Roosa müts

REBEKA PÕLDSAM

Anders Härmi ja Eha Komissarovi kuraatorinäitus „Salatoimikud [üheksakümnendate kartoteek]“ Kumus kuni 14. IV 2019.

Abjektsed kehavedelikud, sõpruskonnad ja keeldude põlema panek – kõlab nagu üheksakümnendad? Või nagu kuuekümnendad? Paaril möödunud kümnendil on kerkinud ja siis jälle hajunud küsimus, kuidas Ida-Euroopa läänele järele jõuaks. Praeguses kriiside maailmas on teemapüstituse kuju muutunud, aga 1990ndate lõpus läks kunstiajalugu küll nagu korduse peale. Kui 1960ndatel jõudis läänes täisikka esimene II maailmasõja järgne põlvkond, hakkasid nad nimme oma vanemate põlvkonna meelehärmiks tabudega protsessima. Oma (natsidest, fašistidest ja väikekodanlastest) vanemates pettunud hipipõlvkond keeldus esemestatud ilusast kunstist ja hakkas sõpruskonniti enda ja loomade vere, liha, väljaheidete, rasvade ja muude vedelikega protsessikunsti tegema, mille käigus moraalinorme tõesti nihutatigi. Paljud Viini aktsionistide võtted leidsid 1990ndate lõpu Ida-Euroopa kunstis taas koha, kas otseste taasesituste või tõlgendustena. Sama mõjukaks kujunesid stuudios tehtud intiimsed ennastotsivad autoportreed. Tundub, et eesti kunstnikud ei protestinud niivõrd varasemate põlvkondade vastu, vaid väljendasid aja vastandlikkuse pingeid.

Näituse pealkiri „Salatoimikud …“ viitab paranormaalsele, kuraatorid Härm ja Komissarov on justnagu kehastunud tõeotsijateks Mulderiks ja Scullyks. Eesti 1990ndaid on tavaliselt kujutatud eksootilise seiklusena, kus iga päev oli muutlik, raha polnud üldse või see ilmus ja kadus, lootusrikas ja meeleheitlik olelusstress oli laes, kõik mõtted tundusid head ja värsked, sest hea maitse rusikareegliks oli teha teistmoodi kui selgesõnaliste keeldudega Nõukogude ajal. Väljapaneku saatetekstis kirjeldatakse 1990ndaid naiivse ja alguses ebakriitiliselt vitaalse kümnendina. Kas selline iseloomustus pole praeguseks juba anakronistlik? Pragmaatiline probleem, kuidas kõht täis saada, ei teinud kedagi naiivseks. Seda tõestab Jaan Toomiku omaversioon Piero Manzoni 1961. aasta „Kunstniku sitast“ – sitapurkidega „Menüü. 15. mai – 1. juuni 1992“, mis on omandanud ajastu kandva metafoori tähenduse selle ajastu intiimse ja avaliku sfääri ning inimrühmade eristamatusest, mis majanduse kasvades ja stabiliseerudes tõepoolest kiirelt muutus.

Teisest küljest tekitab pealkiri „Salatoimikud…“ pettekujutuse mastaapsest arhiivinäitusest raamatute, arvutite, VHSi-kuhjade, videomängude ja ajaleheväljalõigetega, kust igaüks peaks oma lemmikud välja kaevama ja rõhk oleks vaataja refleksioonil. Avatud arhiivi näitus võimalike 1990ndate kronoloogiatega pakuks tõesti nii lihtlabast nostalgiat kui ka põnevat võõritust, teisalt annaks see paremini reflekteerida 1990ndate märksõnu nagu „simulaakrum“, „kultuurimeedia“, „klassiühiskonna kujunemine“, „kunstnikkonna suhtlusvõrgustikud“, „katkestuse ühiskond“, „poststrukturalismi tõlkimine“, „tohuvabohu kui kestev ühiskondlik seisund“.

Mida sellest kinnistumata ajalooga perioodist praegu mõeldakse? See on põnev ja dünaamiline periood, mil hästi palju muutus, mõeldi uusi asju välja ja unustati kohe ka ära. Aga mida võiks meelde tuletada, et praegust aega paremini mõista, sh siinset feminismi, natsionalismi, klassisurvet? Näitus oma olemasoluga küll esitab need küsimused, aga vaba süvenemist nõudva arhiivinäituse nime all on tehtud hermeetiline kuraatorinäitus. „Salatoimikute …“ teosed on oma sünniajast lahti muugitud, kontekst on maha lammutatud ja teoseid esitatakse juhuslikes seostes, rõhudes teemapüstitustele, mis kuraatoreid isiklikult kõige enam huvitanud on.

Niisiis – kuna näitus eeldab, et vaataja on käinud 1990ndate klassikute Mare Tralla, Jaan Toomiku, Ene-Liis Semperi, Kiwa, Raoul Kurvitza ülevaatenäitustel ja näinud teisi 1990ndatele pühendatud väljapanekuid – on selge, et selle näituse üks eesmärke on otsida uut vaatenurka 1990ndate kunsti ja kultuuri mõtestamiseks. See näitus triivib mööda klassikaks ja hittideks saanud teostest, mida selle kümnendiga seostatakse: pole Toomiku „Isa ja poega“, Jaan Paavle videoid, Mare Tralla performance’ite dokumentatsioone, Kai Kaljo „Luuserit“, Liina Siibi „Süütuse presumptsiooni“, Marko Laimre maailmakaarte ega teisi krestomaatilisi teoseid. Need kunstnikud on esindatud sõpruskondadena, fookus on aga millelgi muul — millel täpselt, ei selgu. Nagu näitusejuhist paistab, on kuraatorid otsustanud teha täiesti intuitiivse näituse ajast, mil Eha Komissarov oli Rotermanni soolalao teise korruse kuraator ja Anders Härm oli kohe pärast keskkooli lõpetamist 1995. aastal hakanud kunstiväljal tegutsema. Neile endile võib ju olla täiesti selge, missugused teoreetilised teemad ja märksõnad 1990ndatel tulid ja läksid, millist kunsti tehti, millises baaris käidi, milliseid raamatuid loeti, aineid tehti jne. Paraku jäetakse vaatajale vaid ideede „strobo“, mis on visuaalselt väga lahe, aga ei tekita erilisi seoseid ja jääb mulje, et kuraatorid soovivadki 1990ndaid mäletada ühe laheda festivalina, mis nagu ajalooperioodki lõppenud on.

Õitsvad müürililled. Selge on see, et näitusega püütakse välja murda 1990ndate klassikute hierarhiatest ning seepärast on loodud mõneti tehniline perioodi ülevaade: kommerts-performance’id ehk ettevõtete suvepäevadele tellitud häppeningid, trenažöör-luuletused, arvutikunst, interaktiivsed videomängud ja installatsioonid, foto-/maalikollaažid, heliinstallatsioonid, taaskasutus/-esitus jne. Tehniliselt on näitus hästi õnnestunud, iga peatükk eraldi tekitab uudishimu ning üldiselt jääb mulje, et 1990ndatel olid valdkonnad nagu sport, põllundus, poliitika ja kunst lähemates suhetes kui praegu. Kuigi palju kunstnikke on kõrvale jäetud, on mõnelt kunstnikult siiski väljas mitu tööd. Erilise vaba radikaalina joonistub välja Ene-Liis Semperi looming, kelle igast teosest õhkub otsingulisust ja riskijulgust, pretendeerimata põhjapanevatele üldistustele, mida teised kunstnikud näivad otsivat. Teise karismaatilise tähena paistab silma Hanno Soans oma videotega, kes tantsides, hüpates ja roosaks värvituna pronkssõduri taga vaatab oma aktsioonis ühiskonnale silma nagu inimene inimesele. Üllatusleiuks on 1988. ja 1990. aasta Tristan Manni intiimsed aktiportreed, mis on alasti mehe kehalt võtnud maha tabupinge ning loonud mõnusalt unistava meeleolu.

„Salatoimikud …“ on 1990ndate kunstiajaloo vaheprotsessina põnev juhtum. Järele mõeldes tahaksin, et kui järgmine kord räägitakse 1990ndate katkestuse kultuurist, luuakse kas või ülevaatlik sild 1980ndate kunstiga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht