Rikkuse kasv jäi kinni

Kaarel Tarand

Kuidas kavatseb riik järgmisel aastal kultuurielu rahastada? * Riigieelarve koos aastasiseste muudatuste ja lisaeelarvega.** 2009. aasta riigieelarve võrreldes 2008. aasta riigieelarvega.

Meie stardiplatvorm on määratu rikkus võrreldes aastaga 1808, 1908, 1938, 1988 või isegi 1998. Nominaalselt kasvab kultuurielu rahakott järgmisel aastal 0,42% isegi tänavuse tippaastaga võrreldes. Reaalväärtuses on kahanemine karm ja pole siis ka ime, et mitmest nurgast vaikset virinat kostab. Valdavalt aga elab valitsemisala siiski teadmatuses, sest viimaste nädalate jooksul toimunud eelarvekõnelustelt koalitsioonierakondade vahel kultuuri rahastamise kohta just palju sõnumeid ei pudenenud. Ei pidanud kultuuri nimetamisväärseks ka peaminister Andrus Ansip, kui esitas järgmise aasta riigieelarve eelnõu riigikogule üleandmisel lühikese ja reipa saatesõna. See vältiv vaikimine on mõistetav, sest nagu eelnõu seletuskirjast näha (nii riigikogu kui ka rahandusministeeriumi kodulehel, vt tabel 1), on kultuuriministeerium kulude administratiivse liigenduse järgi kõigi ministeeriumide hulgas oma 0,42% kasvuga viimasel kohal, paremas seisus ainult mõnest põhiseaduslikust institutsioonist, mille kulusid aga ongi pisut lihtsam kokku tõmmata – kuigi üleriigilise säästuna ei anna riigikogu ja -kohtu piiramine suurt summat kokku. Eks ta ole, keda ei kosuta, seda ei saa ka ju kõnes jutuks võtta või koguni prioriteediks nimetada.

Eelnõu seletuskirjast võib leida administratiivse liigenduse kõrval ka funktsionaalse jaotuse (seletuskirja lk 53–58), mida tehakse valitsemisfunktsioonide klassifikaatori (COFOG) järgi. Kümne tegevusala hulgas seisab funktsioon „vaba aeg, kultuur ja religioon” rahalise mahu poolest eelviimasel kohal (2,99%). Eesti oludes on sellest väiksema mahuga ainult elamu- ja kommunaalmajandus (vt tabel 2), mis omal ajal rahva tahtel täies mahus erakätesse läks.

Väike osakaal võib tähendada ka piisavat rikkust. Kuid oludes, kus majandus eriti ei kasva, küll aga väheneb inflatsiooni toimel raha ostujõud, on valitsuse eelistuste kaal märksa suurem kui madala inflatsiooni ja kõrge kasvutempoga ajajärgul, mil reaalkasvu jätkus igasse sektorisse. Paraku on tegevusala „vaba aeg, kultuur ja religioon” oma 2,4 kasvuprotsendiga koos tegevusalaga „avalik kord ja julgeolek” kõigi hulgas kiduraim (vt joonis 1). Inflatsiooni katteks oleks juurdekasvu olnud vaja ikka oma 10% ehk mitte 70, vaid vähemalt 300 miljonit krooni. Aga mida pole, seda pole.

Nukra võrdluspildi üks tekitajaid on välisabi ehk euroraha. Kultuurielu toetuseks saadakse seda vaid sümboolses koguses. Miks, selle üle on hilja targutada, võib öelda, et valitsuse eelistused siis, kui käimasoleva perioodi abiraha kasutamise üle läbi räägiti, olid mujal. Ja seda nippi, kuidas rohkem kultuuri välisabi-kõlbulikuks kirjeldada, ei osatud välja mõelda. Tagajärg on igal juhul see, et kultuuriministeeriumi tulbakest välisabi kasutamise mahtude tabelis on piinlik tulbaks nimetadagi, pigem on tegu rasvasema joonega, mis kannatab võrdluse välja ainult ulatusliku ja inimrohke valitsemisalata riigikantselei, justiits- ja rahandusministeeriumiga (vt joonis 1).

Lihtsameelne arvaks siinkohal, et oma rahaga oleks pidanud rohkem turgutama just neid valdkondi, mis mingil põhjusel välisabi saajaks ei kvalifitseeru. Paraku töötab kaasfinantseerimist eeldav ja nõudev süsteem vastupidi. Selleks, et välisabi saada, tuleb ka võimalikult rohkem oma raha abikõlbulikesse valdkondadesse suunata. Nii imevad majandus, keskkond ja haridus kohaliku maksuraha juurdekasvu ühisprojektide tarbeks ära. Ja nagu paljud kriitikud märgivad, kipub välisabi lõpuni ärakasutamine omaette eesmärgiks saama (rohkem välisabi – rohkem võimu – rohkem investeeringuid – rohkem nurgakive – rohkem lindilõikamist – rohkem hääli valimistel), millekski, mille puhul enam ei küsitagi, miks seda kõike meile vaja on (üks tuntumaid liialdamise kohti on välisabi toel maanteede ehitus).

Kultuurisektori tulupoolelt (ei olegi ainult kulu, midagi toob sisse ka!) vaatab vastu kultuuritarbijate käitumise küllalt konservatiivne prognoos. Majandustegevusest peavad valitsemisala asutused suutma järgmisel aastal koguda 152,3 miljonit krooni, mis on tänavusest miljoni võrra vähem. Millistele kaalutlustele toetudes just niisuguse tulemuseni on jõutud, eelarve eelnõu seletuskirjast ei selgu. Aga peaks, sest riigikogus tahavad inimesed ju eelarve kohta põhjendatud ja kaalutud otsuse teha, eelnõus seletamata jäänud teemadel küsimuste esitamiseks on aga rahvaesindajatel väga vähe võimalusi. Kui eeldada, et riigikogu kultuurikomisjon peab eelarve asjus koos ministeeriumi esindajatega kokku näiteks kolm kahetunnist koosolekut, saab igaüks komisjoni 11st liikmest esitada kuni kuus küsimust. Aga ridu kultuuripeatükis on mitu korda rohkem. Riigikogu liikmed on veel isegi privilegeeritud, otse eelarvest sõltuvad tuhanded inimesed ei saa ju kelleltki otse küsida. Ei peagi tingimata saama, aga avalik asjaajamine meie hea kirjaoskusega e-riigis peaks andma huvilisele võimaluse dokumentide toel endale ise kõik selgeks teha. Seda aga napisõnaline seletuskiri eelarve osas küll ei võimalda. Kirjasõna ja arvude kokkuhoidu on ilmselgelt vale koha pealt tehtud.

Tulgem tagasi kultuuriasutuste tulu näite juurde: eelnõus on kirjas, et kontserdiorganisatsioonide (eeskätt Eesti Kontsert) tulu (piletimüük, üritused jms) kahaneb järgmisel aastal 5,6 miljoni krooni võrra (13%), muuseumid suudavad aga oma tulu kasvatada 3,3 miljoni krooni võrra (7%) ning teatrid 1 miljoni võrra (1,6%). Kontserdikorraldajatega võrreldes paistab muuseumirahvas ikka väga optimistlik, lausa hulljulge välja, kui arvata, et ministeerium on lihtsalt summeerinud asutuste endi ennustused. Ühtki loogilist seletust sellele, miks peaks rahva muusikahuvi võrreldes teatri- või kunstihuviga järsemalt kahanema, seletuskiri ei paku. Tallinna suuremate muuseumide külastajate hulgas on küll suur välismaalaste osakaal, kuid teatrites ja kontsertidel käib neid ühtviisi vähe. Eelnõu viimases peatükis esitatud tegevuskava järgi riik kultuuriürituste külastamise kahanemist ei ennusta. Vastupidi, 2006. aastal fikseeritud baastasemelt (4,645 miljonit külastust aastas) peaks toimuma väike, aga pidev kasv tasemeni 5,02 miljonit külastust aastal 2012. Kui külastamine kasvab ning ka keskmist piletihinda õnnestub tõsta, siis kuidas saab tulu summaarselt väheneda?

Eraldi küsimus on, kuidas mõjutab tuluprognoosi, s.t kultuurisündmuste ja -asutuste külastamist käibemaksu soodusmäära kadumine (varakevadine ilus jutt 50 miljoni kroonisest kompensatsioonipaketist teatritele ja kontserdiorganisatsioonidele oligi liiga hea, et langevas majandustrendis realiseeruda). Seletuskirjas ennustab rahandusministeerium, et käibemaksu soodusmäära kaotamisest tekib hinnatõus 12,4%. Tähendab, pole ette näha, et kultuuriasutused peaksid käibemaksustatavat baashinda külastatavuse taseme hoidmiseks alla laskma. Kui nii, siis kuhu tulu kaob?

Kui jagada on võimalik vähem kui saada soovitakse, käib kulutamine otsustajate maitse-eelistuste järgi. Ka seda võib nimetada kultuuripoliitikaks. Kriitikul on võimalik iga rida vaidlustada ja öelda, et tegelikult oleks pidanud hoopis sellele andma, aga anti hoopis tollele. Maitse asi, aga peale paksu vere muud tulu sellisest kriitikast ei sünni. Kitsamal ajal paistavad eelistused aga teravamalt silma. Kui valitsuse otsus oli kahandada kõigi rahasaajate tegevuskulu 8%, siis tegelikult on leitud võimalusi kahandada mõnel neid kulusid ka piirmäärast vähem. Mul on hea meel nende asutuste pärast, aga ega neil rahaliselt lihtne sellegipoolest pole. Ja millistel kaalutlustel on vahed asutuste vahel sisse tehtud?

Omamoodi kurioosumeid leiab seletuskirjast ka. Näiteks on Sihtasutuse Vene Teater kohta öeldud: „Vene Teatri hoone avati pärast renoveerimist augustis 2006”. Mõni lehekülg hiljem ega eraldab riik samale teatrile „1 miljon krooni hoone renoveerimiseks”. Mis toimub? Kas kahe aasta tagune töö on juba katki läinud? Kui aga tegu on remondilaenu tagasimaksega, siis peaks see eelarves ühe teise koha peal olema.

Aga need on detailid. Endistviisi jätkub kultuuriprojektide osaline topeltfinantseerimine, mille mõistlikkuses on põhjust sügavalt kahelda. See tähendab, et ministeerium hoiab küllalt soliidset rahasummat (mida kõik võivad oma projektidele küsimas käia) oma eelarves ja jagab seda parema äranägemise järgi. Paljud, kes ministeeriumilt raha saavad, küsivad ja saavad seda sama sündmuse tarvis aga ka kultuurkapitalilt. Mis mõte sel on, ühe raha pärast kaks otsustamiskoosolekut pidada? Õhuke ja ökonoomne riik?

Teemasid, mida kultuuri rahakotist välja sikutada, leidub kümneid. Halb on see, et neid juba enne küsimuste tekkimist piisava põhjalikkusega ära ei seletata. Aga hea, et just seetõttu saab eelarveprotsess pikemat ja pidevamat tähelepanu. Kogu raha eest.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming