Rohkem optimismi, seltsimehed ja härrased?

Evi Aruj?

Viimasel ajal kipub arutelu ühiskonna seisundi või üksikprobleemide üle taanduma küsimusele, kuidas kõik on “tegelikult” ja üldiselt – väga hästi või hirmus halvasti. Tundub, et õige vastus sellele küsimusele – õige meeleseisund – on riikliku tähtsusega asi. Vähemasti oriendis arvataksegi nii juba aastatuhandeid. Liberalistlik Lääs on ühiskondlike meeleseisundite kujundamise mehhanisme pigem üha uute eufemismidega varjanud. Mis asi see suhtekorraldus õieti on? Inimhingede tehnoloogia, positiivsete meeleseisundite ja hoiakute kujundamine. Ja kodanikuühiskond? Sotsiaalsete meeleseisundite oskuslik kanaliseerimine. Vene ajal pidi kodanik optimismist pulbitsema. Kahtlemine ja elu inetuma poole märkamine oli kahtlane asi, selles oli riigivastast hoiakut. Nagu ka tundetuses pühaduste suhtes. Minu kaheksateistaastane ema viidi Stalini surmapäeva järel “organitesse” ülekuulamisele, sest et ta (noore inimese ettevaatamatusest) polnud ühinenud töökaaslaste nutukooriga. Õnneks olid ajad pöördumas ja vanaema riputas kiiruga koduseinale ajalehest välja lõigatud Stalini pildi.

Pole midagi uut päikese all. Erinevad meeleseisundid ja hoiakud saavad tänagi üsna karme poliitilise alatooniga hinnanguid. Seejuures ei ole oluline teemavaldkond või argumentatsioon – tähtsaim on üldine “hääletoon” ja meelsus. Leidub kutsumusega persoone, kes valvsalt jälgivad, et “virisejad” liiga valjult ei viriseks. Tundub, et pärast aprillisündmusi on meelsuse hindamine kuidagi eriti politiseerunud. Iga pisutki kriitilisem arvamus või üldistus on justkui kurjast, “meie asja” vastu. See tuletab liiga palju vanu aegu meelde…

Tõele näkku vaadates – ehk ei olegi mingid (nii või teisiti ettemääratud ja inertsed) majanduslikud tõsiolud, vaid eelkõige võimsad meeleseisundid iga võimu ja ideoloogia peamine siht. “Meie asja” suhtes positiivselt häälestatud inimene toimib, nagu temalt oodatakse. Negatiivsed tunded panevad asju juhtuma ning positiivsed – rõõm ja imetlus – kindlustavad stabiilsuse. Hingeseisundid kõnelevad kehast ja sotsiaalsest staatusest. Paraja pingega, dünaamilist, loomingulist, meeldivaid inimsuhteid ja meelelisi rõõme sisaldavat elu elav inimene eelistab teadagi positiivseid sõnumeid. Ülepinges ja eluraskustes kodanik seevastu kipub kõnelema halbadest ja ahistavatest asjadest. Elurõõmul ja optimismil on lausa bioloogiline vundament: need tähistavad tervist, elujõudu ja toimetulekut. Virisejal või kritiseerijal on kindlasti midagi “viga”, tema “hääletoon” viitab kohanemisvõimetusele, ebaedule, sotsiaalsele “haiglusele”, määrates vaikimisi koha ühiskondlikul hierarhiaredelil, või andes märku ebalojaalsusest. Võtame kas või populaarse võrdluse loomariigiga: hädised, negatiivsed ja kohenemisvõimetud ongi hukule määratud, surevad ise või lükatakse üle pesaääre. Kokkuvõttes võiks arvata, et optimism ja positiivsed meeleseisundid kuni eufooriani välja päästavadki maailma ning viivad ühiskonna õitsengule. Vaja oleks vaid mingit rõõmueliksiiri…

Paraku, mõttelisi või reaalseid eliksiire meil jätkub. Tarbimiskultuur pakub naudinguid, suhtekorraldus positiivsust ja poliitiline propaganda üha ülevamaid meeleseisundeid ja rituaale. Ka inimesed, kes ennast iga päev teedel hakklihaks kihutavad, teevad seda enamasti rõõmu- või eufooriaseisundis. Tõsi on, et optimism, rõõm ja eufooria on enamasti vähem või rohkem “pime” ja egotsentriline. Iga organisatsiooniteooria aabitsatõde on aga see, et igas inimkoosluses on vaja erineva eluhoiakuga inimesi, nii optimiste kui ka virisejaid. Uuringutest on selgunud, et optimaalne arv kriitikuid ja virisejad on mis tahes inimkoosluses lausa hädavajalik. Nii on ka küsimus sellest, kuidas kõik “tegelikult” on, üsna mõttetu.

Paraku ei ole sotsiaalne optimism alati ka sugugi see, millena ta end esitleb. Kui arvamusliider või poliitik, kelle lipukirjaks on positiivne eluvaade, kuulutab rõõmusõnumit, halvustades sama hingetõmbega “virisejatest” kaaskodanikke, kellele pole võõras kaastunne või kelle eluolu ja sellest tulenev elupilt ei ole nii roosiline kui kuulutajal, siis toodab see libaoptimist hoopis sotsiaalset pessimismi juurde. Siit palve valveoptimistidele: ärge kasutage oma optimismi ligimeste lömastamiseks. Ja ärge samastage oma väikest, mõnusat, privaatset heaolukoobast kogu eksisteeriva sotsiaalse tõelusega.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming