Riigiteaduste kõrgkooliõpik täidab olulise lünga

Mart Nutt

Möödunud aasta lõpul jõudis kaante vahele eestikeelne ja eesti autorite koostatud riigiteaduste kõrgkooliõpik pealkirjaga „Poliitika ja valitsemise alused”. See ei ole küll esimene eestikeelne riigiteadusi käsitlev raamat. Juba 1993. aastal ilmus Mark N. Hagopiani „Režiimid, liikumised, ideoloogiad” ja kaks aastat hiljem, 1995. aastal Patrick Dunleavy ja Brendan O’Leary „Riigiteooriad”. Raamat ei ole ka esimene Eesti autorite koostatud kõrgkooliõpik riigiteadustes. 1997. aastal ilmus Toomas Varraku sulest riigikaitseakadeemia (praegune sisekaitseakadeemia) õppevahendiks mõeldud „Üldine poliitikateadus”. Sama autori põhjalikum käsitlus „Poliitika- ja riigiteadus” nägi trükivalgust 2001. aastal. „Poliitika ja valitsemise alused” on aga kindlasti uus kvaliteet eestikeelses riigiteaduste õppekirjanduses. See õppevahend on terviklik ja haarab põhjalikult kõiki riigiteaduse valdkondi. Kuigi raamatul on kaheksa autorit ning peatükid on kirjutanud eri autorid, on hea toimetajatööga ühtlustatud tekstid nii stiililiselt kui terminoloogiliselt. Raamat on liigendatud kolme ossa („Üldmõisted”, „Poliitika” ja „Valitsemine”) ning 24 peatükki. Selline liigendus teeb õppevahendi kasutamise hõlpsaks ja mugavaks. Igas peatükis on antud põhjalik ajalooline taust, tutvustatud erinevaid lähenemisviise, peatüki järel on esitatud kokkuvõte kõige olulisematest küsimustest ning lisatud aruteluküsimused ja soovitatav kirjandus. Asjakohane täiendus on lühipilk, tutvustamaks mõnda olulist konkreetset probleemi.

Õpiku puhul on oluline nii pedagoogiline kui sisuline külg. Õpik järgib riigiteaduse õpikute parimaid traditsioone, mis on leidnud kasutamist arvukates teistes keeltes koostatud õpikutes, eeskätt ingliskeelsetes. Selle taustal tekib paratamatult küsimus: kas saaks teha veelgi paremini, nii et üliõpilastel oleks seda kergem lugeda?

Mõnede peatükkide juures oodanuks rohkem värsket materjali ja põhjalikumat uute suundade tutvustamist. Näiteks ideoloogia juures on esitatud küll põhjalik ajalooline lähenemine konservatismile, liberalismile ja sotsialismile, kuid see, missugused muudatused on neis toimunud viimase paari kümnendi jooksul, on jäänud kohati pinnapealseks. Ideoloogiate juures oleks olnud ehk asjakohane tuua eraldi välja ka sellised suunad nagu fašism, natsionaalsotsialism, sionism ning ka tänapäeva puudutavad neofašism, neonatsism, islami-äärmuslikud ideoloogiad jm. Mõistetavalt on see aga autorite ja õpiku koostajate otsustada, missugustele küsimustele pöörata rohkem, missugustele vähem rõhku. Õpikus esineb mõningaid faktivigu. Näiteks väidetakse valimiste peatükis lk 304, et 1992. aastal oli Isamaaliidu üks valimisloosung „plats puhtaks”. Isamaaliitu aga 1992. aastal ei olnud veel olemaski, see loosung kuulus valimisliidule Isamaa. Kokkuvõttes on tegemist tänuväärse õpikuga, mis täidab eestikeelse riigiteaduste õppevahendina suure lünga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming