Riigi programmid ei taha käivituda

Jüri Eengelbrecht

Soomes ja Rootsis eraldatakse teadus- ja arendustegevusele kaugelt üle 3% SKTst, meil aga ikka vaid 1% ümber. Praeguse ülemaailmse finantssegaduse ajal pole lihtne ükskõik millise valdkonna rahastamisest rääkida. Eestit tabas majandusseisak juba enne maailmapankade kriisi ning meie eelarvevaidlused on samuti hästi teada. Teaduse eelarve riigi eelarve osana polnud erand. Minu käsutuses olevate nappide andmete kohaselt õnnestus Haridus- ja Teadusministeeriumil (HTM) järgmiseks aastaks säilitada 2008. aasta tase. Muidugi võib uhkesti lisada Euroopa fondide osa, mis aga teiste maade arveldustes on riigi eraldistest välja jäetud. Ühte tahaks siin meelde tuletada. Soomel oli majanduskriis 90ndate alguses, sest N Liidu turg varises kokku. Riigi eelarve vähenes vist paar aastat jutti kõikides peatükkides, välja arvatud üks. See oli teadus- ja arendustegevus. Ja loogika oli lihtne – ainult nii tuleb riik kriisist välja. Utilitaarsuse rõhutamine ja hetkekasu tagaajamine pole pikemas perspektiivis kunagi häid tulemusi andnud.

Kuidas siis rahastada teadusuuringuid? Eks see küsimus ole olnud päevakorras nii minevikus kui ka tänases maailmas ning on seda kindlasti ka tulevikus. Minevikus pani oma (?) raha mängu valitseja. Nii oli Aleksandrias, kus Museioni külastasid teadlased (sealhulgas Eukleides, Archimedes jpt), nii sai Tycho Brahe legendi kohaselt ca 10% „rahvuslikust kogutoodangust”, sest valitseja kinkis talle terve lossi, jne. Nüüd paneb oma raha mängu riik, s.t ühiskond. Ning eks siin ole peidus tänapäeva ühiskonna vastuolud ja arusaamad. Olen kasutanud selle olukorra seletamiseks Juri Lotmani kirjeldust märgisüsteemide seostest („Kultuur ja plahvatus”). Nimelt saaks ühiskonda ja teadust (üldises mõttes) kujutada teatud hulkadena. Kui hulgad on eraldi, siis on tegemist teadusega „elevandiluust tornis” ja teatavasti selline süsteem ei saa kuidagi olla elujõuline. Kui hulgad kattuvad täiesti ja teadus on piltlikult öeldes ühiskonna sees, siis teeb teadus ainult seda, mida ühiskond tahab ja tellib. Ühiskond on aga üpris pragmaatiline ja, kahju küll öelda, mõtleb tavaliselt hetkekasule ja -probleemidele ning ka see süsteem ei saa pikemat aega töötada. Seega peaks ühiskond ja teadus olema osaliselt kattuvad hulgad. Osa teadusest tegeleb uute teadmiste otsimisega, millest ühiskonnal veel aimu pole. See kindlustab teaduse sisulise arengu ja homse päeva ka ühiskonnale. Osa teadusest tegeleb aga nende probleemidega, mis ühiskonna ees ja sees. Tark ühiskond jätab teadusele tegevusvabaduse ja tellib teaduselt riigile ja ühiskonnale oluliste probleemide analüüsi ja lahendusi. Lotmani seletuse kohaselt on eriti oluline just side teaduse ja ühiskonna mittekattuvate osade vahel. Milline on tasakaal, see ongi võtmeküsimus. Ja nagu igal süsteemil, on ka teadusuuringutel paar lisatingimust: teadusuuringute kvaliteet ja hea haridus. Ka väike riik ei saa siin lubada mingeid järeleandmisi. 

Kuidas Eesti sellega hakkama saab? Lühidalt on olukord järgmine. Teaduse rahastamine Eestis põhineb kvaliteedihinnangutel 1998. aastast. See on väga oluliselt mõjutanud meie teadustegevuse taset ja tulemusi. Sihtfinantseerimine, kuhu teadusasutused esitavad teemad, tagab kuueaastase rahastamise, mis peab kindlustama järjepidevuse. Sellele lisandub baasfinantseerimine, mida asutused saavad kasutada uute teemade alustamiseks, rahvusvaheliste projektide kaasfinantseerimiseks jne. Ning teadlased võivad Eesti Teadusfondist taotleda grante paariks-kolmeks aastaks. Teadustegevuse infrakulud katab HTM. Doktorandid ja järeldoktorid saavad ka rahastatud, iseasi, kas summad on piisavad. Aga siingi on uusi võimalusi rahvusvahelistumise raamides. Spetsiaalne SA Archimedese programm lubab meie kraadiõppuritel välismaale minna ja välismaa kraadiõppuritel Eestisse tulla. Ülalnimetatud rahastamisvood töötavad korralikult, olgugi et mõnel juhul on baasfinantseerimine lihtsalt lahustunud mitte eriti edukate uuringute elushoidmiseks.

Mis aga kuidagi ei taha käivituda, on riiklikud programmid, s.t riigi tellimus. Need peaksid olema suunatud ühiskonna ja riigi probleemide lahendamisele ja viima teadustulemuste kõrval otseste rakendusteni. See rahastamisinstrument on parim otsene riigi hoob teadustegevuse suunamiseks probleemidele, kus riik peab seda vajalikuks. Kas aga „tellija”, s.o riik oskab esmatähtsa paika panna? Me tegime suure hooga teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni arengukava. Riigikantselei ametnikud olid väge täis, sest kui tähtajad määrata ja ennustatavad tulemused üles lugeda, siis peab ju kõik laabuma. Minu küsimusele, kust võetakse inimesed, kes programmid ellu rakendavad, vastas tubli riigiametnik: see on asjatu mure, noori inimesi jätkub! Nojah, ma ei tea, kas see tubli ametnik veel oma kohal on, igatahes programme on küll vähe ning ülalkirjeldatud hulkade süsteemis puudub tasakaal. Paar käivitatud programmi on aga heal järjel. Kuulsin hiljuti ülevaadet keeletehnoloogia programmist, mis on hea näide pühendunud inimeste järjekindlast tööst!

Rõhutasin eespool järjepidevust. Kahjuks on viimasel ajal selle asemel räägitud teemadest kui projektidest. Minu arvates on see sisuliselt väär lähenemine, kuid selle lahkamine on omaette küsimus. Teiseks, meil puudub terviklik ülevaade rahvusvahelistes teadusprogrammides osalemisest, seal saadud tulemustest ning nende osast meie probleemide lahendamisel. Ka see nõuaks omaette analüüsi. Ning ka seosed ühiskonna ja teaduse vahel nõuaksid omaette kirjatükki.

Igat süsteemi annab täiustada, kuid nüüd on õhus muutused, mille eesmärgid pole selged mitte ainult mulle. Tahetakse nimelt baasfinantseerimist muuta prevaleerivaks eelarvereaks ehk teisisõnu, tahetakse tagasi pöörduda N Liidu aega! See on kaunis hädaohtlik samm. Teine idee on kogu rahastamine ühe mütsi alla panna. Selle ideega on muide paar maad alt läinud. Kuigi Eesti on väike, on erinevad rahastamisallikad vajalikud, et hoida lahus põhimõtteid – see on lihtsalt riigi ülesanne.  Jah, me arutame seadusemuudatusi ka laiemas ringis, kuid kolleegid, kes arutlustes on osalenud, räägivad pigem survest teadlastele kui sihist asju paremini ajada. HTMi ühe juristi koostatud seletuses rahastamiskogude õigusliku seisundi kohta on aga oluline lause: „Mida iganes otsustada, tuleks arvestada, et toimiva süsteemi lammutamine on põhjendatud ainult väga hea alternatiivi olemasolul”. Olen sellega igati päri! Oluline pole ju see, et ametnikel lihtsam oleks, vaid et teadus edeneks ja sellest ühiskonnale kasu tõuseks. Viimased läbirääkimised ütlevad, et on lootust asjatuid muutusi ära hoida. Elame-näeme.

Teaduse rahastamisel oli juba 2000. aasta paiku selge, et tippusid tuleks rahastada rohkem. Selleks käivitati tippkeskuste programm. Selle elluviimisel rakendati Soome kolleegide kogemusi: kahevooruline konkurss, suur rõhk põhjendusel, kohtvisiidid, avalikud küsimustikud retsensentidele  jne. See vastas igati rahvusvahelisele praktikale, millest võib palju näiteid tuua. Järgmise programmi käivitamisel neid põhimõtteid eirati, hoolimata ettepanekutest häid kogemusi kasutada. Käigu pealt muudeti tingimusi (põhjenduse maht tõmmati minimaalseks), konkurss oli vaid ühevooruline, infosüsteem taotluste esitamise ajal ei funktsioneerinud korralikult, kohtvisiite ei tehtud, komisjonile (siiani teadmata, kes osales) tuli esitada hulk „bürokraatlikke” väljundeid. Ja kena bürokraatia reegel ütles, et kui esitad oma taotluse viis minutit varem kui teine taotleja ja mõlemad saavad  võrdse hinnangu, siis võidumees on varem esitatud taotlus. Kangesti tuleb meelde üks aastatetagune erakondade rüselemine valimiste keskkomisjoni ukse taga! Teadust küll nii ei rahastata!

Kui irooniliselt öelda, siis on hea tulem, et meie tippteadlased teavad nüüd täpselt, mitu tundi nad näiteks aastal 2012 töötavad! Kogu selle süsteemi põhjenduseks toodi tõukefondide suur osa, tähtajad ja nn Brüsseli bürokraatia. Ma ei taha mingi moega vähendada selle sõela läbinud keskuste rolli ja kaalu, kuid tulem tekitas paljudes imestust. Tiit Kändler, tuntud teadusajakirjanik, küsis otse – kas teadus Eestis ongi vaid paar valdkonda? Räägime palju täppisteaduste olulisusest ühiskonna arengule, kuid nemad sõelale ei jäänud. Järsku jäid nad viis minutit hiljaks? Kui paljudel kogenud kolleegidel tekkis pärast konkurssi  hulk küsimusi, siis näitab see selgelt, et kabinetivaikuses sündinud otsustes on midagi vajaka. Olen ise osalenud paljudes rahvusvahelistes ekspertkogudes ning pole sellist „läbipaistmatut” suhtumist kogenud. Kuna tippkeskuste tegevus mõjutab teaduse arengut mitme aasta jooksul, siis oleks pidanud sellesse programmi tõsisemalt suhtuma. Rahvusvaheline praktika ütleb, et õhkõrna vahe korral hinnangupunktides jääb lõppotsus ikka ekspertkogu hooleks, mis loomulikult pole kerge ülesanne.

Ma arvan, et rahakotti ähvardavatest piirangutest hoolimata tuleks põhitähelepanu pöörata nii hästi edenevatele sihtteemadele kui ka noortele inimestele. Põhiprobleemiks on selgelt teadvustada, et teadustegevus on ühiskonnale väga oluline valdkond ja noorte inimeste „karjääriredel” selles valdkonnas  tuleb väärtustada. Neile tuleb luua nii head tingimused kui vähegi võimalik. Ja meil on piisavalt häid noori teadlasi, kes väärivad tähelepanu. Kindlasti tuleks mõelda, kuidas rahastamisvood kindlustaksid noorele teadlasele sujuva ülemineku ühe rahastamisallika kasutamiselt teisele. Valupunkt on aga programmide käivitamine. Tõsi, inimeste vähesus kummitab meid kogu aeg. Hiljuti kõlas populistlik arvamus, et üldistes huvides võiks teaduste akadeemia hakata doktoriõpet arendama. Selle arvamuse autor peaks ju seadusandlust hästi tundma ning teadma, et seesuguse idee elluviimiseks on vaja olulisi muudatusi seadustes ning rahastamisvoogude muutmist. Pealegi on aktiivsed akadeemikud oma teadustegevusega niikuinii doktoriõppega seotud.

Kõigest hoolimata olen positiivselt meelestatud. Ja seda eelkõige seetõttu, et näen tuumakaid tulemusi ning olen kokku puutunud säravate silmadega noorte inimestega. Ehk jõuavad vabariigi valitsus ja riigikogu kunagi ka kokkuleppele, et olulised valdkonnad riigi arengus nagu haridus, tervishoid, teadus jne saavad riigieelarves teatud protsendi SKTst, nagu see on mujal tavaks. Euroopa Liit on seadnud sihiks teadus- ja arendustegevusele eraldada 3%  SKTst. Kui reaalne see on, nõuab eraldi analüüsi, kuid naabermaadel Soomes ja Rootsis on see kaugelt üle selle sihi, meil aga ehk ikka vaid ühe protsendi ümber.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming