Raminagrobis mäletab III

Vanasti, vene ajal, peatoimetajaid ei valitud. Kussa. Vanasti, vene ajal, saatis partei Sirpi oma funktsionääre keskkomitee teaduse ja kultuuri osakonnast. Ja need mehed siis juhtisid ja juhtisid, kuni komistasid. Oi, vabandust, üks naisheeros oli kunagi ka: Debora Vaarandi, aga see oli nii ammu, et seda ei mäleta enam keegi. Nende partei saadikutega katsus siis Sirp hakkama saada. Ja enamasti sai ka, ikkagi intelligentne seltskond. Kuidas Ressi Kaera ütleski … ah jaa, kesk­komitee saadab Sirbile peatoimetajaid ja Sirp kasvatab need siis ümber. Aga üks saadetu ei kasvanud, hakkas vastu ja ajas oma. Ei sulandunud, kiusas hoopis ise. Nõudis distsipliini, täpset kohalolekut, seadis korra tagamiseks sisse kaustiku, kuhu tuli kirjutada, mis kell keegi tuli ja mis kell lahkus. Jne. Ent, nagu elu kord juba on absurdne, nii oli absurdne ka selle toimetaja lahkumine. Paadunud marksist lahkus ootamatult heroiliselt. Vello Pohlale said saatuslikuks värvid. Tollal kasutati Sirbis trükivärvile lisaks ainult ühte värvi ja temal, peatoimetajal, juhtus valel ajal täitsa vale värv – sinine. Kui aga liita see õnnetu sinine, must trükivärv ja valge paber, siis saab kokku ju … jumal hoidku!

Kes need Sirbi inimesed, need kasvatajad, siis olid. Eri aegadel oi kui palju tarku ja kummalisi inimesi! Võtamegi äkki mäluteljeks sõna „kummaline“, ja selle sünonüümiteljelt sõnad „bisarne“ ja „mootsik“ – ning lükkame mälule hoo sisse. Ja ennäe, hakkabki see mälukarussell keerlema ja ilmub minevikust ammu unustatud nägusid ning inimesi, küll mootsikuid ja küll bisarseid. Fotograaf Elmar Köster! Suur paks Saaremaa mees katsus üritustel vaikselt pilte teha, käis kikivarvul, aga tegi seda ikka uskumatult lärmakalt. Veel mootsikuid saarlasi: Endel Tennov ja Tarmo Teder. Aga paneme nüüd muusika kah mängima, mis karussell see muidu on. Las näiteks Joan Baez laulab taustaks mehhiko rahvalaulu „De colores“. Värve ja kevadet juurde! Olid ju värvikad inimesed! Ja juba ilmubki muusikatoimetaja ja dirigent Valdar Viires. Tänapäevani ei unusta, kuidas ta pani meid kord Sirbi peol kooris laulma. Kõik laulsid – ja mitmehäälselt! Keerle, karussell! Näe, tuleb kuulus režissöör Vladimir Karasjov, panthabemega filmi­toimetaja. Tema valis aga ruttu vabaduse ja Pariisis sai temast hoopis Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar. Näod muudkui vilksatavad. Kunsti­toimetaja Jaak Olep, ülikoolist otse Sirpi. Oi, ma mäletan, kuidas ta püüdis päästa Estonia parki kaubamaja läbimurde eest. Seal oli palju haruldasi puid ja Jaak kirjutas siis sõjaveteranide nime all lugejakirja, kus kirjutas, kuidas nemad, sõjaveteranid, omal ajal taastasid Estonia ümbrust, istutasid kauneid puid, ja nüüd korraga hävitatakse nende töö ning vaev. Tuhkagi see aitas, ikka hävitati. Aga karussell muudkui keerleb … Toomas Kall, tuli tööle reporteriks aga hakkas hoopis toimetama Sirbi kuulsat viimast, kuueteistkümnendat huumorikülge. Vahel ostetigi Sirpi ainult viimase lehekülje pärast. Näe, kunstitoimetajad Mirjam Peil ja Tiina Käesel! Kõik nad on jätnud Sirpi jälje, kes reljeefsema, kes sügavama. Ning mis vahet seal ongi, lohk või muhk, sest muhk, see ju ongi tagurpidi lohk. Pardon, Vladislav! Aina uued näod eri aegadest! Jan Kaus. Tuli Sirpi noore toimetajana, temast sai aga ülemtähetark, igas mõttes. Ja Jürgen, Jürgen Rooste – kellega ma nüüd räägin kas või Bob Dylani viimasest plaadist … No aitab, aitab juba! Ei saa ju kõiki inimesi üles lugeda ja mäletada. Seisma see karussell!

Ega ikka jää küll! Näe, Ursula Põks! Kui kena inimene ja kuidas ma tema unustasin! Toimetuse tõlk, kui vaja, siis ka keeletoimetaja. Andis lugeda inglis­keelseid raamatuid ja parandas lolle faktivigu. Aino Mikkin, Taima Kiisverk – millised töökaaslased! Valter Heuer, tema tõi Sirpi maleküljed ja enam ammu pole meil ühtegi saksa keele oskajat. Ja muidugi Tõnu Soo! Näh, nüüd on küll hea põhjus see karussell seisma panna. Stopp!

Vanasti ma ikka imestasin, millise rõõmuga rääkisid autorid omavahel sellest, mida kõike nad olid ridade vahele peitnud. Aga nii hoolega ja põhjalikult, et peale nende endi keegi teine sealt midagi leida küll ei osanud. Ent peita võib mitut moodi, hullu sõnumi võib ju peita suure ilu taha. Meie toimetuse kunstnik graafik ning kalligraafik Tõnu Soo seda kunsti valdas. Kui kauni šriftiga olid Sirbi pealkirjad! Kui ilusad mõttetud loosungid! Seda lugeda polnud peaaegu võimalik, jäi ainult ilus kiri. Poliitiline koorem kadus sootumaks. Võtke kätte näiteks 1975. aasta oktoobripühade-puhkne Sirp, esiküljel imeilus enigma. Kümme punkti sellele, kes välja loeb, mis sõnum siin peidus on. Keskkomitee muidugi pahandas, kutsus võib-olla peatoimetajagi aru andma. Mis see siis on, küsis keskkomitee teaduse ja kultuuri osakond. See on kunst, vastas toimetaja. No ja mida sa teed, pole ju võimalik pahandada oktoobrirevolutsiooni peale, isegi kunstis. Mis sõnum siis küll Eestist Moskvasse oleks lennanud!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht