujundajate peamiseks tagasisidemehhanismiks on osutunud pigem teadussüsteemi arengut ning ettevõtete finantsnäitajaid kirjeldav üldine statistika (publikatsioonide arv, lisandväärtus töötaja kohta), mitte aga tihe ja toimiv võrgustikupõhine koostöö ja teadlaste, ettevõtjate ja poliitikakujundajate vastastikune õppimine.

Teaduspoliitika põhiprobleem on see, et kuna on järjest rohkem teadlasi, kelle töö vastab rahvusvahelise hinnangu kohaselt oivalise teaduse kriteeriumidele, peaks seda ka rahastatama. Teadussüsteem on olnud aga pikka aega ettevõtluse arengust (sõltuvalt vaatepunktist) kas liiga lahutatud või ees. Et aga ELi raha ja riigieelarve piirid on suhteliselt jäigad, saab teaduse rahastuse kasv tulla kas muudest siseriiklikest allikatest (teiste ministeeriumide panus peale HTMi ja MKMi) või teadussüsteemi muutuse kaudu. See tähendaks aga teadlaskonna tihedamat koostööd ettevõtetega. See omakorda ei saa toimuda ilma muutusteta maksupoliitikas, regulatsioonides, riigihangetes jms, et toetada ettevõtteid kvalitatiivse innovaatilise hüppe tegemisel. Mugavustsoonist tuleb välja astuda kõigil.

Näiteks HTMi ELi struktuurivahenditest rahastatud teaduskoordinaatorid teistes ministeeriumides ning planeeritav meede, mille raames HTM kaasrahastab haruministeeriumide TAI-tegevust, on eksperimentaalsed sammud, mis võivad avada riigieelarves uusi TAI rahastamise allikaid. Neil katsetustel on vaja teadlaste, ettevõtjate, poliitikahindajate jt tuge, et saaks teha eksperimente, mis võivad ka läbi kukkuda. Vaja on ka töötavate lahenduste eelarvamusvaba aktsepteerimist. Toeks on ka muutused poliitika edukuse hindamises: üldise statistika kõrval tuleks keskenduda teadmistepõhise arengu, tehnoloogilise õppimise jms väärtustamisele.

Oluline on ka projektiväline pühendumine ministeeriumide TAI-tegevuses, mis kinnitaks ülikoolidele, teadlastele ja ettevõtetele riigi pikaajalist valmisolekut TAIs prioriteeti näha, rakenduslikke uuringuid ning innovaatilisi hankeid korraldada ning motiveeriks uute koostöö- ja rahastusvõimalustega kohanema. Nutikas spetsialiseerumine, mis praegu on majanduspoliitika raamistikus nišipoliitika, vajab kohandamist kohaliku TAI-süsteemiga. Sellega peab kaasnema pragmaatiline arusaam paljudes küsimustes maksupoliitikast immigratsioonini. Poliitikakujundajate, ülikoolide ja teadlaste ülesanne on teha ühiskonna teenimisest rakendusliku teadustöö kaudu ülikooli missiooni ja teadlase edukuse keskne osa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming