Rohkem erinevaid ajalugusid

Valle-Sten Maiste

Mineviku kriitiline tõlgendamine ei ohusta Eesti iseseisvust.

Marek Tamm, kurtsid juba nelja aasta eest siinsamas lehes (9. V 2003), et sarja “Ajalugu. Sotsiaalteadused” tegemine pärsib muid tegemisi. Nüüd on sari lõpule jõudnud. Kas sarja käigushoidmine ammendas end? Paistis ju tegelikult alles viimastel aastatel, et sari on kasvatamas truud ja veendunud austajaskonda, kellele nende raamatute ilmumine kasvavat rõõmu valmistas.

Sarja lõpetamiseni viisid mitmed asjaolud, mille seas esikohal on kindlasti isikliku huvi raugemine ja tunne, et mingi ring sai täis. Sari ilmus kokku kümme aastat (kuigi päris hoo sai ta sisse 2000. aastal) ja selle aja jooksul nägi ilmavalgust kakskümmend viis raamatut. See tundub ühe sarja jaoks täiesti piisav maht ja eluiga, nii et vähemalt minul pole seda tunnet, et midagi oleks pooleli jäänud. Suurem osa nendest autoritest, kes on mulle endale olnud tähtsad, jõudsid sarjas ära ilmuda, mistõttu loen oma missiooni pigem täidetuks. Ma tegelen ajaloo- ja teiste raamatute kirjastamisega Varrakus kindlasti edasi (sellegi sarja haldamine oli vaid mu üks ja sugugi mitte töömahukaim ülesanne kirjastuses), ent akadeemiline tegevus ülikoolis on praegu siiski esmatähtis.

 

Millised olid mõtted kümne aasta eest sarja Georges Duby raamatuga alustades? Mis korrektiive on teinud aeg ja kuidas praegu kõigele tagasi vaatad?

Nagu juba nentisin, toitus sarja käigushoidmine ennekõike isiklikust huvist. Mul kujunes võrdlemisi varakult, veel enne ülikooli astumist, välja kaunis selgepiiriline arusaam, milline võiks hea ajaloouurimine olla, ning seda arusaama püüdsingi sarja kaudu teistega jagada. Georges Duby oli sealjuures üks neid autoreid, kelle varane lugemine jättis olulise pitseri mu ajalookäsitusele, nii et temaga sarja alustamine polnud kindlasti juhuslik. Idee asutada omaette raamatusari on aga kahtlemata üks mu frankofiilia vilju, nimelt on Prantsusmaal kõiksugu raamatusarjad väga laialt levinud. Suurem osa raamatutest, eriti humanitaaria valdkonnas, ilmub seal sarjades, mille eest vastutavad konkreetsed inimesed, enamasti pigem õpetlased, mitte kirjastajad. Mul on tegelikult väga kahju, et Eestis on raamatusarjad väga vähe levinud ja kui mõningaid raamatusarju ka eksisteerib, siis ei vastuta selle sisu ja kvaliteedi eest nimeliselt keegi. Minu üleskutse seega kõigile: asutage rohkem oma raamatusarju!

Mis puutub tagantjärele tarkusesse, siis mõistagi ei moodusta sari mu n-ö ideaalraamatukogu, vaid on olnud soovide ja võimaluste kompromiss. Teaduskirjanduse väljaandmine on Eestis teadagi majanduslikult tulutu tegevus, s.t kirjastada saab ennekõike raamatuid, mida keegi on nõus finantsiliselt toetama. Minu sarja eluspüsimisel on olnud väga oluline roll Prantsuse kultuurikeskusel, Avatud Eesti Fondil ja Kultuurkapitalil. Samas ei ole majandushuvid raamatuvalikut kindlasti dikteerinud, kõik, mis sarjas on ilmunud, peegeldab kokkuvõttes ikkagi mu enda maitset ja meeldumust.

 

Koondasid sarja raames tehtud intervjuud omaette raamatuks “Kuidas kirjutatakse ajalugu?”. Mis sõnumit kannab see teos?

See raamat on sarja omalaadne kõrvalsaadus, mis sündis ilma planeerimiseta. Sarja lõpp tundus olevat hea ettekääne, et kõik pikemad intervjuud korraga huvilistele kättesaadavaks teha. Samas on see raamat, nagu ka sissejuhatuses kirjutan, teatav kokkuvõte mu viimase kümnendi huvidest ja lugemistest, väikese liialdusega mu intellektuaalne autobiograafia, kus olen ennast portreteerinud peamiselt teiste inimeste sõnadega. Sest nagu iga intervjueerija teab, sisaldab intervjuu vähemalt samavõrd nii küsitletavat kui ka küsitlejat.

 

Paljuski on nimetused nagu “Annaalide koolkond”, “mentaliteediajalugu”, “mikroajalugu” jms kasutuses sünonüümidena printsiibil “heal lapsel mitu nime”. Kuivõrd tuleks siin siiski püüelda mingi täpsuse poole?

Teaduses maksavad sildid üldiselt vähe, maksab konkreetne uurimistöö. Teadusloos on aga ka juba pikka aega tavaks, eriti humanitaar- ja sotsiaalteadustes, eristada ühe distsipliini sees omaette koolkondi, liikumisi, rühmitusi jne. Tihtipeale eeldabki enese kehtestamine teaduses mingi uue sildi sõnastamist. Enamasti unustatakse kõik need uued “pöörded”, koolkonnad jm loosungid õige pea, ent nii mõnigi muutub väga populaarseks ja asub jõuliselt tegelikkust kujundama. Need nimetused, mida mainisid, on kõik näited n-ö edukast enesekehtestamisest ajalooteaduses. Annaalide koolkond pole tegelikult kunagi olnud kuigi ühtne ja selgepiiriline liikumine, ent “brändina” töötab see tänini väga efektiivselt. “Mentaliteediajalugu” on samuti üks 1960. aastatel tärganud ajaloouurimise nimetustest. Senisest enam püüti pöörata tähelepanu suurtele rahvahulkadele ja vaimsetele teguritele. “Mikroajalugu” on omakorda grupi Itaalia ajaloolaste reaktsioon prantslaste mentaliteediajaloo kontseptsioonile, mida peeti liiga üldiseks ja lihtsustavaks (lisaks on täheldatud, et Itaalia killustatud arhiivisüsteem ei soodustanud selliseid suuri ja ulatuslikke uurimusi, nagu see oli populaarne Prantsusmaal; niisiis tehti oma nõrkusest tugevus ja suunduti üksikasjade süvitsi uurimisele). Ühesõnaga, päris ühte patta kõiki neid nimetusi panna ei saa, kuivõrd need on sündinud eri ajal ja erinevates ajalootraditsioonides, ent mingi ühisosa on neil selgelt olemas.

 

Selle aasta esimeses Vikerkaares kirjutab Jörn Rüsen, et ajalooteooria peaks kujunema ajaloolase töö lahutamatuks osaks, sinu intervjuuraamatus joonistub teooria osatähtsus ajalookirjutuses samuti selgelt välja? Kuidas suhtud ajalooteooria vajadusse ajaloouurimises?

Minu seisukoht on alati olnud, et hea ajaloouurimuse üheks tingimuseks on ajaloolase teadlikkus oma epistemoloogilistest eeldustest ja metodoloogilistest valikutest. Ma ei leia, et iga ajaloolane peaks olema tingimata ajalooteoreetik, ent kindlasti võiks igaüks, kes uurib ajalugu, olla suuteline abstraktsetes mõistetes seletama ja põhjendama, kuidas ta seda teeb. Need, kes väidavad, et lihtsalt uurivad minevikku ega hooli teoreetilisest targutamisest, on mu meelest eksiteel, sest võtavad oma ideoloogilisi ja metodoloogilisi eeldusi universaalsete pähe, mis ei vajagi seletamist. Teoreetiline teadlikkus on samuti ainus võimalus sisuliseks dialoogiks teiste distsipliinidega, sest võrrelda ja laenata saab ennekõike mõisteid ja meetodeid, mitte empiirilisi andmeid.

 

Küsid intervjuus Jacques Le Goffilt, milline on ajalooteaduse hetkeseis ja selle väljavaated, ning vastuseks räägib Le Goff, et ajaloos ja humanitaarteadustes valitseb kriis. Oma intervjuuraamatu eessõnas tsiteerid aga Peter Burke’i, kes on antud küsimuses palju optimistlikum. Jüri Kivimäe ütles jälle mitte väga ammu, et valdav osa maailma ajalooteadusest tehakse siiski üsna traditsioonilisi meetodeid järgides. Kui ulatuslik see oma tegevuse mõtestuspüüd siiski ajaloolaste hulgas on?

Mis puutub Le Goffi pessimismi ja Burke’i optimismi, siis tuleb silmas pidada, et nendega tehtud intervjuusid lahutab täpselt kümme aastat; 1990. aastate teisel poolel olid jutud ajalooteaduse kriisist laialt levinud, praeguseks on need aga vaikselt vaibumas ja tulevikku vaadatakse jälle optimistlikumalt. Jüri Kivimäel on aga kahtlemata õigus, et see pööre eneserefleksiivsuse ja teoreetilise teadlikkuse poole, mis ajaloouurimist on viimastel kümnenditel iseloomustanud, pole suutnud murda kõiki vanu harjumusi ja terve rida, eriti vanema põlve ajaloolasi töötab kõigutamatult vanades rööbastes edasi. Samas mulle endale paistab siiski, et mingi nihe üldises suhtumises on toimunud ja enese tegevuse teoreetiline mõtestamine on muutumas ajaloolase ameti lahutamatuks osaks. Eestis paistab see vahest veidi vähem välja kui mujal maailmas, näiteks Põhjamaadel või kaugemal.

 

Püüad oma sarjas näidata, kuidas antropoloogia, semiootika jne on kaasatud ajaloo-alasesse analüüsi. Mingi metoodilise sügavuseni jõudmiseks ja seda sorti lähenemiste loomulikuks muutumise osas tuleb eesti ajalooteaduses küllap veel palju vaeva näha?

Igasugune interdistsiplinaarsus nõuab paratamatult palju tööd ja vaeva, sest tõsine dialoog saab sündida vaid piisava teadmise pinnalt. Samas mulle endale tundub, et igasuguste piiride tõmbamine inim- ja ühiskonnauuringutes on väga tingliku ja muutliku tähendusega, mistõttu peaks iga ajaloolane olema ligikaudseltki kursis sellega, mida tehakse antropoloogias, sotsioloogias või semiootikas ja vastupidi. Oskus sõnastada uusi küsimusi ja luua uusi mõisteid on humanitaar- ja sotsiaalteadlase üks alusoskusi. Uus sünnib aga üldreeglina pigem traditsiooniliste distsipliinijaotuste vahel, mitte sees. Interdistsiplinaarsus pole aga kahjuks tõesti eesti ajalookirjutuse kõige tugevam külg, ent see situatsioon ei pruugi püsida muutumatuna.

 

Mulle autokoolis rõhutati, et ega liiklus ei ole nagu ajalugu, et õpid kõik pähe. Liiklusest tuleb aru ka saada. Kuidas sulle tundub, kuidas laiem ühiskondlik teadvus ja n-ö inimene uulitsalt ajalooteaduse võimu ja võimutuse mõistmisega kaasas suudab käia?

Ajaloouurimist, seda mu meelest eriti Eestis, kammitsevad avalikkuse kohati aegunud ootused üksjagu. Tavaarusaam ajaloolase rollist ühiskonnas paistab olevat endiselt tõdede kuulutamine möödaniku kohta ja rahvusliku identiteedi toestamine. Ajalugu on meil rakendatud sageli oleviku probleemide teenistusse ja poliitiline tellimus tuletab ennast pidevalt meelde. Ajaloolastele asetatakse sageli põhjendamata lootusi, et nad tuleksid ja seletaksid asjad ära, nagu need tegelikult olid, kuigi piisab pilgust ajalookirjutuse ajaloole, et veenduda püsivate ajalootõdede vähesuses. Ajalooline teadmine on pidevas muutumises ja arenemises; ajalugu ei saa kunagi valmis, nagu seda pole ka kunagi võimalik ära õppida. Ajalookirjutuse elujõud väljendub meetodite, teemade ja stiilide paljususes; igasugune katse koostada üht ja ainuõiget ajaloonarratiivi vaid vaesestab ajaloouurimise võimalusi. Nii et mida rohkem erinevaid argumenteeritud seisukohti, seda rikkam on meie ajalookultuur.

Küllap kardavad meil paljud, et nii mõnedki teooriad ja enesekriitilised ajaloo ülemõtestamised viivad lõpuks selleni, et meie mälestust okupatsioonist ja Vene imperialistlikke mälupoliitikaid polegi võimalust enam eristada või vähemasti vähendavad need teooriad Euroopa suutlikkust viidatul vahet teha. Mida siinkohal öelda?

See on tüüpiline postmodernismi tont, millega mõned konservatiivsed ajaloolased ja poliitikud nõrganärvilisi hirmutama kipuvad. Et kui pole olemas ühte ja ainuõiget ajalootõde, siis on tulemuseks kaos ja kõlbeline allakäik (nagu Dostojevskil: kui Jumalat pole olemas, siis on kõik lubatud). Nii nagu teisedki humanitaarteadused, on ajalugu oma olemuselt tähenduste uurimine. Tähendusi saab aga alati tõlgendada erinevalt, see, mis paistab ühele hea, on teisele halb, jne. Seega pole lootustki, et kunagi saabub aeg, mil kõik rahvad või inimesed mõistavad minevikku ühte moodi. Teisalt on selge, et iga riik püüab kasutada minevikku oma tänaste tegemiste legitimeerimiseks. Selles mõttes on veidi kummaline kritiseerida Venemaad, et see kulutab raha endale meelepärase ajaloopildi konstrueerimiseks, ja nõuda samal ajal Eesti valitsuselt, et see finantseeriks rohkem ajaloolisi filme ja uurimusi, mis aitaksid meie ajalookäsitlust maailmale paremini tutvustada (nagu hiljuti Mart Laar Eesti Päevalehes 7. VI). Mõlemal juhul on tegemist sooviga viljeleda riiklikku ajaloopoliitikat, mis mu meelest pole kõige viljakam viis oma minevikuga tegeleda.

 

Kas prantslased ei ole vabamad mälupoliitikate mõistvamaks, avaramaks ja revisionistlikumaks muutmisel. Uhkuse näol on neilgi muidugi valus asi mängus, kuid meid ähvardab palju vahetumalt otsene vabaduse ja heaolu kaotus.

Minevikupained on Prantsusmaal kindlasti väiksemad kui Eestis, s.t nende rahvuslik eneseteadvus ja riiklik rippumatus ei ole sedavõrd lahutamatult seotud ühe ajaloonarratiiviga nagu Eestis. Samas on Prantsusmaagi oma minevikuga viimasel ajal pidevalt pahuksis: vaieldakse selle üle, kuidas tulla toime koloniaalpärandiga, kollaboratsionismi varjudega, immigrantide vaenamisega jne. Samal ajal on akadeemiline mälutöö, s.t minevikupärandi kriitiline eritlemine, seal juba mitu aastakümmet heal järjel, valminud on ridamisi uurimusi ja teadlikkus oma minevikust ning selle erinevatest tõlgendustest seega mitmeid kordi suurem kui näiteks Eestis. Ma ei usu aga sealjuures, et mineviku kriitiline tõlgendamine ohustaks Eesti vabadust või heaolu, pigem võiks see neid tugevdada.

 

Enn Tarvel on kirjutanud, et rahvuslikest huvidest lähtuvat ajalookirjutust ei tohi kõigele vaatamata häbeneda ja tuleb esmaseks pidada. Teisalt propageeritakse häälekalt ka etnotsentrismist vabanevat ja revisionistlikku ajalookäsitlust. Kuidas suhtuda?

Ma olen päri, et rahvuslik ajalookirjutus pole asi, mida häbeneda. Häbenemisväärseks muutub see siis, kui selles nähakse ainsat mõeldavat võimalust minevikku uurida. Ajalookirjutuse ja rahvuse seotusel on selged põhjused: akadeemiline ajaloouurimine sündis ühes rahvusriikide sünniga XIX sajandil. Samas on selge, et rahvuslik perspektiiv võib osutuda kergesti moonutavaks, kui uurida rahvusriikide-eelset aega, näiteks keskaja ajalugu on mu meelest rahvuslikust perspektiivist üsna keeruline käsitleda, kuivõrd pidevalt kummitab oht projitseerida minevikku väärtusi ja mõisteid, mis olid toona tundmatud. Rahvuslik ajalookirjutus kipub samuti tootma rahvuslikke vastandusi, ehitama minevikutõlgendust üles “meie” ja “nende” tüüpi binaarsetele opositsioonidele. Mulle tundub, et ajalookirjutus, mis on teadlik oma rahvuslikust päritolust, ent püüab seda avardada ja ületada, on tänapäeval viljakam viis minevikku uurida kui traditsiooniline rahvuskeskne lähenemine.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming