Riigivalitseja kroon on raske

TARMO KULMAR

Egüptoloog Sergei Stadnikov on Eestis tuntuks saanud eelkõige oma tõlgetega vanaegiptuse keelest. Olulisemad ja mahukamad nende seas on Keskmise riigi (ca 2040—1782 eKr) ajast pärit õukondlase pagenduslugu „Sinuhe jutustus” (e.k 1996) ja Vana riigi (ca 2686—2181 eKr) lõpuaegadel vanuri õpetussõnadena noortele üles tähendatud „Ptahhotepi elutarkus” (2011). Esimeses, mis on lausa seiklusromaani muistne eelkäija, aimub lisaks õigluse võidutsemise ideele ettekujutus ka muistse egiptlase geograafilisest maailmapildist. Teises manitseb isa oma poega ühiskonna hierarhiat silmas pidama, ülemate vastu aupaklik olema ja jumalaid austama. Nüüd on näinud trükivalgust hoopis poliitilisema kallakuga õpetusteos: Keskmise riigi algusaja vana vaarao Amenemhet I pärandab troonipärijale Senusertile viisteist tähtsat näpunäidet, et uue valitseja käsi hästi käiks ning et riik õitseks ja tugev oleks. Need kirjutised on olnud aastasadu, kui mitte öelda aastatuhandeid, Egiptuse koolides üldkehtiva kombe- ja ühiskonnaõpetuse käsiraamatuteks, mida on tulnud pähe õppida ja muidugi ka loendamatuid kordi ümber kirjutada.

Vaaraost oli Vana riigi keskpaigaks saanud lausa elav jumal maa peal. Seejärel hakkas egiptlase teadvuses kuningas aegamisi inimeseks muutuma, mis ei jõudnudki teostuda, sest ka omamaiste vaaraode välismaised järeltulijad I aastatuhandel eKr ja seejärel Rooma keisrid olid ju ka jumaluse staatuses. Usuti kestvalt, et kui vaarao on elus ja terve, siis on ka riigiga kõik korras. Tegelikult sellist abstraktset mõistet nagu „riik” egiptlastel ei olnudki – kuningas kui absoluutne valitseja ise oli riik. Keskmise riigi algusaegadel taastus maal kord ja turvalisus, mis pärast Vana riigi langust oli jäänud vähemalt paarisajaks aastaks unistuseks. Seetõttu hakati kirjandustekstides iseäranis rõhutama kuninga suurt osatähtsust kõigi ühiskondlike hüvede saavutamisel.

Millised õpetussõnad on siis teose autor, kelleks oli kõige tõenäolisemalt üks Senusert I nõunikke, atentaadi käigus mõrvatud vanale vaaraole Amenemhet I-le suhu pannud? Kokku võiks isa õpetused võtta ehk nii. Sinu kätes on riigi heaolu, kuid ära usalda alamaid, ka mitte oma venda ega sõpra! Sind valitseb kestev surmaoht. Ole valmis mõrvakatseks, ära lase end ootamatult tabada! See, kellele sa oled head teinud, võib su reeta. Sa oled palju head teinud, aga sind vihatakse, seepärast ole valvas. Loomulikult loetleb Amenemhet I seal oma heategusid ja kohati üleloomulikkegi vägitegusid, aga ta on sealjuures kibestunud. Ära unusta oma isa saatust, ära unusta jumalaid ega oma hauakambrit, sõnab ta korduvalt. Oma elu, kestuse ja tervise kõrval pead sa võitlema tarkuse eest, toonitab ta lõpuks. Teisisõnu: riigivalitseja kroon on raske. Ta on sisuliselt üksi. Võim võib tunduda magus, kuid see on ka ränk vastutus. Tasuks on inimlik üksildus, tihti rahva vihkamine ja mõnikord ka vägivaldne surm. Kas see kõik on ihkamist väärt? Ent keegi peab vastutuse võtma, eriti kui jumalad on su määranud krooni kandma. See ongi tarkus, mida vaarao silmas peab.

Tänapäeval on riigivalitsemises monarhia tähendus küll tseremoniaalne. Võimu ja vastutuse küsimus on ometi endiselt sama tähenduslik, olgu siis tegu demokraatlike või autokraatlike riikidega. Iga võimu juurde asunu peaks meenutama vähemalt nende õpetussõnade sissejuhatuse lõpulauset „Sa suurendad heaolu”. See ongi riigivõimu teostamise sügavaim mõte. Aga ka XIV lõigu alguslauset „Ometi on nii palju vihkamist tänavail!” tuleks vahel mõnele isevalitsejale meelde tuletada, et nad ei satuks lõikudes VI—IX kirjeldatud sündmuste tulipunkti.

Stadnikov on teadlasena põhjalik ja hoolikas. Ootuspäraselt on tõlketeos, mis võtab raamatus enda alla vaid kuus lehekülge, varustatud ajastu ja tausta mõistmiseks mahuka faktitiheda sissejuhatuse ning 80 põhjaliku kommentaariga. Mahukas bibliograafia ja aine- ning nimeregister on lugemisel suureks abiks. Sooviksin, et tõlkimisele tuleksid edaspidi teisedki ligikaudu samast ajastust pärit teosed, mis vajutavad tundlikele punktidele. Näiteks „Ipuveri kaeblustes” antakse värvikas pilt Vana riigi kokkuvarisemisel tekkinud kaosest, see aitaks võib-olla kaasa inimese ja ühiskonna suhtestumisest arusaamisele katastroofilistes olukordades. „Õpetussõnades Merikarale” esitatakse ka vaarao võimule religioosne põhjendus. See oleks vaatlusalusele „Amenemhet I õpetusele oma pojale Senusertile” väärtuslik täiendus ja aitaks kaasa nii toonase kui ka tänase riigivalitseja võimu olemuse mõtestamisele.

Ega meil egüptolooge tegelikult rohkem ei olegi kui Stadnikov. Rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud Vana-Egiptuse uurijaid ei ole muide mitmeski mõneti suuremagi rahvaarvuga maal. See, et väikeses Eestis üks juba aastakümneid viljakalt tegutseb ja tõlgib, on tõeline ime, arvestades kas või meie teaduse vaeses ja vaevalises rahastamises valitsevat projektipõhisust. Ühtlasi on see ka suur õnn, sest muistsetel egiptlastel kui maailma ühe vanima tsivilisatsiooni loojatel on tänapäevale palju öelda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming