Reformija dilemma

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Tagantjärele võib ainult kahju tunda selle kohe sajandivahetuse järel Eesti eliidi langetatud otsuse üle, et „rahvas on reformidest väsinud”, et tekkinud on „teine Eesti”, ühiskond lõhenenud ja nõnda ei tohigi enam suuremaid vajalikke ümberkorraldusi ühiskonnas teha. Kusjuures eliit surus kodanikele selle väsimuskujutelma jõuga peale, toetudes vaid arvamusküsitlustele, mitte tõsisemale analüüsile. Rahvusvahelises saatusekaasluse võrdluspildis tehti aga Eestis isegi rohkem ja paremini kui mujal, mistõttu liialt nuriseda oleks patt, pealegi ei saa minevikku niikuinii enam muuta. Siiski pidid ju otsustajad teadma, et kui omal ajal mingi reformi läbiviimiseks poliitilist tahet, valijaskonna toetust ja raha ka nappis, siis ega probleemid sellest iseenesest kao, kui neid eirata. Mingil hetkel pidi iga külmutatud konflikt igas valdkonnas ikka üles sulama, mingil ajal faktid sedavõrd karjuvaks muutuma, et küsimust ignoreerida enam võimalik pole. Ja ekslikuks on osutunud lootus, et nüüd saab reforme läbi viia valutumalt ja suurema mõistmise õhkkonnas kui ajal, mil rahvast väidetavasti reformiväsimus vaevas. Ei saa, kodanikud on teadlikumad kui kunagi varem.

Kuigi valitsused seda ehk endale omal ajal nii ei sõnastanud, kujunes paratamatult nii, et kui ei ole reformide eestvedaja, siis oled neil sabassörkija. Ja viimane positsioon ei ole sellele, kelle kord parasjagu sörkida, kuigi meeldiv. Kes tahab sabast pääseda, peab tegema jõulise vahespurdi, kuid seejuures arvestama, et igaühel, kellest ta parasjagu möödub, võib olla himu talle jalg ette panna.

Kuni sajandivahetuseni läbi viidud suurte reformide ühisjoon oli see, et need viidi läbi toorelt, jõuga ja kiiresti, kõigi asjaosalistega kõike lõpuni läbi rääkimata ja kokku leppimata. Omas ajas oli see pigem voorus kui puudus, sest ega ju tärkav kodanikuühiskond arusaadavalt organiseerunud ning oma soove läbi mõelnud niikuinii polnud. Mõnelgi puhul peeti läbirääkimisi ja loodi kokkuleppimise raamistik just valitsuse initsiatiivil, tagajärjeks nn kahe- ja kolmepoolsed otsustamisstruktuurid, mis toimisid kuni viimase ajani päris hästi eeskätt sotsiaalvaldkonnas. Paraku paljastus nüüd just töösuhetes, et tööandjad ja ametiühingud ei osutunud piisavalt tugevateks partneriteks või vastasteks valitsusele siis, kui viimane otsustas võimu näidata töötuskindlustuse teemal. Detailidesse laskumata – see lõi väga halva ja ohtliku pretsedendi. Iga huvirühm mis tahes valdkonnas peab nüüd ja tulevikus arvestama sellega, et valitsus võib viidates mingile kõrgemale vajadusele või vääramatule jõule, igast kokkuleppest iga kell taganeda. Kodanike turvatunnet see just ei kasvata.

Seejuures oli tööandjate- ja võtjate õuesaatmise pretsedent ka valitsusele endale ohtlik või vähemasti ebamugav. Kui ikka jõudu on nii palju ja mandaat nii tugev, siis miks ainult ühes valdkonnas? Iseendalt on ju võetud kaitsekilp võimalikuks jõudeelu jätkamiseks mugavustsoonis. Kui mängureeglite ühepoolne muutmine ühes valdkonnas valitsuse populaarsusele märgatavat mõju ei avalda, siis miks ka mitte toimida samamoodi mõnes muus? Näiteks haldusreformi vallas. Mäletatavasti on Eesti halduskorralduse realistlikule ja ökonoomsele alusele viimine takerdunud ikka omavalitsustegelaste vastuseisule. Iial ei ole viimaste meelest nendega küllaldaselt läbi räägitud, antud tagatisi ja tulubaasi, austatud nende iseseisvust ja vaba tahet. Tagajärjeks on, et valitsuse või vähemasti rahandusministeeriumi vaates on omavalitsuse sünonüümiks luupainaja.

Mõistlikust halduskorraldusest järelduksid kohe ka mitmesugused nn harukondlikud reformid, olgu tegu gümnaasiumide võrgu või rahvaraamatukogudega. Aga miks peaks valitsus, kes ei karda tööandjaid ja ametiühinguid, kartma omavalitsusi või nende palgalisi pedagooge, eriti, kui on ette teada, et suurte ja väikeste omavalitsuste huvide kattuvus on minimaalne ning selle seltskonna saab „jaga ja valitse” põhimõttel lihtsalt tükeldada? See on küsimus eeskätt valitsuse liikmetele, mitte toetusavaldus jõu kasutamisele. Loomulikult soovib iga rühm, keda teema puudutab, läbirääkimisi ja kokkuleppeid, mille kestvus poleks pideva kahtluse all.

Majanduse globaalne vappumine on Eesti valitsusele õnneks tervendavalt mõjunud. Kui võrrelda viimasel kolmel aastal toimunut valitsemispraktikaga perioodil 2003–2008, mil „toibuti reformidest”, tegeldi põhiliste julgeolekugarantiide (NATO ja ELi liikmesus) saavutamise kaasnähuna kiirenenud kasvu viljade laialilaotamisega, vedeleti muidu ahju peal ning peeti poliitika põhisisuks erakondlikku rivaliteeti ja intrigeerimist, õukonnamänge ja muud lõbusalt tühist, siis kõneleb kõik praeguse riigielu kasuks. Midagi tehakse ja ollakse selle eest valmis ka vastutama.

Häda asja juures on see, et vältimatult vajalik ei tulnud valimiskampaania ajal jutuks, mistõttu suuremate reformide ettevõtmiseks pole justkui valijalt mandaati küsitud ega saadud. Paljugi sellest, mida valijaile välja pakuti ning mille tegemiseks hääled saadi, ei pruugi aga lähemal vaatlemisel üldse mõistlikuks osutuda, olgu need teemad pealegi sisse kirjutatud ka valitsuse tegevusprogrammi. Kumba siis peaks tegema, kas kõigepealt likvideerima peaminister Juhan Partsi (2003–2005) ja peaminister Andrus Ansipi (2005–2007) valitsuse tegevusetuse põhjustatud reformivõlad, milleks aga pole otsesõnalist mandaati, või siis jonnakalt kulutama aega ning valijate usaldust programmitabeli ärritavate pisipunktide (näiteks vabadusvõitlejate tunnustamine, demokraatia arendamise sihtasutused jpt kurioosumid) realiseerimisele? Minu maitse oleks reformid, pealegi jõuab need soovi ja tahtmise korral alati ka küllalt kiiresti läbi rääkida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming