Rohelised raamatud

Toomas Kiho

Elureisist kirjutamiseks on tarvis peale elu reisi ka kirjanikusulge ja -annet.          „Veebruari keskpaik, õhtul pisut enne kella kuut, seisan Tartus Jaani ja Munga nurgal. Olen sellest ristmikust üle käinud ilmselt kümneid, kui mitte sadu kordi; praegu seisan – positsioonis, kus ma ilmselt kunagi pole seisnud – näoga jõe poole, pilguga piki Mungat, nõjatudes vastu majanurka (seda pole ma siin ristmikul kindlasti mitte kunagi teinud); praegu asub selles majas turismibüroo, varem oli siin „Naiste  pesu” (mis andis nime Max Rebu luulekogule); minueelsetel aegadel, kui ma olen õigesti aru saanud, oli siin mingi söögikoht, pirukabaar, kus käisid tudengid. Ma ei mäleta, kuidas toda nimetati. Kui ma oleks võõramaalane, ei teaks ma seda niikuinii. Ma ei teaks ka, et ühes majas mu vastas on koolimaja ja teises ajakirja toimetus. Ma ei tervitaks Kangilaskit, kes toimetuse uksest väljub, karvamüts peas, viipab mulle ja suubub oma pikkade jalgadega kuhugi Tartu  õhtusse. Ma pingutan õige pisut oma kujutlusvõimet ning ... maja mu ees muutub majaks, millest ma ei tea tuhkagi, aga mis seda enam just tähendab midagi – tähendab siinset kohta ... Tema aknad on pimedad, need aknad on minu kui võõramaalase suhtes küsiva ilmega, nad seiravad mind.”1     

Kui ta minuti veel oleks sealsamas oodanud, siis oleks ta näinud, kui nurgatoas esimesel korrusel süüdatakse tuled, ja valges on näha, kuidas tuppa ilmub kolm inimest. Nad võtavad istet ning süüvivad arutellu kirjanduse üle. Räägivad reisikirjandusest. Seejuures peatuvad nende mõtted ka just tollelsamal  mehel seal Munga tänava maja nurga vastas, kes pimedaid aknaid oli seiranud. Need mehed mäletavad küll, et tolles teises majas, mille vastu mees tänaval nõjatub, asus tegelikult hoopis üsna radikaalne õllekas – Miša baar. Aga need mehed2 mõistavad ka, et toosama mees seal hämaral tänavanurgal kirjutas ühe võimsama reisiraamatu 2010. aastal. Ühe roheliste kaantega raamatu Itaaliast. Aga ka üks naine, kes niisamuti pärit Viljandimaalt, kirjutas ka  ühe raamatu Itaaliast, Roomast. Ja ka too raamat on roheline. Ja ka too raamat on reisikirjanduse tipp. 

Kõneldes reisikirjandusest aastal 2010 tuleb niisiis alustada kahest rohelisest raamatust. Viivi Luige „Varjuteatrist” ja Aare Pilve  „Ramadaanist”. Peale kaanevärvi on neil õige palju huvitavaid sarnaseid jooni. Sarnane on aines: kahe mulluse eriti kirka „turismiraamatu” autorid on keskendunud just Itaaliale. Sarnane on tagamaa: mõlemad on juurdunud Viljandimaal. Sarnane on käsitluslaad: mõlema reis on õige isiklik-isiksuslik. Ning lõpuks asetuvad mõlemad raamatud žanriliselt romaani ja reisikirjanduse piirimaile.       

Küllap oleks objektiivselt õige neid raamatuid eeskätt romaanidena analüüsidagi, kuid  olles siin nimelt reisikirjandust vaatlemas, tuleb siin neid just reisiraamatutena võtta. Ning seda tinglikku vastandust silmas pidades – romaan taotlegu kunstilist kõrgtaset, kuna reisikirjanduse sihiks on anda utilitaarseid näpunäiteid geograafilise maailma kohta – küsigem: mida kõrva taha panemise väärset „Varjuteater” ja „Ramadaan” siis meile õpetavad? Ja vastus on tegelikult väga oluline. Need tekstid kõigutavad tavaarusaama, justkui elaksime mingis globaalses külas, kus terve maailm on imepisike ja üsna ühetaoline, meie kodusest Euroopast rääkimata. Kes veidi vaevub sügavamalt järele mõtlema, mõistab, et Itaalia on tegelikult kaugemal, kui meil kombeks arvata. Ning et meie – need meie kodused võsad – oleme Itaaliast veel hoopis kaugemal ega pruugi sinna kättegi paista. Saame teada, et maailm on tegelikult ikkagi suurem, kui arvame. Värvilisem, kui arvame. Kirevam. Kuigi see nii kõlab, pole järeldus  sugugi banaalne – lihtsameelsed jutukesed ega muude maade kohta käivad ajalehelood ei saa seda iial päriselt selgeks teha, selleni jõudmiseks on vaja esmaklassilist, kunstilukirjandusse kalduvat reisikirjandust.       

Niisiis pole parata, et ilukirjandus tungib reisiraamatutesse. See on ainult soodne ning mõne aja pärast võime proosa-, luule- ning draamakirjanduse kõrval ka reisikirjandust häbenemata võrdväärsena võtta.3 Seni me seda harilikult ei tee – lugemiselamust otsime  ikkagi ilukirjandusest, kuhu „reisiraamatud ju ei kuulu”. Tunnistan, et ka mina ei osanud raamatupoes Aare Pilve „Ramadaani” riiulist leida, kuna otsisin seda kui „head raamatut” või romaani eestikeelse ilukirjanduse riiulilt, aga pidanuksin, khm-khm, seda otsima reisikirjanduse seast, kus see tõesti ka oli! Lubatagu mõni märkus veel žanripiiride kohta. Kuigi Jüri Talvet näiteks on Sirbis tõenäoseks pidanud, et „võib-olla on „Ramadaan”  romaan”,4 on Aare Pilv ise tõdenud (EPLi intervjuus Mari Peeglile), et tahtmata ise oma raamatut üldse liigitada, võeti see vastu just trendikas reisikirjade žanris.5 Samas nimetati Pilve „Ramadaan” Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastaauhinna nominendiks hoopis esseistika valdkonnas. 

Viivi Luige „Varjuteatriga”, mis samale auhinnale proosa valdkonnas esitati, tundub asi ühesem. Autor on ise tunnistanud, et „sellel raamatul pole suurt tegemist reisikirjade ega mälestustega. Muidugi on „Varjuteater” romaan”.6 Siiski pole see siinses kontekstis õige, vähemalt mitte nende kaanonite või kaalude jaoks, millega kaalume eelmise aasta reisiraamatuid. Siin liigitub see kaheldamatult reiskirjandusse: tegu on konkreetse, isikustatud inimese, autori reisiga konkreetsesse maailma nurka. Ja ka kõik kõrvaltegelased on ikka päris inimesed, oma päris saatuste, päris mõtete ja päris olemisega. Ning nii nagu paigadki esinevad  nad ka päris nimede all. Ent kahtlemata pole „Varjuteater” lihtsalt järjekordne autobiograafiline heietav reisikiri, millega on täitunud Eesti reisikirjanduse riiulid.       

„Varjuteater” on midagi enamat …, kuidas seda öelda: „Varjuteater” on täiesti lummav  raamat. Ka reis, millest jutt, lummab oma sügavusega. Lihtsa näpunäite võib siit tuua ka teistele inimestele, kes reisimise ette võtavad: mida sügavamalt reisime, mida teadlikumalt seda teeme, seda võimsamaks kujuneb reis. Muidugi ei ole võimalik, et igaüks reisib oma sihtkohta „kogu elu”, nagu seda on teinud Viivi Luik. Tema teekond Rooma on kestnud läbi terve elu, läbi poliitiliste süsteemide kokkuvarisemise, läbi personaalsete ja sotsiaalsete  üleelamiste jne. Selliseid reise ei saa üks inimene endale palju lubada. Kuid ühe sellise saab igaüks; see sarnaneb tuntud postulaadiga, et igaühe elust saab kirjutada romaani. Ka ühe korraliku reisiraamatu saab, tõestab Luik, kirjutada igaühe elureisist. Muidugi, see väide on veidi pealiskaudne: elureisist kirjutamiseks (nagu ka romaani kirjapanekuks) on tarvis peale elu reisi ka kirjanikusulge ja -annet. Ning kuna „Varjuteatri” puhul  on olemas kirjanik-meister, siis ärkab kusagil kuklas äkki teadmine, et tegelikult võiks Luige meistrisulg kirjutada veel mõnegi reisikirjandusse liigituva raamatu – ja teha seda niisama lummaval moel? Teisisõnu, kas see lumm, mis ei lase lugejat lahti, kui ta koos Luigega „Varjuteatris” Rooma poole kulgeb, tuleneb sellest, et Viivi Luik on oma ala meister, või sellest, et tegu on tõepoolest Viivi Luige elu reisiga. Jäägitult. Kui uskuda – ja miks ei peaks? – Jaak Jõerüüdi osutust, et Viivi Luik on kirjutanud „Varjuteatrit” „tegelikult kogu elu”,7 siis ilmneb, et selles raamatus saavad kokku mõlemad erakordsed eeltingimused. Sellega on seletatav selle raamatu võim ja lumm, mis ei lase lugejat enam lahti. Siin on meie ees „tõeline kirjandus selle kõrval, mida meile kirjanduse pähe täna esitatakse,” nagu on hüüatanud Postimehes Rein Veidemann.8         

  Aga tegelikult saab lugeja ikka siit õige palju teada Itaalia kohta ja itaallaste kohta – selle poolest vastab see „tõelise kirjanduse” teos  igapidi ka korralikule reisiraamatule esitatavatele nõuetele. Muidugi, Itaaliast ja itaallastest pajatab meile silmaringi avardavalt ja meisterlikult ka Aare Pilve „Ramadaan”. Mille poolest aga need kaks Itaalia-kuvandit erinevad? Veidi julgelt üldistades võib öelda, et Aare Pilve raamatust õpime Itaalia kaudu, Itaalia peeglist tundma autorit, Aare Pilve ennast – üht ütlemata mõnusat eesti meest, tema elu ja kujunemist, aga ka eelistusi ja kiiksusid – nt  kirikusse ei sisene ta maksu eest –, (ilma igasuguse halva varjundita öeldes) üht n-ö keskmist eestlast. Ja see eestlane on siis „Ramadaani” kui reisiromaani peategelane.   

Viivi Luik toob meile Itaalia kaudu teadmist terve Eesti kohta, allusioonid toovad meid tagasi Eesti ja tema saatusesõlmede juurde,  kaasa arvatud 1991. aasta keerdsündmused, aga ka sovetlikud julmused, maaelu hävimise ajad, kui ohus oli terve rahvus, jne, samuti ka viited riigiehituse suurtööle, diplomaatilise teenistuse seigad jne. Peategelaseks tundub tõusvat n-ö tegelane nimega Eesti Riik, nagu autor tema kohta kirjutab. Ja selline Itaalia kaudu Eestini jõudmise tunne on seda erutavam, et suur osa „sündmustikust” leiab aset hoopis kolmandates kohtades, olgu Berliinis või mujal. Vahemärkusena olgu siinkohal nimetatud, et kui käsitleda „Varjuteatrit” hoopis muinasjutuna, mitte aga reisikirjandusena, siis on järeldus vastupidine; nii on muinasjutu paradigmast lähtunud Johanna Ross leidnud, et „kõige silmatorkavamalt puudub” raamatus just Eesti!9 See on selges vastuolus äsjase järeldusega, milleni oma arutluskäigus jõudsime. Aare Pilv näitab meile – kuigi väga isiklikult – Itaaliat, selgitab vaatamisväärsusi, nende kultuurilisi  tagamaid ja seoseid. See on veidi tuglaslikult tark ja igapidi huvitav reis. Viivi Luige raamatust jääb mällu eriti tundeline, peenikene lõim, mida pidi astudes Itaalia justkui avaneb ja avaneb sammhaaval, seejuures on Eesti ka kogu aeg kaasas. Kokkuvõttes: mõlemad rohelised raamatud annavad siiski Itaalia meile kätte. See maa ja selle inimesed saavad meile tuttavaks, nii need kui nood.       

  Pisut teisema varjundiga olgu nimetatud, et ka vastupidisel suunal, itaallastele Eesti tutvustamise ja selgeksõpetamisega, on eesti väärtkirjanduses 2010. aastal tegeldud. Eriti silmatorkavalt ja tõhusalt teeb seda Maarja Kangro loo „Stipendiaat” minategelane (novelli  leiab kultuurkapitali ilukirjandusliku proosa auhinna saanud raamatust „Ahvid ja solidaarsus”). Autor on olemuslikult iseloomustanud „Eesti asja”, öeldes, et see on „õrn, hõrk, happeline, hale ja võluv. Teda tuleb osata tabada.” (lk 24) Tundub, et parimad Eesti reisiraamatud seda oskavad.     

Ja viimaks kolmandast auhinnatud reisiraamatust10, Martin Kala „Maailm, nõudmiseni”. Martin Kala raamat on teistsugune. Juba pealtpoolt: rohelise kuue asemel ehib esikaant kaelkirjaku pilt. Ja kirjum on ka raamatu sisu,  koosnedes üsna erinevatest lugudest-reisidest üsna erinevatele maadele. Meie viimaste aastate üks viljakamaid arvamuslugude autoreid, esseiste ning kolumniste on end selle raamatuga kinnistanud ka reisikirjanduse autorite sekka. Ka raamatus ridanevad tekstid on mõneti kolumnilaadsed: igaühes on keskendutud ühele konkreetsemale reisile ning need seisavad sammastena üksteise kõrval. Niisiis on meie ees sedapuhku pigem  lõdvalt seotud jutustuste kogu kui romaan (kui sellesse žanrisse Viivi Luige ja Aare Pilve raamat tinglikult liigitada). Eriti silmatorkav on minu hinnangul raamatu viimane essee – hiilgav ood reisimisele. 

Paraku jääb tunne, et seesugused reisimise ajad jäävad möödunud sajandivahetusse, aega, kui reisiti veel lähtuvalt „ajaloo lõpu kättejõudmisest”. XXI sajandil reisitakse vist juba teistmoodi – aga see on juba üks hoopis teine jutt. 

1 Aare Pilv, „Ramadaan”, lk 274.

2 Jutt on reisikirjanduse kolmeliikmelisest auhinnažüriist, kuhu kuulusid peale minu Tiit Pruuli ja Janika Kronberg.

3 Olgu siiski öeldud, et tänavu – erinevalt eelmisest aastast – Eesti Kirjanduse Seltsi kirjandusülevaate koosolekule kolme suure kõrvale reisikirjandus ei mahtunud. 

4 Sirp 10. II 2011.

5 EPL 10. IX 2010.

6 EPL 4. XII 2010.

7 Sirp 6. I 2011.

8 Postimees 27. XI 2010.

9 Vikerkaar 2011, nr 3.

10 Olgu öeldud, et möödunud aasta Eesti reisikirjanduse auhinnad jagunesid nii: Viivi Luige „Varjuteater” – 2010. aasta parim reisikiri, Aare Pilve „Ramadaan” – 2010. aasta väga hea reisikiri, Martin Kala „Maailm,  nõudmiseni” – 2010. aasta parim publitsistlik reisiraamat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming