Raminagrobis mäletab VI

Sirp põleb

Nüüd siis, kiisu, on need kõige hirmsamad mälestused kirja pandud, läheme aga jälle tagasi turvalisse minevikku. Kõik hull on seal nii või teisiti möödas ja tagantjärele on kõik nii ohutu-ohutu. Muudkui mäleta ja kirjuta.

Näiteks tulekahjud. Kogu Sirbi minevik ju suisa põleb. Kui palju on neid toimetusi, mis kolm korda põlenud? Aga Sirp on. Ja alati on lehetoimetus pandud põlema. Ei mingeid elektri- või lahtise tule või jumal teab mis õnnetusi.

Esimene kord oli aastal 1977 Pikal tänaval. Peatoimetaja oli siis Eduard Tinn. Püromaan valis millegipärast meie toimetuse välja ja torkas tule otsa. No ei õnnestunud esimesel korral, ei läinud nagu tahtis. Tuletõrje tuli kohale ja kustutas kiiresti ära, aga ega püromaan jätnud. Teda vist huvitas, kas käsikirjad ikka põlevad.

Teisel korral tal õnnestuski kõik hästi. Toimetus põles päris korralikult ja käsikirjadki põlesid. Põlemise nautimisel jäi püromaan ka ise miilitsate tehtud pildile, tema tahtis ju oma kätetööd imetleda ka. Nii ta silma jäi ja kinni peeti.

Ei Vene ajal tohtinud kirjutada, et toimetus põles, või mis veel hullem: toimetus pandi põlema. Jumal hoidku! Lihtsalt 10. juuni lehes ilmus selline teade: Seoses ruumide remondiga asub Sirbi ja Vasara toimetus ajutiselt Estonia pst 6, Tallinna 2. keskkooli õuemaja II korrusel. Oli suvi ja lapsed kooli­vaheajal, nii me seal siis ligi kaks kuud toimetasime. Sügisel saime endistesse ruumidesse jälle tagasi.

Ja kolmas ka veel. See kolmas oli palju hiljem. Juba oli käes Eesti aeg, juba olime mitu korda kolinud ja peatoimetaja oli siis Mihkel Mutt. Toimetus asus Pärnu maantee 8 teisel korrusel kunagise perekonnaseisuameti ruumides. 2001. aasta aprilli algul pandi põlema meie kõrvalruumid, Perioodika tühjalt seisev kontor, aga kõrvetada saime ikka meie, ja kaunis põhjalikult. Suitsunud raamatud ja ruumid olid töötamiseks ikka väga kõlbmatud. Remonti ei tasunud teha ja meie rändasime mitmeks aastaks Väike-Karja tänavale. Miks need ruumid põlema pandi ja kellel seda vaja oli, ei selgunudki. Selgus aga, et ühtviisi hästi põlevad nii Sirp ja Vasar kui ka Sirp. Nii palju siis põlemistest.

Sirp vallandab

Vallandamised, need Sirbi kuulsad delikaatsed vallandamised! Võib-olla mõned üksikasjad on tegelikult teistsugused, kes seda kõike enam täpselt mäletab, aga lood on nii markantsed, et need küll ei unune. Kõigepealt lugu sellest, kuidas lahkus legendaarne Sirbi vastutav sekretär Boris Trull, see karuga kohtuja. Eluaegne Sirbi a ja o, toimetajate parem käsi või isegi vastupidi. Kõik käis tema juhtimisel. Ent ühel päeval jäi temagi vanaks, läks kuidagi „paiste, vanaks ja halliks“, ei kuulnud enam nii hästi, tegutses aeglaselt. Ühesõnaga, aeg sai täis, kuid keegi ei julgenud seda talle öelda. Ikkagi nii teenekas töötaja, tuleks olla kuidagi hästi delikaatne. Aeg muudkui läks ja läks ning ühel päeval juhtus nii: sekretariaadis oli mingi pahandus, midagi oli tegemata ja peatoimetaja Ilmar Rattus, kes üldse kergesti ärritus, lahendaski hoobilt olukorra. „Kord on käest ära, kõik on segamini,“ karjus ta „ja üleüldse, et sina ka, Trull, siit detsembriks läinud oled!“ Lahkuski teeneline töötaja. Delikaatselt.

Või näiteks niisugune lugu. Peatoimetaja Mihkel Mutt tahtis kangesti lehele uut teatritoimetajat. Ikka ei olnud sobivat võimalust Maris Balbatile öelda, et teda tahetakse välja vahetada. Ebameeldiv kohustus ju. Kuni lõpuks sobiv võimalus tuli – Draamateatri tualeti järjekorras …

Kõige hullemini läks aga Doris Karevaga, kes tollal oli Sirbi korrektor. Temaga juhtus see Tiina Tammeri äsja alanud valitsemisajal. Käes oli märtsi keskpaik, kui toimetuse sekretär Rutt Nõmm palgalehte tehes avastas, et Doris ei peakski enam tööl käima, sest juba esimesest märtsist on ta vallandatud. Kaks nädalat möödas ja vallandatu käib ikka veel tööl! Rutuga tuli sekretär seda meile ütlema ja palus ka Dorisele edasi öelda. Meie muidugi ütlesime, ja jälle toimus kõik nii lõpmata deli­kaatselt …