Rumalus või siiski hirm

Kaarel Tarand

  Nädala eest kolmapäeval arenes riigikogus tähelepanuväärne mõttevahetus. Rahvaesindus teatavasti põlistab meie ühiskonnas kehtivaid reegleid ja tavasid oma põhiseaduslike volituste alusel. Uus norm on müra.

Ela Tomson: “Kas te peate loomulikuks, et kui riigikogu liige küsib ministrilt reklaamiseaduse kohta, siis minister vastab talle oma mõtetest palkade tõstmise kohta? Kas te ei peaks siin sekkuma? See ei ole ju vastus sellele küsimusele.”

Toomas Varek: “Nii küsija kui ka vastaja valivad ise teema ja väljundi, kuidas nad küsivad ja vastavad.”

Helir-Valdor Seeder: “On väga oluline teada, kas ma sain teist õigesti aru, et infotunnis vastav minister valib ise teema ega peagi esitatud küsimusele vastama.”

Varek: “Ma arvan, et te ei saanud õigesti aru.”

Tõde jäi küll selgumata, kui igal juhul on see uus tase. Näiteks rahvakoosolekutel ja suhtlemisel ajakirjanikega on mitmed poliitikud juba aastaid harrastanud küsimustele vastamata jätmist ning õhu täitmist oma muude juttudega, nüüd siis suhtlevad nad (ma ei pea silmas kaugeltki kõiki Eesti poliitikuid, aga näiteks valitsuskoalitsiooni juhte Ansipit, Reiljanit ja Savisaart kindlasti) ka omavahel nii, et üks aiast, teine aiaaugust. Võimalik, et see ongi ainus viis, kuidas nad suhelda oskavad. Vaatab see ju meile vastu ka poliitilisest reklaamist, millega meedia valimiste eel üle on ujutatud. Kas leidub kedagi, kes parteilistest hüüdlausetest enne plakatitel, nüüd televisioonis saaks vastuse oma küsimustele? Ega vist.

Vareki loogika järgi ei olegi riigikogu infotunni mõte infovahetus – igaüks on nii vaba, nii vaba oma “teema ja väljundi” valikul. Siin on põhimõtteline viga. Täitevvõim on ikkagi seadusandja ees aruandekohuslane, see tähendab, alluv. Eriline alluv, sest teda pole niisama lihtne päevapealt vallandada, kui ta ülbeks läheb või oma tööga hakkama ei saa. Aga ikkagi – ministrid, sealhulgas peaminister ei tohi mingil juhul riigikogu liikmete ees laiutamas käia, veel vähem pidada rahvaesinduse opositsionääre haukuvateks koerteks, kes karavani kulgu häirida ei saa. Opositsionäär võib solvangu ka ära kannatada, kuid kuna riigikogus toimuv on avalik, siis levib sõnum ju üle maa. Praegune võimulolijate sõnum on selgelt see, et demokraatia on praktikas mõttetu, me ainult mängime seda, kuna põhiseaduses on nii kirjas – aga see on ainult paber, tegelikult aetakse “asja” ikka teistmoodi. Aetakse parlamenti ja eriti tema opositsiooni ignoreerides. Aga mitte ainult. Kui varem liikus “koalitsiooni teerulliks” kutsutud masin ainult riigikogu istungitesaalis, siis uuemal ajal üritatakse sellega üle terve kodanikkonna sõita.

On ikka täiesti uskumatu see enesehävituslik lühinägelikkus, mis juhib nii mõnegi erakonna praegust tegevust. Vabaduse tingimustes ei saa loomulikult kedagi keelata end publiku ees lolliks tegemast. Ja see lollus mõõdetakse valimistel häälte puudujäägiga tagasi. Üldreegel tundub seekordsetel valimistel olevat, et mida rohkem reklaami, seda rumalam erakond. Mida rohkem reklaami, seda massiivsem on sõnum: me peame valijat täiesti tuhmiks tüübiks, keda võib petta hullemini kui last või looma.

“Eestis tehakse valimiskampaaniaid ja -reklaami pesupulbri müümise kontseptsiooni järgi, sest valimisi nõustavad reklaamibürood oskavad just seda kunsti kõige paremini,” diagnoosib Postimehes praegust olukorda suhtekorraldaja Raul Kalev. Nii ongi. Aga pesupulber on kaup ühekordseks tarvitamiseks, mis pärast töö tegemist inimese haardeulatusest välja voolab. Erakonnad tahavad ju alaliselt saadaval olla. Ja riigikogu valimised ei ole reklaamiagentuuride, suhtekorraldajate, nõunike ja kõnekirjutajate võistlus.

Demokraatia arengut silmas pidades võib poliitikud/erakonnad jagada headeks ja pahadeks. Head on need, kes arvavad, et valija on tegelikult ka tark ja otsustusvõimeline, pahad need, kes seda arvamust ainult teesklevad. Õnneks on pahad alati rumalamad kui head – vastasel korral ei oleks ju inimkonda ammu olemas.

Kellele meeldiks inimene, kes sulle kogu aeg mõista annab või otse ütleb, et sa oled loll? Samamoodi ei anna valijad hääli erakondadele, kes kõigis kanalites vähemasti looritatult, kui mitte otsesõnu kuulutavad, et valijad on rumalad. Tähendab, valijate enamus ei vali pahasid. Vähemus võib seda siiski teha. Aga ka seda mitte rumalusest, vaid pigem hirmust. Isegi Jõgevamaal, kus seda siiani ei pruugitud uskuda, teatakse pärast sügisesi presidendivalimisi, et Eestis on valimised tõepoolest salajased ja keegi ei saa kunagi teada, kes keda valis. Hirmust kättemaksu ees ei pea enam oma sisemise veendumuse vastaselt valima. Kõigil ei pruugi veel hirm siiski üle läinud olla, aga kui nende kätt valimissedelit täites peaks juhtima kartus nende ees, kes plakatitel ütlevad: “Mina olen võim ja sul ei pea minu kõrval ühtki teist võimu olema,” pole midagi katki. Nagu öeldud, ka pahadel on siin päikese all oma edasiviiv ülesanne täita.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming