Repliike maksusoodustuste asjus

Raivo Soosaar

Maksusoodustused ei ole üldjuhul otseste toetustega võrreldes paremad.        Miks majandusteadlased toetavad laia maksubaasi ehk teisisõnu: miks iseloomustab neid skepsis maksusoodustuste suhtes? Nähtavasti näevad nad neis küsimustes kaugemale. Mis tahes maksusoodustused tähendavad seda, et eelarvesse sama tulu saamiseks peab maksumäär olema mujal kõrgem. Aga nagu maksuteooriast teada, suureneb määra kasvades  maksu põhjustatud negatiivne mõju kiirenevalt. Lisaks sellele on tulumaksusoodustused enamasti ka regressiivse iseloomuga. Kõigil inimestel ei pruugi olla piisavalt tulusid, millest saaks teha lubatud mahaarvamisi. Näiteks praegune laste toetamine sel viisil, et alates teisest lapsest on ühel vanematest õigus täiendavale tulumaksuvabastusele tulumaksuvaba miinimumi ulatuses, tähendab seda, et sissetuleku kaotamise korral jääd ilma ka sellest  lastetoetusest. Abi ei saa need, kes seda kõige rohkem vajavad. 

Maksusoodustused ei ole üldjuhul otseste toetuste ja subsiidiumidega võrreldes majanduslike  stiimulitena paremad: kuigi riigi nominaalne maksukoormuse näitaja on esimeste puhul väiksem, on tegelik maksumäär ühesugune. Olgu selgituseks toodud lihtne arvuline näide. Oletame, et riigis X elab kaks abielupaari, ühel on laps, teisel mitte. Kui riik soovib lapsi toetada 200 euro ulatuses ning teha riigikaitse jm kulutusi 200 euro ulatuses ning mõlema paari sissetulek on 1000 eurot, siis peab riigieelarvesse 400 euro saamiseks maksumäär  olema 20%. Kuna esimene paar saab valitsuselt lastetoetuse 200 eurot, mis on võrdne tema maksukohustusega, siis tema tegelik maksumäär on 0%. Kui riik otsustab nüüd otsese toetamise asendada maksusoodustusega, siis muutub kõigest vaid see, et lastetoetus ei kajastu enam eelarves. Tegelik maksumäär ei muutu, kuigi riigi nominaalne maksukoormus kukub poole võrra.     

Toiduainete käibemaksu soodusmäära üks puudus on selle halb suunatus – see laieneb kõigile. Väikese sissetulekuga inimeste toetamiseks on märksa paremaid vahendeid. Näiteks Mirrleesi ülevaates1 soovitakse see Euroopas üsna levinud soodustus Suurbritannias ära kaotada. Selline reform võimaldaks ülevaate  kohaselt alandada käibemaksumäära, andes samas eelarvesse piisavalt tulu, et vaesematele elanikkonna detsiilidele kompenseerida reformi negatiivne mõju (tulumaksu ja toetuste süsteemi abil). Kui määra ei soovita alandada väga palju, siis jääb raha üle ka muuks otstarbeks, sealhulgas võib seda kasutada vaeste lisatoetamiseks. Seega kerkib küsimus, kas Eestis oleks mõistlik ette võtta vastupidine samm, mis ahendaks vaeste toetamise võimalusi,  kuna eelarvetulud vähenevad? 

Halvasti suunatud on ka sotsiaalmaksu  ülempiir ehk lagi, s.o alates mingist summast ei ole palgafondilt vaja enam maksta täiendavat sotsiaalmaksu. Teeme soodustusi ka neile, kel ei ole seda tarvis. Kui näiteks ülempiiri tõttu on kümne kõrgepalgalise töökoha asemel neid üksteist, siis oleks soodustust vaja vaid sellele lisanduvale ühele. Eelarve kaotab raha, mida võiks kasutada suunatumateks meetmeteks. 

Tuleks uurida, kas raha kulutamine haridus- ja innovatsioonipoliitika kaudu ei oleks tulemuslikum kõrgepalgaliste töökohtade loomise seisukohalt võrreldes sellega, kui kulutada sama raha kõigile kõrgepalgalistele  töökohtadele antava maksusoodustuse näol. Vähemalt lühiperioodil ei teeni sotsiaalmaksu lagi kindlasti end tasa, s.t töökohtade arvu kasvu tõttu laekunud suurem sotsiaalmaks ei kata lae tõttu tekkivat puudujääki nii tervishoiu kui pensionide finantseerimises. Selline ohver võib olla mõeldav, kuid kahjuks ei ole sugugi kindel, et see end kunagi üldse niimoodi ära tasub. Mainimata ei saa jätta sedagi asjaolu, et  ülearu suuri lootusi ei tasu hellitada seoses sageli soovitatava maksukoormuse nihutamisega tööjõult tarbimisele, toimugu see siis ükskõik kas peamiselt kõrge- või madalapalgaliste maksukoormuse kahandamise läbi. Inimesed töötavad selleks, et tarbida. Ka säästetakse tarbimiseks, selleks, et tarbida tulevikus rohkem.       

Tarbimise maksustamine tõstab poes hindu. Kui inimesed tajuvad tekkivat hinnatõusu, siis ei pruugi töötamise stiimulid ja tööhõive määr paraneda. Crawford jt annavad mõista,  et indiviidi eelarvepiirang on samasugune, sõltumata sellest, kas meil on tarbimise maks või palga ja kasumi tulu maksustamine, ning nihutamine võib positiivset mõju avaldada vaid teatud erijuhtudel. Näiteks, kui õnnestub nihutada reaalset maksukoormust neile, kes ei ole tööturul ja saavad töötukassalt hüvitisi. Samas ei pruugi see õnnestuda, sest tarbimise maksustamise kasv võib esile kutsuda nõude tõsta hüvitisi. Enamik simulatsioone näitavad  Crawfordi jt järgi, et nihutamise mõju hõivele on suhteliselt tagasihoidlik.   

On huvitav, et tervishoiu rahastamise küsimuste  üle väideldes kostab tihti üleskutseid eraldada tervishoiule riigieelarvest lisavahendeid, ent ei arutata seda, kas äkki ei peaks üldse olemasolevat süsteemi muutma. See tähendab, et kas ei võiks asendada sotsiaalkindlustuse, mis põhineb ainult töiseid tulusid hõlmaval ravikindlustusmaksul, üldjuhul veidi progressiivsema riigieelarve põhise süsteemiga, mille puhul maksustamise baas on laiem. Wagstaffi2  järgi on seda aegade jooksul (valdavalt 1970ndatel ja 1980ndatel) teinud Rootsi, Taani, Norra, Island, Itaalia, Kreeka, Hispaania ja Portugal. Süsteeme omavahel võrreldes leiab Wagstaff, et sotsiaalkindlustuse puhul on tervishoiukulutused elanike kohta suuremad, kuid tervise indikaatorid ei ole paremad, lisaks on kindlustussüsteemil negatiivne mõju hõivele. 

Eeltooduga ei sedasta ma, et mitte mingisuguseid maksusoodustusi ei tasu rakendada, vaid juhin tähelepanu, et neid tuleks enne põhjalikumalt analüüsida. Ettevaatlik tasub olla juba kas või sellepärast, et teatud rühmade erikohtlemine ning soodustuste tõttu kõrgemad maksumäärad võivad põhjustada teiste rühmade soovi saada ka endale soodustusi. Pealegi kipub soodustuste kehtestamine  olema lihtsam kui nende kaotamine.       

1 Crawford, I., Keen, M., Smith, S. (2010) Value Added  Tax and Excises. // Dimensions of Tax Design: The Mirrlees Review (ed. J. Mirrlees et al) Oxford University Press. 275–422. (Kättesaadav ka http://www.ifs.org.uk/mirrleesReview)       

2 Wagstaff, A. (2009) Social Health Insurance vs Tax-Financed  Health Systems − Evidence from the OECD. The World Bank Policy Research WP 4821. (Kättesaadav ka http://econ.worldbank.org/)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming