RW esitleb: „EASi passioon!“

OTT KARULIN

Eelmisel nädalal juhtus see taas – Eesti tõusis tähena maailma kultuuritaevasse. Kaua ette valmistatud ja veelgi kauem loodetu sai tegelikkuseks ning tulemust märkas ka rahvusvaheline meedia, kus räägiti teose „visuaalsest veidrusest“ ja „kauaoodatud toorusest“. Jah, ma pean silmas Kris Lemsalu installatsiooni „Whole Alone 2“ („Ihuüksi“) Temnikova & Kasela galerii boksis Frieze kunstimessil New Yorgis, mis valiti messi viie märkimisväärsema väljapaneku hulka ning mida kajastasid peale New York Timesi ka näiteks Forbes ja Business Insider.
Ei, minu eesmärk pole kuidagi vähendada Robert Wilsoni lavastatud „Aadama passiooni“ sündmusväärtust, sest iga oma ala tipu Eestisse jõudmine laiendab publiku silmaringi ja – ideaalis –
võimaldab Eesti loojatel saada väärtuslikku rahvusvahelist töökogemust (ka siis, kui sind peaaegu kurogo’ks taandatakse). Küll aga tekib mul küsimus, kas riigil on kultuuri abil turustamise strateegia ning kuidas seda kõige mõistlikum finantseerida oleks. Küsimus on kohane sellegi tõttu, et nii Temnikova & Kasela galerii osalemist Friezel (Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse vahendusel) kui „Aadama passiooni“ toetas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS), mille missioon pole väiksem kui „ehitada edukat Eestit“. Selle saavutamiseks toetataksegi nii (kultuuri)eksporti kui ka välisturundust, et esimese maht ikka kasvaks ja teise tulemusena rohkem turiste Eestis ööbiks.
Põhimõtteliselt peaks kultuuriekspordi toetamine käima EASi „Loomemajanduse tugistruktuuride toetuse“ meetme kaudu – toetatakse valdkondlikke arenduskeskusi (nagu Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus, kes saanud sellest meetmest viimase kolme ja poole aasta tegevuseks veidi alla 235 000 euro) ning need omakorda kaasfinantseerivad valdkondlikult olulisi (ja suure ekspordipotentsiaaliga) ettevõtmisi. Millegipärast ei taha aga EAS kuidagi valdkondlike arenduskeskuste kompetentsi lõpuni usaldada ja algatab ka ise suurprojekte, käitudes turusolkijana ning seades omaenda toetatud keskused konkurentsiolukorda, kus neil suurt eduvõimalust pole. Võrreldav olukord oleks näiteks see, kui riik doteeriks mandri ja saarte vahelist praamiliiklust (mida ta teebki), pannes samal ajal käiku tasuta riigilennukid.

Kuidas haakub innovaatilise, miljoneid e-residente püüdva riigi kuvandiga issivatsaga Robbie või liinil kuldmune tootev Robert?

Viimane selline ettevõtmine oligi Robert Wilsoni importimine „Aadama passiooni“ lavastama. Sellele eelnes Robbie Williamsi Tallinna-kontserdist valminud filmi toetamine umbes 300 000 euroga (ehk ühe valdkondliku arenduskeskuse mitme aasta toetussummaga). Kaht projekti ei ühenda vaid päevakangelaste initsiaalid, kuigi seegi on tore kokkusattumus. Poistebändi pahalane Robbie Williams jõudis eestlaste meelt lahutama oma karjääri lõpusirgel. Tõsi, issivats (ingl dadbod) on praegu kuumim meeste kehatüübi trend, mille eestkandjateks on nii äsja viimase jaoni jõudnud „Pööraste“ („Mad Men“, 2007–2015) peategelast Don Draperit kehastav Jon Hamm kui ka koomikud Seth Rogen ja Adam Sandler, kuid Robbiet ei armastatud ju seepärast. Robert Wilsoni karjäär ei ole küll lõpusirgel, otse vastupidi, vanameistri töövõime on aukartustäratav, kuid tedagi ajalukku kirjutavate hittide sünniaeg jääb mitme kümnendi taha.
Tegelikult on EASi loogika isegi arusaadav – mida pikem karjäär, seda rohkem austajaid, aga seatud eesmärgid võtavad jalust: Williamsi ühismeediakampaania ja filmi näitamisega loodeti viia Eesti „vähemalt 32 miljoni inimese teadvusse“ ning Wilsoni suurlavastuse ja sellest valmiva filmi vaatajaskond peaks lähiaastail jõudma lausa 50 miljoni piirini. Väga raske on end tagasi hoida, et mitte Stanislavski kombel vaatesaalist „ei usu!“ karjuda, seda enam et näiteks Williamsi projekti edumõõdupuuks seati kampaaniaperioodil üsna formaalne visitestonia.com külastatavuse kasv 25% võrra (kui see külastatavus olnuks enne vaid neli, piisanuks ühest lisahuvitunust, et EASi rahasüst oleks olnud põhjendatud).
Võimalik, et EASi toetusotsustele eelnes – ja ka järgneb – põhjalik analüüs, kuid millegipärast pole sellest avalikkust teavitatud ja võib-olla me ei saagi kunagi teada, mitme (miljoni) inimese „teadvusse“ on tänu Robbie ennastsalgavale palgatööle Eesti kui väärt turismisihtkoht igaveseks söövitatud. Aga olgu, olen ka ise EASile taotlusi kirjutanud ja mõistan, et kunst ELi audiitorite hirmus elavate Eesti ametnike ootusi ja kultuuritootmisvälja tegelikkust ühildada on sama suur kui oht lasta end entusiasmil utoopiasse kanda. Küll aga hämmastab mind, kui vähe on võimalik nii väikeses riigis ühiselt planeerida: arenduskeskused mässavad oma valdkonnas, EAS ja kultuuriministeerium seavad kumbki oma tähtsaid plaane ning lisaks püüavad ka välisesindused vaikselt kultuurivärki veeretada, lähtudes suuresti hoopiski välisministeeriumi plaanidest.
Kuigi välis- ja kultuuriministeerium on viimastel aastatel aina enam infot vahetanud, jagades seda ka kultuuri­tegijatega, on seda kõike ikkagi liiga vähe ning EAS troonib kusagil püüdmatus kauguses. Kultuur riigi turustamise vahendina vajab selget strateegiat ja koostööplatvormi. See koostöö peab tõesti sisuline olema, sest lihtsalt oma plaanide partneritele teatavaks tegemisest ei piisa. Eesmärgid tuleb seada ühiselt, sest siis saab ka Eesti kuvand selgem.
Ma tõepoolest ei mõista, kuidas haakub innovaatilise, miljoneid e-residente püüdva riigi kuvandiga issivatsaga Robbie või liinil kuldmune tootev Robert, küll aga tajun selle ühisjooni visuaalselt veidra ja toore Lemsalu installatsiooniga. Muidugi on Williams ja Wilson Lemsalust sadu kordi kuulsamad, aga kas riigi ülesanne ei pea siis ennekõike olema oma Lemsaludele tingimuste loomine, et neist kunagi RWd saaksid? Usun, et kui nüüd ilmuks pressiteade, et EAS toetab äsja Frieze kunstimessil edukalt esinenud Kris Lemsalu installatsiooni (ja sellest valmivat filmi) „Aadama passioon“ Arvo Pärdi muusikale, meelitaks see Eestisse ehk enamgi väliskuraatoreid, kui väisas esietendust Noblessneris, ning viiks Eesti kui väärt turismisihtkoha pigem nende inimeste teadvusesse, kes on maksejõulised järgmised pool sajandit ja alles koguvad elamusi, mille variatsioonide eest on nad nõus elu lõpuni hingehinda maksma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming