Rong on läinud, perroon tühi

?o Mattheus

Energiaturu avanemisega kaasnevad tõsised väljakutsed, aga sellepärast ei peaks kahetsema Euroopa Liitu kuulumist.

Ivar Raigi raamatut peaks ilmselt arvustama euroskeptik, sest see raamat sisaldab oma näilisele õpikulikkusele vaatamata just seda aspekti. Mina olen pigem europragmaatik ja sestap ehk mitte õige arvustaja.  Paiguti meenutab raamat mulle rongist maha jäänute vestlust jaama perroonil, kus jutt käib selle üle, kui hea või halb see äraläinud rong ikkagi oli – et kas see koosnes eraldi vagunitest või oli see üksainus pikk rong või kas uksed ikka käisid lahti ja tuled põlesid või ei. Seejuures on teada, et uut rongi ei tule. Euroskeptitsism (kahtlemine ELi kuulumise vajalikkuses) liigitub täna ilmselt juba ajaloo valda, sest see, mida praegu vajame, on pigem konstruktiivne kriitika. ELis kulgeb hulganisti protsesse, milles me iga päev osaleme, ja kui meil on midagi puudu, siis oskusest selle kõigega toime tulla.

Raigi raamatu põhiprobleem on minu arvates vaatepunkti hägususus. On üpris arusaamatu, mis eesmärgiga see raamat on kirjutatud. Eesmärke võinuks ju seada mitmeti. Näiteks kirjutada (a) tudengitele üks hea õpik EList või (b) Eesti euroskeptitsismi aja- ja mõttelugu või (c) analüütiline ja objektiivne raamat EList laiale lugejaskonnale. Häid raamatuid neil teemadel on väga vähe ja need kipuvad kiiresti aeguma. Näiteks Paavo Palgi igati hea ja asjakohane „Euroopa ühendamise ajalugu”1 lõpeb 2001. aasta seisuga.

Raigi raamatule saatesõna kirjutanud TLÜ võrdleva poliitika professor Raivo Vetik ja ka Raig ise soovitavad raamatut küll õppematerjalina ülikoolides kasutada, kuid minu arvates on see võimalik vaid teatud reservatsioonidega. Akadeemilise ja ELi objektiivselt käsitleva õpikuna ei saa seda võtta põhjusel, et suuremas osas on see kirjutatud ühest ideoloogilisest vaatepunktist, mida üks objektiivsusele pretendeeriv tekst ei tohiks endale lubada. Mulle meenutab see nõukogude aega, kui informatsiooni tuli õpikutest lugeda ridade vahelt ja ideoloogilist tõlgendust mitte tähele panna. Selles mõttes on see raamat praegu karuteene. Mõnevõrra erineb ainult raamatu 5. peatükk, mis sisaldab valdavalt informatiivset ülevaadet Euroopa Liidu institutsioonidest ja mis seetõttu vastab kõige paremini õpiku struktuurile. Samas ei ole seda teps mitte ülejäänud peatükid. Vetik märgib oma saatesõnas, et autoril on oma „isikupärane tõlgendus” ja paratamatu on „mõningane subjektiivsus seesuguste asjade käsitlemisel, milles autor on ise aktiivselt osalenud” (lk 7), kuid mulle tundub, et see on liigagi leebe hinnang.

 

Tegemist on marksistliku historismi vaimus käsitlusega

Esimene peatükk „Euroopa ühendamine läbi aegade” pakub välja autori ajalookäsitluse Euroopa arengust. Raigi nägemuses on tegemist sihipärase liikumisega Euroopa riikide liitumise suunas, mille loogiliseks lõpptulemuseks on Euroopa Liit. Tegemist on marksistliku historismi vaimus esitatud käsitlusega ajaloo kulgu nähakse kui arengut kindla eesmärgi suunas (Marxil madalamalt formatsioonilt kõrgemale). Ühiskondlike formatsioonide teooria oli muuhulgas tõukeks Fukuyama kuulsale teosele ajaloo lõpust. Fukuyama kirjutas iseenesest ju intrigeerivalt, et kuna kommunistlik süsteem on kokku varisenud ja marksistlik formatsioonide teooria on ammendunud, siis on ka ajalugu lõppenud. Hiljem jõudis ta siiski järeldusele, et ajalugu ei lõppenud, vaid vahetus ainult paradigma. Nagu osutab Fukuyama näide, on ajaloo käsitlemine vaid ühe paradigma raames sügavalt ekslik, olgugi et intrigeeriv. Raigi käsitlus lubaks näiteks järeldada, et ka Euroopa ajalugu on lõppenud või kohe lõppemas, sest peatselt kuuluvad ELi kõik Euroopa riigid. Niisugune on lihtsalt marksistliku historismi loogika.

Raigi aegrida Euroopa kujunemisel Euroopa Liiduks algab Rooma impeeriumist, jätkub Euroopa allutamisega Rooma paavstiriigi kontrollile VIII sajandil, Karl Suure impeeriumiga IX sajandil ja Euroopa ühendamisega ristisõdade käigus XIII-XIV sajandil. Raig kirjutab rasvases kirjas: „14 sajandi alguseks oli Euroopa äratuntav, selgesti eristuv kultuurilis-poliitiline tervik, mida iseloomustasid ühtne usukultus, ühine asjaajamiskeel ja ühine kõrgema hariduse pagas riigielu juhtimiseks” (lk 19). Pärast reformatsiooni XVI sajandil said ühinemisidee kandjaks Raigi sõnul aga rahvusriigid, „sest kirik ei suutnud Euroopa rahvusriike ja rahvaid kaitsta võõrvallutuste eest, rääkimata nende omavaheliste tüliküsimuste lahendamisest” (lk 20). Siin olen ma Raigiga nõus, et  koostöö vajaduse eelduseks oli soov vältida tülisid ja sõdida ühise välisvaenlasega, sealhulgas Euroopat pikka aega ahistanud türklastega.

Kuid ikkagi, Euroopa areng ei ole olnud sihipärane, kellegi vägeva poolt juhitud tegevus, vaid väga paljude vastakate huvide ja konfliktide toimel kulgev vägagi hajus protsess. Seda suunasid eelkõige riikide rahvuslikud huvid ja soov kehtestada teiste riikide üle oma ülemvõimu, kontrollida nende maavarasid (näiteks Ruhri kivisöe küsimus) või väljapääse merele, millest omakorda tulenesid poliitilised intriigid ja ajalooline vaen, mis suunasid paljuski asjade käiku. Kui mingi arusaam Euroopas üleüldse järjepidevalt toimis, siis oli see veendumus sõjapidamise paratamatuses ja kindel usk, et teisi rahvaid ja riike saab ühendada neid vaid jõuga alistades. Sellele arusaamale tegi lõpu alles II maailmasõda, kus tapmise ja hävitamise tehnoloogiad olid juba nõnda hästi arenenud, et sõda muutus mõttetuks – seda asja, mida sõjaga saanuks võita, ühtäkki enam polnud: suur osa Euroopast oli maatasa pommitatud, majandus hävitatud ja priske jupp Euroopast „raudse kardinaga” ära lõigatud. Jaapanile heidetud tuumapommid näitasid, kuhu see mõttetus võib küündida. Sai selgeks, et tuuma-ajastu sõjal pole võitjaid, vaid kaalukausil on globaalne häving. Nii polnud Euroopa Liidu tekkimise algtõukeks hoopiski mitte sihipärane tegevus, alates Rooma impeeriumist, vaid maailmasõdadega vallandunud hirm uue, veelgi hävitavama katastroofi ees.

Siin ehk ilmutab end kõige paremini nende väidete piiritu demagoogia, mis püüavad luua muljet, nagu sündinuksid impeeriumid (sh Hitleri vallutused) ja Euroopa Liit samadel alustel. Näiteks euroskeptikute referendumieelses infobülletäänis „Eesti küsimus. Kas loobume vabadusest?”2 kirjutab akadeemik Anto Raukas, et Euroopa Liidu esmakatsetuseks võib lugeda Rooma impeeriumi ja et samasuguseid „kõigile õnne toovaid” liite on taotlenud ka Hitler oma vallutustega ning ka proletariaadi Suur Juht ja rahvaste isa Jossif Stalin (lk 3). Ent on ju ilmselge, et impeeriumid sündisid sõja teel, samas kui EL tekkis vabatahtlikult.

Raukase mõttekaaslane Raig siiski nii räige demagoogiaga ei esine ning pakub samas bülletäänis Euroopa Liidule pigem alternatiive ja soovitab ühinemise edasilükkamist. Alternatiividena näeb Raig Heritage Fondi esitatud ideed moodustada Globaalse Vabakaubanduse Assotsiatsioon ja  2005. aastal Uurimiskeskuse Vaba Euroopa poolt esitatud mõtet luua Põhja-Atlandi Kaubandusassotsiatsioon. Raig leiab, et kuna Euroopa ja Ameerika on varsti  mõlemad kaotamas oma mõjujõudu maailma probleemide lahendamisel, siis on vaja sellist ühiskonna- ja integratsioonimudelit, mis ühendaks Ameerika ja Euroopa tugevused ja tagaks nende koostöö uutel alustel. Ideed kahe kontinendi integratsioonist on iseenesest igati mõistlikud, kuid soov käsitleda neid kui alternatiivi ELile muudab need suhteliselt mõttetuks.

Muidugi on need deklaratsioonid, mida esindab vaid paar tarka (?) meest. Avalik arvamus kõneleb teist keelt. 2007. aasta detsembris publitseeritud „Eurobarometer 68. Public opinion in the European Union”3 osutab, et toetus ELile on ülisuur. Nii näiteks leiab valdav osa liikmesriikide elanikke, et kuulumine Euroopa Liitu on või saab olema neile kasulik. Kõige kasulikumaks hindab ELi kuulumist Iirimaa (87%), järgnevad Poola (83%), Leedu (81%), Eesti ja Kreeka (80%), Belgia (75%), Holland (74%), Saksamaa (58%), Prantsusmaa ja Läti (57%). Alla 50% jääb vaid 6 riiki, kellest peavad ELi kõige vähem kasulikuks Suurbritannia ja Küpros (37%).

 

 

ELi kodanikud ei taju endal mingit unitaarriigi diktatuuri

Need arvud kõnelevad mu hulgas sellest, et ELi kodanikud ei taju endal mingit unitaarriigi diktatuuri. Võib ju mõtiskleda selle üle, kas see taju võiks ehk tekkida? Ehk kui Euroopa Liit areneb edasi, kas muutub ta siis ühtäkki unitaarriiklikuks vanglaks, mis piirab vaba eneseteostust, nagu see oli näiteks Nõukogude Liidus? Mulle tundub siiski, et areng kulgeb pigem vastupidises, vaba konkurentsi, toetuste ja piirangute vähendamise suunas. Kõige suuremaks pinnuks silmas, sealhulgas Eestile, on praegu ELi ühine põllumajanduspoliitika, millest kõige suuremat kasu lõikab Prantsusmaa. Kuid seegi protsess liigub toetuste vähenemise ja võrdsete konkurentsitingimuste suunas,  ning muutused toimuvad arvatavasti juba koos järgmise finantsperspektiiviga pärast 2013. aastat. Ka on näiteks kadumas Eestit ahistavad piimakvoodid, mis on kavas likvideerida hiljemalt 2015. aastaks. Kuigi EL ei ole suutnud toime tulla Lissaboni strateegia eesmärkidega ELi konkurentsivõime tõstmiseks, pole neist eesmärkidest siiski taganetud ja areng selles suunas jätkub.

Kõige problemaatilisemaks, mis praegu vajab ka kõige põhjalikumat analüüsi, näib kujunevat energiaturu avanemine 2013. aastal ja Euroopa Liidu kava sundida elektritootjaid ostma CO2 kvoote vabalt turul. Arvatavalt tõstab see põlevkivi baasil toodetava elektri hinda Eestis vähemalt 50% võrra. Sama kava kohaselt on plaanis kohustada liikmesriike suurendama taastuvenergia osakaalu 2020. aastaks 25 protsendini ja transpordis kasutatavate biokütuste osakaalu 10 protsendini, eesmärgiga vähendada CO2 emissiooni. Need on tõsised väljakutsed, aga ma ei arva, et sellepärast peaks kahetsema ELi kuulumist. Pigem on põhjust tegeleda Eesti energiamajandusega intensiivsemalt ja otsida energiatootmiseks uusi lahendusi.

Kuid olgu, need pole Raigi raamatu teemad. Eelkõige huvitab Raigi Euroopa Liidu institutsionaalne ülesehitus ja selle edasine areng. Selles kontekstis käsitleb ta põgusalt ka ratifitseerimisprotsessis Lissaboni ehk Euroopa reformilepingut. Raamatu n-ö õpiku osas (lk 205–209) annab ta lühikese ülevaate sellega kaasnevatest reformidest ja uuendustest. Mõnevõrra eespool, hinnangulises osas, toob Raig muu hulgas esile mitmeid positiivseid aspekte lepingu mõjust, jõudes kokkuvõttes siiski  järeldusele, et Lissaboni leping ei erine kuigi palju föderaalriiki kujundavast „Euroopa Põhiseaduslikust lepingust”. Ta avaldab arvamust, et sellisena ei pruugi ka Lissaboni leping toetust leida. Selle heakskiitmine rahvusparlamentides ilma referendumita võib ta hinnangul „tekitada tagasilööke ELi demokraatlikus arengus, leppe legitiimsuses ja rahva toetuses ELi institutsioonidele, sh Euroopa parlamendile” (lk 119). Raig leiab, et „Euroopa Põhiseadusliku leppe” projekti tagasilükkaine rahvahääletustel, arutelud reformilepingu üle ja avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et Euroopas on alanud uus rahvuslikkuse ja euroskeptitsismi tõus” (samas).  Nagu eespool osutatud, on toetus Euroopa Liidule pigem kasvanud, vaatamata kavatsusele Lissaboni lepe parlamentides ratifitseerida.

Aga tõmban siin joone alla ja norin lõpetuseks veel mõne pisiasja kallal. Näiteks ametlikus tõlkes kasutatakse vormi „Euroopa põhiseaduse leping” ja mitte „Euroopa Põhiseaduslik leping” nagu on kirjas Raigil. Häirib ka raamatu lõppu lisatud fotomaterjal, kus Raig on asetanud end Euroopa suurkujude kõrvale koos José Manuel Barroso, Jacques Delors’i, Lennart Mere, Romano Prodi,  Margaret Thatcheri, Günther Verheugeni ja teistega. Iseenda fotode eksponeerimine oleks igati kohane oma memuaarides, aga mitte akadeemilisusele pretendeerivas väljaandes. Või äkki ongi selle taga kogu raamatu edev mõte: ka mina olen olnud tegija? Siin, mulle tundub, on Raig ajaloos veidi ette tõtanud.

 

1 Riigikantselei kodulehel http://www.riigikantselei.ee/failid/el_opik.pdf

2 http://www.leiel.ee/htdocs/gfx/docs/AjakiriFINAL.pdf

3 http://ec.europa.eu/public_opinion/archives/eb/eb68/eb68_first_en.pdf 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming