Randvere Ruth, kõik artiklid ma…

Alvar Loog

 

 

J. Randvere “Ruth” 19.-20. sajandi vahetuse kultuuris”. Koostanud Mirjam Hinrikus. Underi ja Tuglase kirjan­duskeskus, 336 lk.

 

Noor-Eesti 3. albumis (1909) avaldatud noore Johannes Aaviku (alias J. Randvere) “Ruth” on esteetiline utoopia, meheliku fantaasia kuldlõige, naturalistlikes detailides lahti kirjutatud kapriisid ja hormoonid. Sellelt kirjanduslikult portreelt leiame nii vaimselt kui sotsiaalselt emantsipeerunud blondi naisterahva, kes on jumalikult ilus, stiilne, rafineeritud, rikas, musikaalne ja vabameelne. Ruth on erudeeritud kreeka ja ladina keelest kuni analüütilise geomeetriani ning seejuures vaevalt üle kahekümne. Ühesõnaga – naine kui unenägu, pisut ehk isegi ehmatav oma ebareaalsuses.

Aavik osutab kas nooruslikust idealismist või tuimast teadmatusest õrnale kohale inimese kui sotsiaalse ja seksuaalse looma partnerivalikutes: sest kui mitu (just nimelt mitu, mitte mitukümmend) protsenti vastab reaalne paariline enamasti meie salajastele fantaasiatele (alustades tema kirjanduslikust maitsest, elukohast ja nimest kuni kulmude kujuni), teadvustame me seda siis endale või mitte?

Need piiratud võimalused ähvardavad juba lähitulevikus geenitehnoloogia loomuliku arengu tõttu mõõtmatult laieneda, väidetavalt isegi kuni selleni, et haiglaste kinnishoiakutega maksuvõimeliste esteetide fantaasiad pole jooksvalt realiseeruvana reaalsusest enam isegi mitte kasvamise jagu suuremad. Teadlased ja ulmekirjanikud väidavad läbisegi, et mõne inimpõlve pärast saab igaüks enesele ideaalse kaaslase oma näo ja käe järele ise programmeerida. Või ehk läheb tõeks William Gibsoni küberpunk-poeesis “Idoru” (Varrak, 2002) osutatud võimalus, kus üks peategelastest abiellub oma noorte naisaustajate kurvastuseks arvuti tarkvarast pärineva hologrammiga?

Mainisin neid võimalikke tulevikustsenaariume vaid teadvustamaks, et juhul kui inimesel õnnestub kord teaduse abiga loodus lõplikult seljatada, hakkavad meie järeltulijad kas ühes või teises vormis samasuguseid esseid kirjutama. Ainult selle vahega, et poeetilise mõtte ning loova tunnetuse kiireks kurvastuseks saab nende soovmõtlemine seejärel kohe reaalsuseks. “Ruthis” on nähtud nii modernistlikku manifesti kui esteetilise ja sotsiaalse sisuga provokatsiooni. Leian, et Aaviku kirjanduslik pihtimus on kuni privaatsete pisiperverssusteni liiga detailne ja irooniavabalt isiklik selleks, et olla pelgalt kunstiline üldistus (näiteks armastab Ruth “keeleteaduslikka uurimisi”).

Olen täiesti nõus korduvalt välja öeldud seisukohaga, et eel-postmodernistliku arusaama kohaselt pole selles teoses midagi kirjanduslikku. Ruthi staatiline portree on rohkem pihtimuslik essee kui kunstiline abstraktsioon. Freudilt pärineb seisukoht, et ei ole sellist asja nagu igav alateadvus. Tõepoolest, osatagu ning tahetagu seda vaid ausalt ja avameelselt eksplitseerida ning tulemus annab automaatselt kunsti mõõdu välja. Aaviku tekst on igatahes mõjus ja mõtlemapanev. Iseküsimuseks jääb mõistagi, kuivõrd on selles teadlikku provokatsiooni.

Aaviku Ruth pole inimene, vaid idee. Sestap on seda hea tõlgendada, uurida ning kritiseerida. Eesti algupärastest proosatekstidest osutub tulevase keeleuuendaja noorpõlve kirjanduskatsetus metakirjanduse hulga järgi otsustades üheks kõige uurijasõbralikumaks: ainuüksi kõnealune artiklikogumik ületab oma mahus originaalteksti mitmekordselt. Kui lisame veel selle, mida on viimase sajandi jooksul samal teemal kirjutanud kümned teised, saame korraliku riiulitäie kirjandust. Aaviku “Ruth” on üks eesti kultuuri vähestest monalisadest, kes suudab üha uusi kriitikute ning uurijate põlvkondi eneselt küsima panna: kust ta tuleb, kes ta on ja miks ta “naeratab”?

Mirjam Hinrikuse koostatud kogumik piirab juba oma alapealkirjas “Ruthi” seekordsed vaatlustulemused üle-eelmise sajandivahetusega. Raamatus leiduvad 12 sõnavõttu jagunevad võrdselt kahte ossa. Esimeses arutlevad Aaviku teose üle lähtuvalt Eesti tollasest kultuuri- ja kirjanduskontekstist Loone Ots, Urve Lippus, Livia Viitol, Tiina Kirss, Leena Kurvet-Käosaar ning Elo Lindsalu. Teises mõõdavad “Ruthi” Euroopa kirjanduse, kunsti ning filosoofia toonaste arengute perspektiivist Mirjam Hinrikus, Katrin Ennus, Katre Talviste, Eda Sepp, Katrin Kivimaa ning Jaan Undusk.

Tosina artikli refereerimine ja arvustamine väljub paratamatult siinse lehekommentaari mahuformaadist. Küll aga olgu öeldud, et kogumikus prevaleerib läbivalt rohkem ajastu- kui teosekeskne lähenemisviis. Aavikut ennast, tema teost ja selle kangelannat esitatakse ning uuritakse ajaloolises perspektiivis, osutades nende võimalikele eelkäijatele ja eeskujudele nii elus kui kunstis. Autorid leiavad seoseid ja kausaalsusi, teevad üldistusi ning kaardistavad konteksti, püüdes ütelda lugejale “Ruthi” ajastu kohta rohkem kui Aaviku etüüd, seda vaatamata oma vihjete rohkusele ja otsesõnalisusele, ise suudab.

Hinrikuse kogumikus varjutab ajalooline lähenemisviis kas tahtlikult või tahtmata täielikult esteetilise. Siinkirjutaja näiteks arvab “Ruthi” kunstilise väärtuse ning uudsuse peituvat eelkõige mitte tema sisus, vaid vormis. Sellest aga sedapuhku keegi juttu ei tee. Samuti ei kohta me üheski artiklis esteetilisi otsustusi Aaviku teose, selle kangelanna või tekstis esitatud ideede ning tõekspidamiste kohta. Ent samas: kuidas arvustada võõraid unistusi ja ideaale (seda enam, et tänase tabloidipõlvkonna kurvastuseks pole Aaviku salasoovides midagi skandaalset või kriminaalset)? Selles valguses on ühtaegu üllatav ja meeldiv, et kogumikus ei leidu ühtegi psühhoanalüütilist tõlgendust, mida seesugune tekst peaks paratamatult provotseerima.

Kogumik on väga hästi koostatud, tekstide tase on ühtlaselt kõrge nii sisult kui stiililt. Siinkirjutajale ei jäänud silma ühtegi suuremat küsitavust ja/ehk tõlgenduslikku absurdsust, mida seesuguses lektüüris ikka kohtab. Samal ajal ei rabanud ükski osutus või paralleel ka oma ootamatus uudsuses. Kuivõrd aga on kõigil neil väidetel ja spekulatsioonidel pistmist reaalsusega, võiks vist ütelda üksnes Aavik ise, kui temagi.

Paljude kirjandusgurmaanide jaoks peitub selle kogumiku kõige magusam suutäis ilmselt raamatu lõpus. Koos Rutt Hinrikuse saatesõnaga on seal ära trükitud Aaviku seni avaldamata käsikirjalised teosekatked, mis pidid vähemalt projektina kujutama enesest “Ruthi” mõttelist järge. Koos Mait Metsanurgaga kirjutatud “Ester” (1912) ning selle noorem õde “Angelika” (umbes 1912 – 1916) saavad ehk juba lähitulevikus troonima mõne samasuguse artiklikogumiku keskmes. Ent vastupidiselt “Ruthile” seisneb nende kirjanduslik väärtus ning tähelepanuväärsus üksnes uudses keelekasutuses.

“Ruthi” artiklikoguga alustas Underi ja Tuglase kirjanduskeskus uut raamatusarja nimega “Moodsa eesti kirjanduse seminar”. Koos teemakohaste kõneõhtutega moodustab see tänuväärt algatuse, mis aitab koondada temaatilisi sõnavõtte, avab värskeid tõlgendusvälju ning õhutab kultuuriavalikkust uutele diskussioonidele. Lõpetuseks tahaks kiita veel raamatu kujundajat, kelleks on Jaan Klõšeiko. Kui seda sorti filoloogilis-humanitaarne kirjavara ilmub meil otsekui reeglina palendatuna pragmaatilise minimalismi kaanonite kohaselt, mõjudes pakendite ajastu inimesele natuke odavalt ja eneseväärikuseta, siis “Ruthi” korralikul paberil kaas, mis viipab oma õhulisuses stiilselt tagasi Noor-Eesti albumitele, kutsub katsuma, ostma ja lugema.