Religioonietnoloogiast:

Laur Vallikivi

etnoloogid ja šamaanid kui meediumid  

I. M. Lewis on öelnud, et etnoloog on nagu šamaan, kes vahendab teistsugust, kauget, ligipääsmatut maailma oma ühiskonna liikmetele. Etnoloogi eesmärgiks (hinge-)rännakutel võõrasse (või oma) kultuuri on kergemini või raskemini tabatavate sfääride, sealhulgas religiooni tõlgendamine. See, mida nimetatakse religiooniks, on köitnud etnolooge distsipliini sünnist, XIX sajandist alates. Sageli on usundite uurimisega kaasnenud üleliigne eksotiseerimine, “teise” konstrueerimine. Mitte et erinevusi poleks, kuid nende erinevuste hea tõlkimine eeldab mõlema, uuritava ja oma kultuuri sügavat tundmist, kusjuures uurija etnotsentristlike arusaamade kriitilisel eritlemisel ei ole vähetähtis roll.

Etnoloogid on veendunud, et religiooni ei ole võimalik eristada teistest valdkondadest nagu poliitika, majandus või sotsiaalsed suhted, vaid need moodustavad koos holistliku välja või – kui fenomenoloogiliselt väljendada – tervikliku eluilma. Talal Asad on näidanud, et meie tavapärane arusaam religioonist on tegelikult kristliku lääne valgustusaja sünnitis. Uurijate kalduvus omistada mittekristlike usundite kandjatele vagadustunnet ja sisemist privaatset suhet jumalikuga, olgu nn maailma- või kohalikes religioonides, ei ole enamasti põhjendatud. Need, keda me peame religioosseteks, ei pruugi tingimata uskuda millessegi (kristlikus tähenduses), piisab, kui nad tajuvad nähtamatut maailma ja suhtlevad sellega kollektiivse rituaalse tegevuse kaudu.

Teiste kultuuride valesti mõistmine on palju lihtsam, kui me oskame arvata. Tuntud briti etnoloog Evans-Pritchard, kes uuris 1930. aastatel Kesk-Aafrikas elavate zandede nõiduskunsti, tõdes, et selles kultuuris ei ole tegemist primitiivse mõtlemisega ehk ratsionaalse-loogilise arutlusoskuse puudumisega, vaid lihtsalt teistsuguse maailmatajuga, milles on omad põhjuslikkuse seosed. Kui on juttu mehest, kes puges kõrvetava päikese eest sammasaida varju ning ait kokku kukkus ja tappis ta, siis zanded mõistavad küll, et põhjuseks on termiitide hävitustöö. Kuid õnnetuse juhuslikuks tunnistamine ei ole lahendus, kuna on vaja ka seletust, miks just tema ja mitte keegi teine ei saanud surma. Miks-küsimus nõuab rahuldavaid seletusi sotsiaalsest ja moraalsest kontekstist lähtuvalt.  

Lääne ühiskond, mis armastab pidada end ratsionaalseks ja epistemoloogiliselt kõrgemal seisvaks, kasutab kohati samasuguseid võtteid. Näiteid ei pea kaugelt otsima. Piisab kui mõelda praegusele islami demoniseerimise diskursusele. Etnoloogide roll sellistes olukordades on olla vahendaja, kes laseb kosta “teise” häälel ning asetab selle tasakaalustatud, dialoogilisse konteksti, osutades ühtaegu “meie” ning “nende” erinevustele ja sarnasustele.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming