Riigi sünnipäev metafooride rägastikus

Aet Annist

Riikide sünnipäevade mõtestamisel on viimase nädala jooksul viidatud sageli sarnasusele sama vana inimesega; sel päeval 20 aastat tagasi sündinud lastele on koguni eraldi tähelepanu pööratud kui riigi eakaaslastele. Ometi on raske leida palju toimivaid metafoore, mis seda paralleeli 1991. aasta 20. augustil sündinud laste ja Eesti riigi vahel kannaksid. Sünnivalusid  oli riigi tekkel Eestis õnneks üsna vähe – ja kes selle üldse sünnitas? 69 peamiselt meessoost ülemnõukogus iseseisvuse poolt hääletanut saadikut? Või kogu rahvas? Või emake Venemaa? Kahtlane. Esimesed arenguverstapostid – pea tõstmine, pööramine, roomamine, esimesed sammud ja lalin – lapse esimestel eluaastatel ei peegelda ka kuigivõrd Eesti riigiga toimunut. Meid käidi küll õigelt poolt piiri sageli õpetamas, aga paljus  oli see naeruväärsevõitu ja eeldas kohalikelt täielikku teadmatust asjust, milles siinkandis juba arvestatav kogemus. Ka teismeea trotsist ei saa riigi puhul rääkida, iseseisva riigi teine aastakümme ei avanud protestivaimu enne, kui alles 2007. aastal, riigi 16. sünnipäeva eel. Ebaselgeks jääb pealegi, kes need iseseisva Eesti kahtluse alla seadnud protestijad siis ses võrdluses üldse oleksid? Vallaslapse poolõed ja -vennad, kelle arust ta polekski sündima  pidanud?    

 

Päris üle parda sääraseid kõrvutusi visata pole siiski tarvis; viljakamana tundub aga paralleel, mis lähtub priiks saava riigi ja iseseisvuva inimese võrdlusest. Kuulun aastakäiku, kelle elu olulisemad muutused toimusid samaaegselt muutustega Eestis. 1991. aastal päästeti meid iseseisvaina koolipingist ühiskonda valla. Korraga tuli ise tee leida nii  meil kui meie riigil ja valik oli äkitselt justkui uskumatult suur.     

Turnimine vabadusesammastel       

Rahva toetus uuele, iseseisvunud riigile, nagu ka elluastuja innukus ise toime tulla, tugines  sellistele hõlpsalt tajutavatele vabadusesammastele nagu tarbimis-, sõna-, tegevus- ja liikumisvabadus. Üsna varsti selgus, et iseseisvumine tähendab nii ühiskonnale kui üksikisikule siiski vastamisiastumist ressursside piiridega. Nii väikese riigi enesekehtestamise ja rikastumise, mõjujõu ja globaalse haarde kui iga elluastuja võimaluste osas, mis tähendas võitjate ja kaotajate kujunemist, edukateks ja edututeks jagunemist. Nagu Eesti riik üldisel  postsotsialistlikul taustal on ka 1990ndate hakul ellu astunud kohordid olnud suhteliselt edukad: meie vanuserühm ja veidi nooremad domineerivad täna rikkaima elanikkonnakvintiili hulgas, erinevalt paljudest teistest lääneriikidest, kus rikkamad on pigem üle neljakümnesed. Elluastunul vähenevad või isegi katkevad sageli suhted seniste sõprade ja ka perega. Riik eemaldus senistest semudest ja kiirustas uute ja parematega tihedamalt läbi käima. Riik on  pingutanud nagu edule orienteeritud noor et saada erinevate gruppide ja organisatsioonide ning korporatiivsete keskkondade osaks. Oma tee otsijad käivad tihti kaunis egoistlikku ja hoolimatut teed. Ka riigis olid esimesed kümme aastat kiirete ja äärmiselt isekate muutuste aastad. Kõrvale heideti hulgaliselt mõne majandussfääri ja vanemate põlvkondade inimesi. 

Rahanduses ja väliskaubanduses toimunud muutused kajastuvad selles, kuidas limonaadi ja hernekommid, mida Balti jaama kioskist vanemate antud kopikate eest hankida sai, asendas 1992. aastal üliõpilase stipikroonidega ostetud importkraam: banaanid, saksa keeksid ja Mehukatti. Riigi tööhõives toimunu sarnaneb aga isa traktori ja ihurammuga aidanud maapoisi muutumisega teenindajaks, võib-olla isegi finantshaiks kesk Tallinn City klaaskeskkonda: põllumajandussektor, mis 1991. aastal pakkus tööd ligi 20% elanikkonnast, on tänaseks muutunud marginaalseks 4% leivateenijate ettevõtmiseks. Teenindussektor hõlmab tänaseks 2/3 töötajatest; endiselt tilluke, kuid nüüdseks väga võimas finantstegevus on sama aja jooksul kahekordistunud, andes tööd 2%-le elanikkonnast. Küsitav, kas  raha kasvatav maapoiss end ses tegevuses tänaseni päris mugavalt tunneb; aga võib-olla on jõudsalt keskea suunas sammuva mehe ettekujutus ideaalsest elust ka juba pöördumatult rahasümboolikast läbi immutanud. Iseseisvuse toodud liikumisvabadus on tähendanud riiklikuks probleemiks tõusnud suurt väljarännet Eestist. Kuigi selle tegelikku ulatust on võimatu hinnata, peegeldab  mingit trendi ehk seesama iseseisvuskohort, mis kuulub arvatavasti ühte kõige innukamalt välja rännanud vanuserühma. Olulise osa aastast on Eestist ära umbes 20% mu endistest klassikaaslastest.     

Poliitiliselt on Eesti pidanud ideaaliks isikliku vabaduse ülikõrget astet, sellist, mida võib endale lubada enne pereloomist. Ent iseseisev inimenegi jõuab enamasti 20ndate lõpuks, 30ndate alguseks pereelu lävele ja hindab ümber terve rea seniseid väärtusi. Eestis hakkas sündide arv tõusma just teisel iseseisvuse aastakümnel, kusjuures kasvanud on esmasünnitamine just üle 30aastaste ja vanemate vanuserühmas. Ilmselt õhutab seda ka praegune  edukate sünnitamist toetav poliitika. Hoolitsusfaasini mitte jõudnud, lastetuks jäänud inimene kipub takerduma teismeea enesekesksesse elunautlusse, ja riik, mis jätabki keskseks eesmärgiks vaid rahvatulu kasvatamise üle valvamise, on justkui vananev yuppie, kes raha inimsuhetest ülemaks peab. Riiklikku hoolivust on teisel iseseisvuse dekaadil küll teataval määral rohkem, kuigi pigem sõnades ja avalikus diskursuses.   

Riigi taandumine   

Muidugi on riigi ja sellega üheaegselt iseseisvunud aastakäigu võrdlemine võimalik vaid  mõnes, osalt otsitud aspektis. Kuid indiviidi ja riigi „elu” paralleeljoontele asetamine ei ole siiski lihtsalt möödunud pühade üle naljatamine. Nimelt on üks kõige ilmsem trend, millele Eesti riigi taasiseseisvumise aastapäeval tuleb osutada, riigi taandumine inimeste elust. Selle suuna üheks varaseks advokaadiks oli sotsiaaldarvinist Herbert Spencer, mees, kes on tuntud ka paralleeljoonte vedajana ühiskonna ja organismi vahele. Tema arvates  sarnaneb ühiskond elusorganismiga mitmes aspektis, nii kasvamise kui arengu poolest. Tema seisukohad isikliku tegevusvabaduse ja riikliku sekkumise hillitsetuse kohta on selle loogikaga tugevalt seotud: organismi loomulikku evolutsiooni võib vahelesegamine vaid takistada. Säärane loogika on toitnud majandusliberaalide kõiki põlvkondi XIX sajandi teisest poolest alates, sh Eesti vabanemise kannul kujunenud thatcheristlikku poliitikat ja praktikat.         

Kuhtuv riik – või kui täpsem olla, siis pigem riigi kõrvalehoidmine teatud hüvede garandi, kvaliteedi ja turvalisuse tagaja rollist – tähendab  üha tungivamat nõuet, et indiviidid võtaksid riigi asemel enda kanda riski, mille vabaturumajandus tekitab töö- ja pensioniturul regulaarsetes kriisides, aga ka riski, mida elu ise paratamatult kaasa toob, sh terviseriski, koduga seotud riski, mille võivad kaasa tuua kõikvõimalikud üsna juhuslikud tegurid, kuid mis mõjutavad inimeste elu väga palju. Sinisilmselt elluastunud ei oska kunagi päris adekvaatselt hinnata neid ees ootavat reaalsust,  seda enam, et reaalsusel on komme ajas tublisti muutuda. Viimase aastakümnega on heaolu- ja tarbimisühiskond, kuhu me raudse eesriide tagant ihalesime, järjest kaugemaks eesmärgiks muutunud. Sellal kui seda õlitanud Hiina ja India odav tööjõud senisest globaalsest ebavõrdsusest välja astub, siseneb lääs üha teravama kihistumise ja  võimaluste erisuse ajastusse. Nii on sotsiaalpoliitika muutunud riigipoolsest aktiivsest sekkumisest viiside leidmiseks, kuidas nii riigi kui üksikisiku õnnetused või ebaedu inimeste endi õlule panna. See maailm, kuhu iseseisvusetud püüdlesid, polnud päris niisugune kui see, kuhu nad lõpuks jõudnud on, nagu ilmselt sageli ka koolipingist tervesse ritta ametitesse astunud avastasid tööelu künnisel, et nende valitud leivateenistus on  kiirkäigul moondunud maailmas iganenud ega paku enam seda turvalisust, positsiooni või rahalist kompensatsiooni, mida nad olid eeldanud. 

Loo metafoorne moraal         

Keskeale läheneva inimese rahulolu võib rajaneda sisemisel enesekindlusel, tundel, et see, mida ma teen, on minu jaoks õige ja hea, aga ka võrdlusel: mul on läinud teistest paremini. Eesti on läinud pigem viimast teed. Ka sünnipäeval tõstavad õnnitlejad Eestit esile võrdluses teistega: oleme möödunud Ungarist, kaugel ees lähinaabritest. Naabritest uhkem auto, vanast klassivennast peenem koer, oma tänava kalleim maja on paraku ka Eesti kui riigi  eneseuhkuse aluseks. Selge, et hästi tasustatud palgatöölisena või eraettevõtjana raha enda heaks töölepanemine, mille toel ligimesest üle olla, on ahvatlev valik. Inimese puhul tundub see siiski kaunis nukker ja piiratud teerada, mida oma lapsi kasvatades küll peamise eesmärgina rõhutada ei tahaks. Sisemise rahu leidmine ja üleolekutundeta hoolimine on iseseisvuse ühed kõige keerulisemad eesmärgid. Ka riigi puhul tuleks järele mõelda: ehk  pole riikides, kus kogutoodang ja arvudes väljendatud rikkus pealtnäha kehvemast materiaalsest elujärjest signaliseerivad, mitte miski nässus ja valesti, vaid olulisemad lihtsalt mingid muud väärtused? Äkki osutub iseseisev riik kui oma kultuuri ja ühiskonna väärtusliku elukeskkonnana toimimise eeltingimus (rahva püsimajäämine antud territooriumil, mitte diasporaana mööda ilma, keele ja kultuuri oma nägu ehk identiteet, elu võimalikkus igas  riigi osas jne) nende väärtusteta mõttetuks? Erinevalt tänaseks suuremal määral ajaloo prügikasti rännanud sotsiaaldarvinistidest pidas evolutsiooniteooria isa Darwin inimese arengus oluliseks sotsiaalseid instinkte (sh sümpaatiat ja teisi moraalseid tundeid, nagu kaastunnet ja ligimeste teenimise soovi). Just need on toiminud ühiskonda tugevdavalt ja lubanud inimliigil saavutada rohkem kui vähesema koostöövõimega olenditel. Sealhulgas  jõuda arusaamani riigina iseolemise võimalustest ja vastutusest

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming